Näiteks, kino, muuseum, kohvik, teater, galerii. Kui me räägime teatritest, siis selline meelelahutus on muutunud vähem populaarseks noorte hulgas. Teatrit eelistavad vanemaealised inimesed. Aga miks meil on vaja teatrit? Teater on huvitav koht, kus saab puhata igapäevaelust, samal ajal kultuuri nautides. Esiteks, teatris on kõik reaalne - näitleja mäng, emotsioon, atmosfäär. See võib olla hüpnotiseeriv. Teiseks, sageli baseerub näitemäng tuntud kirjandusteosel, nii et see on ainulaadne võimalus näha, kuidas kujuneb tegevus läbi mängides, samuti võrrelda oma ettekujutust teosest lavastaja nägemusega. Kui koolis on antud teos lugeda, siis tuleks kindlasti kontrollida, kas antud teost mängitakse teatris, ja kui nii juhtub olema, siis tasuks kindlasti ka sellele pilk peale visata, minna teatrisse ja lisaks kasulikule meelelahutusele saada ka kultuurielamuse osaliseks. Teater annab võimaluse tutvuda ka teiste kultuuridega
Kõik see on edasi · Eeskujuks viiulivirtuoos Paganini; antud väga peene poeetilisusega. Sageli viis klaveritehnika uuele tasemele leiame siit melanhoolse kurbuse ja õnne orkestraalsus ja laiendatud võluvat segu. harmoonia. Sümfoonilise poeemi kui zanri rajaja. · Sümfooniline poeem 1-osaline teos Chopin kirjutas tantsulisi klaveripalasid sümfooniaorkestrile, mis põhineb kontsertteostena. Uuendas mitmeid zanre: kirjandusteosel; teos, mis väljendab nokturn, etüüd, prelüüd, polonees. Prelüüdid programmilist poeetilist ideed. (Nt. esinevad tema loomingus iseseisvate Faust-sümfoonia; sümfoonilised paladena. poeemid "Tasso", "Orpheus", "Prelüüdid") Kirjutas 24 prelüüdist koosneva tsükli. · Ungari rapsoodiad Chopini etüüdid on emotsionaalsed
Ilukirjandus Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat,
kaasa, olles osas loost (nt kiriromaan, päevikuvormis romaan) Jutustuse aeg ja jutustamise aeg (vene vormikoolkond, G. Genette) Jutustamise ja loo suhted: Faabula ja süžee (story / plot) – jälgitavad teatud maailmadena Kord (anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Kirjandusteosel on neli erinevat rütmivõimalust: STSEEN kujutab loo sündmuste sellisel viisil, et lugeja tunneb ennast juhtunu vahetu pealtnägijana. (Dialoogilisus, otsekõne on stseeniline) KOKKUVÕTE edastab loos toimunu lühidalt ja ülevaatlikult, kiiremini, kui see tegelikult aset leidis. PAUS on teksti osa, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu; jutustaja kirjeldab nt tegelase välimust, ruumi sisemust, ümbritsevat loodust vms.
2. kirjutajaile saab oluliseks, et nende tekstid oleksid äratuntavad a. sest nii saadi toetust tolle ajastu kunstide toetajailt rikastelt patroonidelt iii. romantism ettekujutus autorist kui geeniusest 1. loomine kui ülev vaimutöö 2. hakatakse kõnelema kirjandusest kui autori eneseväljendusest a. tekib arusaam, et kirjandusteosel on tähendus, mille on loonud selle autor i. lugeja ülesandeks on autori poolt loodud tähendus tekstist üles leida. iv. 20. sajand kirjandusteose mõistmisel tõusevad autori kõrval esile teised tegurid 1. kirjandusteoses kõneleb keel keelt jagab kirjanikuga lai inimeste ring
elukogemuse kajastus, otsib teosest autori sõnumit. Mida on autor tahtnud oma teosega öelda? Millised olid teose loomistingimused? (Kus teos valmis, kui pika aja jooksul?) Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus (lapsepõlv, haridus, kodu jms)? Teosekeskne- teos on iseseisvat elu elav tähenduslik tervik. --> tegeleb teose tegelaste, kompositsiooni, ideestiku jms analüüsiga, püüdmata seda autori isikuga siduda. Lugejakeskne- eeldab, et teos valmib lugeja kaasabil. Kirjandusteosel pole valmis tähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil-> Iga lugea loob ise endale teose. Sageli ühendab kirjandusteose analüüs elemente kõigist kolmest lähenemisviisist. AUTOR Autor on teose looja. --> Eri aegadel on autori loojaroll olnud erinev. ! Keskajal oli kõige looja Jumal, kes kasutas inimesi instrumentidena --> isikuautorlust ei olnud. ! Renessaansi perioodil hakkas arusaamine loomest muutuma. Inimesele hakati omastama looja rolli
