sfääriga. Tõstab esile valgustusaja kriitikat, mille hääl oli avalikkuses kuuldav ja aitas osalt ka avalikkust moodustada. Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Teadmised: kirjanduskaanonist, kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist, žanritest ja kirjanduspraktikatest, kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad), kirjanduskeele iseloomu joontest (kujundiline keel), keelteoskus. Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). žanr - Kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb
mõisteteraamistuses. Terry Eagleton ,,The Function of Criticism: From the Spectator to Poststructuralism": Oluline on kriitika sotsiaalne funktsioon ja seos avaliku sfääriga. Kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid: Teadmised: kirjanduskaanonist, kirjandusloost ja kirjandustraditsioonist, zanritest ja kirjanduspraktikatest, kirjanduse analüüsimismeetoditest (narratiivanalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); keelteoskus; võime tajuda intertekstuaalseid seosed, kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. Kirjanduse uurimise põhipraktikad ja -suunad 4.Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja (kontekst nende ümber). Ilma ühe komponendita ei ole teist. Autor kui kirjandussituatsiooni tuum: Otsene seos autori elu ja tema loomingu vahel.
Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks). 1 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti?
Eepika o Nii proosa kui värsivorm o Žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, laast, essee, autobiograafia o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Fookuses tekst ise Sisemised seaduspärad Materiaalsus (väljaanded, toimetamisprotsess= Keel, stiil ja struktuur Harud o Filoloogia o Retoorika ja stilistika o Strukturalism, vene formalism o Uuskriitika o dekonstruktsioon
Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani .
enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose. Mis on tõlgendamine? Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus
konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. 4. Mis on žanr? Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval žanridünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett,
antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia) Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog, Tegelaste kõne > isiksuste erinevused, Konflikt Tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekst – iseseisev tervik. Keel struktuur stiil, materiaalsus(väljaanded ja toimetamine), sisemised seaduspärad. 1. Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutnud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. 2
ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on justkui traditsiooniülesed, kosmopoliitsed ja kättesaadavad kõigile, ka neile, kes pole lugenud kõrgkultuuri valda kuuluvat ilukirjandust. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. 3 Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos, tekst: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja `loob' teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse
kirjandusteadvus kujutlused kirjanduse kohta, aga ka kirjanduskriitika ja kirjandusteadus. kirjandusteadus kirjanduse arengut ja seaduspärasusi uuriv teadusharu, mis jaguneb kirjanduskriitikaks, kirjandusajalooks ja kirjandusteooriaks. Vt ka kirjanduskriitika, kirjandusajalugu, kirjandusteooria. kirjandusteooria kirjandusteaduse teoreetiline haru. Kirjandusteooria annab kirjanduse käsitlemise teaduslikud põhimõtted. Kirjandusteooriad põhinevad kirjandusvoolude, -liikide, -zanrite ning -teoste keele, stiili, ülesehituse jms muutumise seaduspärasustel. Kirjandusteooria kiire areng algas 20. sajandil. klassikaline novell vt novell. klassitsism põhiliselt 17. sajandi kunstimeetod, mis seadis ideaaliks antiikkirjanduse ja -kunsti. Kirjandusteadusliku mõistena tuli klassitsism kasutusele 18. sajandi lõpus, mil hakati varasemat kirjandust vastandama uuele, romantilisele kirjandusele
annaabi.ee 
