Kirjand- Omad vitsad peksavad (3)

Oma vitsad peksavad
Ma usun, et iga inimene teeb vahel asju, mida ta pärast kahetseb. Alati on ju lihtne öelda, et aja tagasi keeramisekorral muudaks kõikke halba, Kahjuks ehitavad inimesed sildade asemel seinu. Kindlasti pole ma terve elu õigesti käitunud ja on palju situatsioone, mis oleks võinud ära jääda. Sageli võivad tekkida küsimused, kas me tõesti pidevalt enesega tegeledes ja ennast muutes, ei teagi, kes me oleme ja mida vajame? Või kas me määrame ise oma õnne? Mõtlema hakates on ju elu liiga lühike ja tuleb teha seda, mis õnnelikuks teeb.
Tihti ma mõtlen õhtuti, et ei viitsi eelolevaks tööks õppida, et saab, mis saab. Aga kui see halb hinne ikka järgmisel päeval käes on, siis enesetunne pole just kõige parem. Näiteks käisin ma umbes 4 aasta võrkpallitrennis, mulle meeldis see spordiala väga. Järsku paari aasta eest ma lihtsalt otsustasin pooleli jätta. Nüüdseks on see võistkond Eesti meistriks saanud. Ma mõtlen, et kui ma poleks pooleli jätnud, siis kuuliksin sinna ka mina. Samuti, kui keegi meile lähedane inimene ära sureb , hakatakse teda tõeliselt väärtustama. Lähedased kahetsevad kõiki olnud tülisid ja möödarääkimisi. Kuid inimest tuleb väärtustada juba tema elu ajal.
Rääkides aja tagasi keeramisest, annaksin ma tõesti kõik, et minna tagasi 23. augustisse ja muuta juhtunut . See kõik on lihtsalt võimatu ja poleks võimalik teostada.
Kõik vead, mis ma oma elu jooksul teinud olen, on minu enda süü. Olen teinud seda, mida olen tahtnud, isegi kui mu otsused pole alati just kõigi jaoks meeldivad olnud. Ning minu arvates pole lõpuks enam kedagi süüdistada. Kõik ilmnev on enda tehtud, tuleb tunnistada neid kõige vastikumaid vigu, enda sooritatud uskumatuid lollusi, näha ebaõnnestunud suhte –ja mõtteradu, oma eksimusi, kõverusi ja idiootsusi – see kõik on raske. Oleks nagu kokkupõrge iseendaga . Algul võid näha kroonilist viga teistes, kuid lõpuks avastad, et teiste vead ongi tegelikult meie endi vead.