Kommenteeriga isikliku kogemuse põhjal. Wolfgang Iser (Konstanzi koolkond): R. Ingardeni põhjal > kirjandustekst on osalt autoir kavatsuste väljendus, aga sisaldab ‘tühikuid’ või ‘määratlematuid elemente’ > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja). Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine, retrosepktiivsus, rekonstruktsioon). Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline. Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja. Vihjeline lugeja > sisaldub tekstis kui keegi, kes reageerib teatud viisl tekstis sisalduvatele lugeja reaktsiooni esile kutsuvatele struktuuridele. Tegelik lugeja > reaktsioone määravad kogemused, teadmised jne. Järgides trükitud teksti, lugeja mõtestab enda jaoks seda, mida ta on lugenud, selle põhajl ootused
Nii kirjandus kui kunst omandavad ajaloolise väärtuse. Lugemisel mängivad suurt rolli lugeja eelteadmised, kogemused, maailmavaade, nn. ,,ootuste horisont" (on seotud lugeja ajaloolise situatsiooniga, k.a. hetkesituatsiooniga, võib muutuda, selle alusel hindavad lugejaid teoseid). W. Iser: kirjandustekst on autori kavatsuste väljendus, aga sisaldab ka määratlemata elemente. Tähenduse loomine toimub läbi lugeja osaluse (ootused, nendes pettumine või mitte, suhestumine tekstiga jne.) Kirjandusteosel on kunstiline ja esteetiline poolus. Esimene on seotud autoriga ja teine lugejaga. ,,Teos on enam kui tekst, sest tekst saab elavaks siis, kui ta on konkretiseeritud (lugeja poolt), konkretiseering sõltub lugejast. Teos tekib teksti ja lugeja ühildumisel." (Iser, 1990) J. Culler: Prantsuse strukturalism + retseptsiooniteooria. Kirjanduslikud normid, konvetsioonid ja koodid struktureerivad lugemiskogemust, teevad võimalikuks ja samas piiravad tõlgendamist. S
aktiveerivad protsessid vastuvõtja ajus. Isegi taju tasemel pole vastavus lainete ja ajuprotsesside vahel üks-ühene (näomaskinõgus pool tundub kumerana), tähendusetasandist rääkimata. Kui sisu on teksti "sees", siis on näiteks olemas ainult üks õige ajalugu, mis on türikutesse peidetud ja tuleb sealt "välja lugeda", õigustekstid on "absoluutsed", ühetähenduslikud (milleks sel juhul advokaadid, Ülemkohus jne?), kirjandusteosel on üks õige tähendus jne. Interferentsiaalne mudel: kommunikatsioon kui tõendite esitamine: Oma mitmetes vormides on kogu pragmaatika aluseks (Grice jt). Reddy kirjeldab seda "tööriistavalmistaja" (toolmaker's) metafooriga. Sperber ja Wilson räägivad sõnumi (taas)loomisest tõendite põhjal: kommunikatsioon kui tõendite esitamine. Sõnumi saaja alustab akustiliste või visuaalsete signaalidega ning alustab sealt sõnumi
uurimisel peab vaatlema ka metatekstides väljenduvaid lugejate maitseotsuseid. Wolfgang Iser (Konstanzi koolkond) R. Ingardeni põhjal > kirjandustekst on osalt autoir kavatsuste väljendus, aga sisaldab `tühikuid' või `määratlematuid elemente' > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja) Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine, retrosepktiivsus, rekonstruktsioon). Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline. Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja. Seega, kirjandusteos ei saa olla täiesti identne ei tekstiga ega ka selle konkretiseeringuga, asetseb nende kahe vahel. "Teos on enam kui tekst, sest tekst saab elavaks alles siis, kui ta on konkretiseeritud, pealegi ei ole konkretiseering mingil juhul sõltumatu lugeja individuaalsest soodumusest /.../ Teos tekib
uurimisel peab vaatlema ka metatekstides väljenduvaid lugejate maitseotsuseid. Wolfgang Iser (Konstanzi koolkond) R. Ingardeni põhjal > kirjandustekst on osalt autoir kavatsuste väljendus, aga sisaldab ‘tühikuid’ või ‘määratlematuid elemente’ > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja) Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine, retrosepktiivsus, rekonstruktsioon). Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline. Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja. Seega, kirjandusteos ei saa olla täiesti identne ei tekstiga ega ka selle konkretiseeringuga, asetseb nende kahe vahel. “Teos on enam kui tekst, sest tekst saab elavaks alles siis, kui ta on konkretiseeritud, pealegi ei ole konkretiseering mingil juhul sõltumatu lugeja individuaalsest soodumusest /…/ Teos tekib
Arrak "Suur Tõll", Lilli Promet "Primavera" (Kevad) Filmikunstiga - Kirjutatud stenaariumid romaanide järgi, "Kevade", "Uku aru" Balleti ja ooperiga - Bulgakov Teatri kunstiga - Dramaatika e. Näitekirjandus esitatakse näidendeid Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema - nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt.
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes
annaabi.ee 
