hiljem suri. Auhinnad • 1972.aastal Romulo Gallegose auhind. • Samal aastal sai ta ka Neustadti kirjandusauhinna. • 1982.aastal Nobeli kirjandusauhind. Haridus ja töö • 1947.aastal omandas hariduse Kolumbia pealinnas Bogotas, õppides ülikoolis õigusteadust. • Oma elukutse sidus Marquez ajakirjandusega. • 1954.aastast alates töötas ta mõnda aega korrespondendina Itaalias ja Prantsusmaal, samal ajal õppis filmikunsti. Ajalehe kirjasaatjana külastas veel Šveitsi (Genfi) ja Nõukogude Liitu. • Marquez on eri aegadel töötanud ajakirjanikuna veel Kuubas, Venezuelas, Mehhikos ja Hispaanias. • Mehhiko on kirjanikule jäänud lemmikpaigaks, seal kirjutas ta filmistsenaariume ja oma maailmakuulsa romaani „Sada aastat üksildust“ (1967). Tuntumad teosed • „Kõdulehed“ (1955). • „Sada aastat üksildust“ (1967). • „Patriarhi sügis“ (1975) • „Väljakuulutatud mõrva kroonika“ (1981).
maailmasõjast. Rindel läbielatu jäädvustas ta romaanis “Hüvasti, relvad!” Mõne kuu viibis ta Michiganis, kalastas, luges ja kirjutas jutustusi, mida aga ükski ajaleht ei avaldanud. 1920.a sai ta koha ajalehe Toronto Star Weekly juures, aasta lõpus kolis ta Chicagosse, kus töötas ajakirjaniku ja toimetajana. Ent ta ei jäänud sellesse linna püsima. Juba 1921 suundus ta Prantsusmaale ja reisis järgmistel aastatel kirjasaatjana Euroopas ja Lähis-Idas. USA kirjaniku Gertrude Steini kaudu tutvus E.H. Euroopa ja Ameerika moodsa ajastu eestvedajatega. Gertrude Steini Pariisi salongiskohtus ta teiste hulgas James Joyce`i, Jean Cocteau, F. Scott Fitzgeraldi, Pablo Picassoga. 1923 õnnestus tal saavutada esimene kirjanduslik edu. Varsti pärast seda ilmus tema esimene lühijutukogu “Meie päevil”. Reis Pamplonasse äratas temas vaimustuse härjavõitluse vastu
kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917 lõpul asus Gailit tööle Tartus Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 1920-1922 oli ta Riia Eesti saatkonnas pressiatasee, viibis seejärel 1922-24 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud 1944 põgenema Rootsi. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast
vabatahtliku sanitarina osa Esimesest maailmasõjast. Rindel läbielatu jäädvustas ta romaanis "Hüvasti relvad!". Mõne kuu viibis ta Michiganis, kalastas, luges ja kirjutas jutustusi, mida aga ükski ajaleht ei avaldanud. 1920. aastal sai ta feature writer koha ajalehe "Toronto Star Weekley" juures, aasta lõpus kolis ta Chicagosse, kus töötas ajakirjaniku ja toimetajana. Ent ta ei jäänud sellesse linna püsima. Juba 1921. aastal suundus ta Prantsusmaale ja reisis järgmistel aastatel kirjasaatjana Euroopas ja Lähis-Idas. USA kirjaniku Gertrude Steini kaudu tutvus Ernest Hemingway Euroopa ja Ameerika moodsa ajastu eestvedajatega. Gertrude Steini Pariisi salongis kohtus ta teiste hulgas James Joyce´i, Jean Cocteau, John Dos Passose, F. Scott Fitzgeraldi, Ezra Poundi, Pablo Picasso ja Joan Miróga. 1923. aastal õnnestus tal saavutada esimene kirjanduslik edu. Varsti pärast seda ilmus esimene lühijutukogu "Meie päevil". Reis Pamplonasse äratas temas vaimustuse härjavõitluse vastu
a asus ta Riias tööle ajakirjanikuna, saatis ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917. a lõpul asus Gailit tööle Tartu Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 19201922 oli ta Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatasee, viibis seejärel 19221924 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932 1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist
· alustas oma karjääri ajalehereporterina · 1918 läks vabatahtlikuna esimesse maailmasõja rindele · punase risti autojuht · jalast haavata · armulugu medõde Agnes von Kxangelane) · 227 armi jalal · alkoholiga oli sõber elu lõpuni · 1921 esimene abielu Elizabeth Hadley Richardsoniga ( kohtus, kui H. Oli 20, Elizabeth 28) · Sündis 1922 poeg- John Hadley Heminway 1920-1920ndatel · ilmusid esimesed jutustused ja luuletused · 1921 ajalehe kirjasaatjana Eurooopasse · pariisis inglise ja ameerika kirjanike ringkond · afäär Vogue toimetajaga, Pauliine Pfeifferiga · 1927 aastal abiellus pauliinega, kellega on kaks poega. · 1928 sooritas isa enesetapu= süütunne isa surma tõttu · 1936 tuttus ajakirjanik Martha Gelhorniga(abiellus 1940 aastal, tegemist oli H. Sõnul elu suurima veaga) · Sattus aafrikasse jahti pidama- suurulukeid 1940
1911. a asus ta Riias tööle ajakirjanikuna, saatis ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917. a lõpul asus Gailit tööle Tartu Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 19201922 oli ta Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatasee, viibis seejärel 19221924 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 19321934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist
venestamispoliitikale. Noor Eduard Vilde pidi ,,Virulase" toimetuses täitma mitmesuguseid kohustusi: tal tuli lugeda korrektuuri ja kleepida väljasaadetavatele lehtedele aadresse. Koos Vildega töötas ,,Virulase" juures lühikest aega ka Juhan Liiv. Eduard Vilde ja Juhan Liivi vastandlikud iseloomud ja erinevad kirjanduslikud maitsed põhjustasid omavahelisi vaidlusi, nende edasised vastuolud said alguse juba siis. 1885. aastal tegi Vilde ,,Virulase" kirjasaatjana reisi Helsingisse, kus teda paelus Soome pealinna arhitektuur ja soomlaste eluviis. Järgmisel suvel reisis Eduard Vilde koos Eduard Bornhöhega Peterburi ja selle lähemasse ümbrusesse. Algelist liiki ajakirjanduslik töö ,,Virulase" toimetuses tundus noormehele igav, tal tekkisid arusaamatused Jaak Järvega ning ta asus 1886. aasta suvel taas Karjakülla, kavatsusega katsetada tööd vabakirjanikuna. Oma võimetes polnud Eduard Viled põhjust
1911. a asus ta Riias tööle ajakirjanikuna, saatis ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917. a lõpul asus Gailit tööle Tartu Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 19201922 oli ta Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatasee, viibis seejärel 19221924 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932 1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist
Ta ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu. Laadilt rahulik, seda ka siis kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline. August Gailit 1891-1960 Sündinud Sangaste mõisas. Lapsepõlv möödus nii Eestis kui Lätis. Töötas ajakirjanikuna Riias ja Tallinnas. Ta oli Siuru asutajaliige. Vabadussõjas töötas sõjaametniku ja sõja kirjasaatjana. 1922- 1924 elas nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias. Peale seda Tartus vabakirjanik. 1932-1934 oli ta Vanemuise direktor. 1932 abiellus Elvi Vaher-Nanderiga. Neil sündis tütar Aili. 1944 põgenes perega Rootsi. Looming: Üritas autori isikult tähelepanu eemale peletada. Viimastel elupäevadel põletas ta mitmeid tähtsaid tõendeid. Gailitil oli suur roll paguluskirjanduse väljakujunemisel. Varasemas loomingus
Tartu Ülikoolis 1826-1833. Arstina Võrus 1833-1877. Eesti keele arendajana. Tegevus Õpetatud Eesti Seltsis. Teaduslik kaastöö. Noor eesti haritlaskond. Rahvuslik liikumine Eestis 19. sajandil. Rahvaluulealane tegevus. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Eepos ,,Kalevipoeg". Luule ja näidendid. Proosalooming. 6 vitriin-stendi avavad teemad: -Eestimaa 19 sajandil. Kirjavahetus. Eestikeelsete raamatute müügipunkti tegevus Võrus. Kreutzwald ,,Inlandi" kirjasaatjana. Teoste loetelu. Siin võib lugeda mõnda raamat-stendi põhjalikult, teise aga hoopis avamata jätta. Venekeelsed kaanetekstid kannavad ekspositsiooni koostamisaja nõuet. Väliskülastajatele on abiks saksa- ja inglisekeelsed tõlked lisalehtedel. Kirjanduslik ekspositsioon aidas tutvustab Kreutzwaldi loomingut aastatel 1882-2002. Lühivaade muuseumi ajaloost meenutab Kreutzwaldi pärandi hoidjaid ja nende tegevust muuseumi heaks
kaastöid läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916. aastal Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle "Teataja" toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa "Siuru" organiseerimisel. 1917. aasta lõpul asus Gailit tööle Tartus "Postimehes" ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 1920.-1922. aastal oli ta Riia Eesti saatkonnas pressiatasee, viibis seejärel 1922.-1924. aastal välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932.-1934. aastal oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898- 1981). Ainsa lapsena sündis 1933. aastal tütar Aili.
Vilde toimetajakarjäär lõppes Helsingis, kus ta pagulasena 1905. aasta sündmuste järel ajakirja Kaak toimetas, mida õnnestus välja anda vaid kolm numbrit. Selle ajakirja kodumaale toimetamisega jäädi aga jänni ja niiviisi ei tasunud see töö Vildele vaeva ära. Pealegi hakati teda ka Soomes kimbutama ning ta pidi lahkuma tsaarivõimude eest kaugemale. Aastaid saatis ta Eesti ajalehtedele oma kaastööd pagulusest, vabariigi sündides aga enam toimetustes tööd ei otsinud, jätkas kirjasaatjana oma elu lõpuni. Eesti Ajakirjanikkude Liit nimetas Eduard Vilde oma auliikmeks seoses kirjaniku 60. juubelisünnipäevaga aastal 1925. Tartu Ülikool tunnustas Vildet 1929 tema nimetamisega filosoofia audoktoriks üldkultuuriliste teenete eest. Vilde tuli ajakirjandusse venestamise alguses! Kokkuvõtteks 1880. aastate lõpu venestamisreformidega seoses ilmnesid Eestis mitmedki vastuolud: Eesti ajakirjandusel oli kõrge enesehinnang, samas arvasid võimukandjad
annaabi.ee 
