Kirjand: Mina ja enesekasvatus (0)

Mina ja enesekasvatus
Paljudel meist on tuttav tunne, et teised on minust paremad, tublimad ja edukamad ning minus ei ole midagi väärtuslikku. Tegelikult lihtsalt tuleb osata ennast armastada. Suurt rolli minapildi kujundamisel mängivad rolli vanemate õpetused väikesest lapsest saati. Kui vanemad on terve elu väljendanud hoolimist, armastust, jaganud piisavalt elunippe, kuid samas lubades lapsel ka iseseisvalt tegutseda ja otsuseid langetada, võib lapsest kasvada edukas inimene.
Ma olen terve elu arvanud ennast teadvat mida ma teen hästi, milles ma olen hea ja milles mitte. Koguaeg olen üritanud ära kasutada oma tugevaid külgi, et hästi hakkama saada, sest kui tegelda millegagi milles ei olda parim või teha ei osata, ei jõuda tulemusteni. Minu tugevad küljed on sportlikkus, ausus, tarkus, usaldusväärsus. Üritan alati ükskõik mis olukorras hakkama saada. Minu nõrkused on see et ma teen koguaeg asju ilma mõtlemata ja tihtipeale ütlen midagi sellist, mida ei mõtle. Samuti arvan peale üle elatud sündmusi, et iga päev tuleb elada nii, nagu homset polekski.
Väga olulised on minu jaoks sõbrad. Ilma nendeta ma ei tea, kuidas hakkama saaksin. Isegi kui on tülisid ei purune sõprus lihtsalt. Sõprade juures väärtustan ma kõige rohkem ausust, usaldusväärsust ja tähtis on ka see, et ma võin neile isegi kell 3 öösel helistada ja nad kuulavad ära. Tavaliselt kui keegi on miskit mulle või kellelegi mu lähedastele teinud, ei suudaks ega tahaks neile andestada . Kuid olen aru saanud, et parim kättemaks ongi andestus.
Enda harimine, õppimine ja targaks saamine on samuti minujaoks tähtis. Ükskõik mida ma ka ei teeks , ei kavatse ma õppimist vähemalgi määral tahaplaanile jätta. Ma kavatsen elus palju näha ja saavutada. Usun, et siiamaani on mul koolis ülimalt hästi läinud. Ise kui vahel läheb halvasti, tuleb edasi püüda.
Kindlasti pean ka mainima, et ma teen seda mida tahan. Vahel, kui sõbrad üritavad mind õpetada, käib see mulle väga närvidele ja muudab arvamust nendest halvemaks. Ma ei lase teistel endale öelda mida ma peaksin kandma, kuidas käituma, milline olema, kellega suhtlema või mida elust ootama. Ma teen ise vead, millest õppida. Saan endale omad kogemused, omad eksimused ja see ei puutu teistesse inimestesse. Isegi kui mu otsused pole alati just kõige meeldivamad. Ma arvangi, et pidevalt enda ja teiste võrdlemise asemel tuleks pigem vaadata enda sisse ja mõelda, kuidas ennast paremaks inimeseks muuta. Kuid kunagi pole ju teistel kerge ennast muuta, vaid jagada õpetusi.
Sageli võivad tekkida küsimused, kas me tõesti pidevalt enese kasvatamisega tegeledes ja ennast kasvatada lastes ei teagi, kes me oleme ja mida vajame? Või kas me oskame ise määratleda oma õnne? Kasvamine käib millegipärast käsikäes kasvatamisega. Kuid kindlasti kõik vead, mis ma oma elu jooksul olen teinud on ainult minu enda süü. Näga endas neid kõige vastikumaid vigu, näha enda sooritatud uskumatuid lollusi ning näha nõmedaid mõtte –ja suhtumisradu ei ole just meeldiv.. Enamasti inimsed süüdistavad oma eksimustes ja ebaõnnestumistes teisi, aga nad ei mõista, et kõik mis nendega juhtub on nende enda süü. Enesekasvatamiseks on võimeline igaüks, kel jätkub piisavalt tahtekindlust. Ning lõpuks pole enam kedagi süüdistada. Kõik endas ilmnev on enda tehtud, vastutusest pole enam pääsu, tuleb omaks tunnistada kõik oma vead, eksimused, kõverused ja idiootsused. See on nagu kokkupõrge iseendaga . Algul võid märgata mingit kroonilist viga teistes, tõmbad näo krimpsu ja räägid nendest mõnuga taga. Kuid mõne aja pärast avastad aga, et inimeste väljanägemise ajal vaatad nende sisse ja valid sisemuse abil uusi tuttavaid. Teiste ’vead’ ongi tegelikult meie endi vead.