Samal ajal kirjutatud teost lugedes ei oska me seda arvatagi, sest tekstist loeb välja, kuidas hoopis suur armuvalu sundis Francois põgenema. b) François Villon pidi pärast magistri kraadi saamist astuma õigusteaduskonda ning saama kanoonilise õiguse doktoriks, sest sellel ajal oli see vajalik haridus, et elus läbi lüüa. See ei pakkunud aga Villonile huvi. Ta kuulus ulakasse boheemlaskonda ja oli korduvalt segatud kaklustesse ja vargustesse. ,,Suures testamendis" kirjutabki Villon varastest, prostituutidest, kelmidest, poodutest jne. Kuna ta ise liikus sellises ringkonnas, siis olid need teemad talle väga tuttavad ning ta teadis hästi, mis toimub sellises seltskonnas. Ta pilkas eelkõige kohtuvõime ja vaimulikke. Villon kirjutas ka hästi palju surmast. Näiteks kirjutas Villon paksust lõbunaisest Margo'st ja kohtutäiturist Jean Cotartist, kes oli pidevalt purjus. Villon kirjutab ka Franc Gontierist, kes käis linnamüüri taga oma armsamaga vallatlemas
juba on.Akele ei meeldi,et Berdil on oma tüdruk kuna tal ei jätku Akele nii palju aega.Raamatu lõpus leiab ka Ake endale tüdruku ja siis talle meeldib see mõte,et nad saavad neljakesi koos väljas käija Bert,Nadja,Ake ja Linda.Ake ei mõistnud ennem Berti,et kui tore on ,kui sul on oma tüdruk ja seda arvab ka Bert ise,et Ake oli tema peale lihtsalt kade,kuna tal endal polnud veel pruuti.Bert tahab saada kirjanikuks ja juba kirjutabki ta oma esimest raamatut,mis räägib Kauboi- Kurdist,mis on samasugune nagu tema elu ainult liialdatud ja loomilukult kõik on tema jutus paremaks tehtud,kuna see on tema välja mõeldud tegelane.Jutt Kauboi-Kurdist oli lustakas ja tore. Minu arvamus: Raamat mulle eriti ei meeldinud.Tüütuks sai see,et ta kirjutas nii palju Nadjast,et kuidas nad suudlevad ja kui kaua,sellest oli liiga palju kirjutatud.Vahepeal jäi arusaamatuks,kuna mingi
Ent sa loed, seega on sul alust kahtlustada, et sa oled eesti kirjanduse väärtuslikust osast kaugelseisev isik, võibolla koguni nendest, keda pigem kirjeldab kui tavalise eesti idioodina. Sul on õigus solvuda, sama hästi võid sa olla eriline eesti idioot." /.../ Inimese sees võib olla pidevalt tunnetemöll, kuid paljud ei kirjuta sellest luuletust. See pole lihtsalt nende rida. Pole piisavalt töövahendeid ehk sõnu, pole oskusi ega annet. Kui keegi kirjutabki, siis kasutab selleks kuskilt kuuldut, loetut, heakskiidetut luulet. Kuid ei tajuta, et see on millegi võõra matkimine eesmärgiga väljendada endas olemasolevat. Vahel küll pole ka enda sees vastavat materjali olemas vaid püütakse loometeose kaudu see endas esile kutsuda. Tekstil on alati kaks otsa. Üks on selle kirjutaja, teine lugeja. Ei ole oluline, kui õilishingeline on luuletaja, ta vastutab alati, mis juhtub tema teksti lugejaga. Praeguse suure mulisemise
Tund hiline, tee kõva kui kee, Mind hoiab kui mõrsjaks enesele- Ei siiski saa pärale kanda. See luuletus on kuulsaks saanud tänu filmile ,,Toomas Nipernaadi’’, kus mängib paljude eestlase lemmik näitleja Tõnu Kark. Kirjanikud samastavad ka tihti loodust ning kodu omavahel. Ernst Ennol on väga kena luuletus nimega ,,Kojuigatsus’’. Tema kirjutabki loodusest kui kodust endast. ,,… Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune, Viib sinimetsa poole kaugele, Sääl kasekõne loob kui pilvi teele, Et kanda kojukutset minu meelde. Ja sala laulavad minu vaiksed leinad, Et õitsvad kodus valged ristikheinad.’’
et Bradley Arnoldi tappis, kuigi see nii polnud. Vanglas kirjutab Bradley oma suurima kunstiteose, kus räägib kõigest nii nagu tegelikult oli olnud. Bradley arvates eksisteerib kunst selleks, et kuulutada tõde; ta on ainuke olemasolev võimalus, et teatavaid tõdesid välja öelda. Vanglas on tal sõber P. Loxias, kellest keegi midagi ei tea ja tema olemasolus 6 kahtlevad. Tema pealekäimisel kirjutabki Bradley Pearson oma loo. P. Loxias väidab, et Bradley lugu jääb ja on vastupidav. „Kunst on ebamugav nähtus, see ei mõista nalja. Kunst räägib tõtt, mis lõpuks ongi kõige tähtsam. Ainult kunsti valguses saab inimlikke asju parandad. Aga pärast kunsti – võin seda teile kinnistada – ei tule midagi.“ lausus P. Loxias oma järelsõnas. Raamat tõestab Bradley süütust, iseasi kas kõik seda ka usuvad. Aga vähemalt on Bradley oma seisukoha jäädvustanud.
Rachel taipab, kuidas tal vedas, et Bradleyt süüdistatakse ja kinnitab, et Bradley Arnoldi tappis, kuigi see nii polnud. Vanglas kirjutab Bradley oma suurima kunstiteose, kus räägib kõigest nii nagu tegelikult oli olnud. Bradley arvates eksisteerib kunst selleks, et kuulutada tõde; ta on ainuke olemasolev võimalus, et teatavaid tõdesid välja öelda. Vanglas on tal sõber P. Loxias, kellest keegi midagi ei tea ja tema olemasolus kahtlevad. Tema pealekäimisel kirjutabki Bradley Pearson oma loo. P. Loxias väidab, et Bradley lugu jääb ja on vastupidav. ,,Kunst on ebamugav nähtus, see ei mõista nalja. Kunst räägib tõtt, mis lõpuks ongi kõige tähtsam. Ainult kunsti valguses saab inimlikke asju parandad. Aga pärast kunsti võin seda teile kinnistada ei tule midagi." lausus P. Loxias oma järelsõnas. Raamat tõestab Bradley süütust, iseasi kas kõik seda ka usuvad. Aga vähemalt on Bradley oma seisukoha jäädvustanud.
Locke'i idee: tabula raza inimene sünnib kui valge leht, alles tulevane elu on see, mis tema peale kirjutama hakkab. 2 saj hiljem euroopa. naturalistid otsustasid, et ei nii ei ole, kõik sõltub vanemate geenidest. Locke arvas et inimene ei sünni kaasasündinud ideedega, need ideed ta omandab elu jooksul. Tunnetuse aluseks on empiiriline kogemus. Pole jumalat näinud, järelikult pole olemas, väga lihtne. Empiiriline kogemus on kõige olulisem ja see kirjutabki selle valge lehe peale. Tema materialismi nimetatakse sensualistlikuks ja see on poolik. Locke'i tunnetusteoorias on olulisem on tema vaated kasvatusele. Kasvatus on üks juhtiv teema valgustussajandil. Essee haridusest. Rajab selle kogemusele ja tunnetusele. ,,Kasvataja peab hästi tundma maailma ja aja ning eriti oma maa kombeid ja tavasid, veidrumisi ja puudusi. Need leiame inglise valgustusaja kirjanike romaanidest. Peab õpetama oma kasvandikke, kuidas luua enesele nii palju kui võimalik
printsiibist. Ei piisa päikesest luuletamisest, päikeseid ja maailmaid on palju. See printsiip vormiliselt läheneb paljudele ridadele jne. Mõtteseosed toimivad rohkem kui kõlapinnal. Mõtlemine paradoksidest läbi pikitud mõtlemine. Võib rääkida ka teksti fragmentariliseerumisest: saab tükke teha. A värss muutub retoorilisemaks. Kõlavus ja retooriline kõlavus torkab silma ja kõrva, eriti 60ndate alguses. Allkisaar kirjutab teistmoodi kui teised samal ajal, kirjutabki. Selle juures on mingid punktid, mille kaudu võib teda ühendada sulaaja poeetikaga: retooriline vabavärss, see on Alliksaarel ja Krossil olemas, erineval viisil. Ka elujaatav hoiak, teatav optimism. Täiusele püüdlevus on tekstile iseloomulik. Alliksaar andub juhuste mängule ja seda juhuste mängu samal ajal Eesti luules ei näe. Toimuvad sõnatuletused kõlalistel alustel. Kahetähenduslikkus. Paljusus "kolossaalne kontsert" (Tualettide kontsert). Tekst on pingestatud
Ei ole kindel kas Beatrice (tähendas -õndust kinkima) oli ikka pärisnimi, arvatakse, et varjunimi. Maist läbikäimist polnud, platooniline, vaimne ja hingeline armastus. Käib läbi ka surmateema. Beatrice isa surm viis mõtted sellele, et ükskord sureb ka Beatrice. Näeb ka unes nägemust ja peagi saab sõnumi et Beatrice on surnud. Annab analüüsiva pildi armastaja hingelistest elamustest. Pärast Beatrice surma pöördub Dante filosoofia poole, et mõtted mujale saada ja kirjutabki siis teatud teksti. 1) ,,Pidusöök" kirjutas itaalia keeles. Põhimõte selles, et tuleks teha päris itaalia keel, nagu ladina oli seal ajal (teaduskeel), et keelt tuleb ühtlustada. Ainult usu abiga on võimalik elu põhiprintsiipe tunnetada. 2) Teine traktaat : ,,Rahvakeeles" kirjutatud aga hoopis ladina keeles. Poeem müstilise unenäo vormis ,,Jumalik komöödia". 3 poeemi osa : Põrgu, Puhastustuli ja Paradiis. Tertsiin : aba bcb cdc... 2.1
on omane postmodernistlikule kirjandusele. Andrus Kivirähk muigab ajaloo dogmade üle, huvitub sellest, millisena elab ajalugu rahva teadvuses, võimendab seda ja pöörab naljakaks. 2000. aastal ilmub ,,Rehepapp", mis osutus väga menukaks. Autor kirjutab taluelust ajal, mil valitses 'mõisa käsk'. Kivirähki talupojad pole allaheitlikud tööorjad ning mõisnikud etendavad nende elus ebatähtsat rolli. Talupojad tunnevad maa seadusi, kuidas vältida haigusi ja lahti saada katkust. Kivirähk kirjutabki üldiselt komöödiaid, milles on palju muinasjutulist ja mängulisust. Tähelepanuväärsematest teostest on veel ehk ,,Eesti matus" (2002), kus autor on dialoogis Tammsaarega ning tegelased kannavad ,,Tõe ja õiguse" tegelaste nimesid. Kivirähk pilkab eestlaste kujutlust endast kui tööhullust rahvast ning naerab Siberi-kannatustega uhkeldamise üle. Kivirähk on aktiivne ka näitekirjanikuna. Tema etendusi mängitakse erinevates Eesti teatrites. 20. PILET G
selliaasta ning pühast Jürist skulptuuri, mis kujutaks teda ennast. Monolooge peavad Sittow, pruut, võõrasisa ja tsunftimees. Kirjutab suure romaani ,,Kolme katku vahel" esimene köide. Ajendiks on ,,Liiwimaa kroonika." Kõrgemale trügijaks on Russow, kes voorimehe pojast vaimulikuks. Tegevuskoht peamiselt Tallinn, aeg-ajalt ka reisib. 4 monoloogi saab kohe Tuglase novelliauhinna. Paraleelselt romaanidega kirjutabki kogu elu novelle, ,,Klio silma all", 1975 romaan ,,Taevakivi", samal aastal ,,Kolmandad mäed", kus peategelaseks Köler, sümboliseerivad ettetulevaid takistusi. Köler maalib Tallinnasse Kaarli kirikusse Jeesusega altarimaali, modelliks talupoeeg, kes on sadistlik edasipürgija. Kölerile osutub see probleemiks ja asja leevendamiseks paneb sisse oma armastuse ja usu sellesse, hakkab juhtima rahvaliikumist ja lõpuks rahustab na ine maha, et kunsti seisukohalt pole probleemi.
annaabi.ee 
