Kirjand Kuningas Oidipusest (2)

Oh tõde, miks see valgus tõi mind sellest unest ärkvele
Ateenast pärit üks kuulsamaid Antiik-Kreeka tragöödiakirjanik Sophokles on kirjutanud draama „Kuningas Oidipus .“ Sophokles on kirjutanud 123 näidendit, kuid meil on võimalus lugeda neist vaid seitset tragöödiat. Autor tõi sisse kolmanda näitleja, see oli tähtsaim dramaturgiline uuendus. „Kuningas Oidipust“ loetakse Sophoklese populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Teoses näidatakse kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettenähtud põhjustel ja näitab ka inimese vabatahet, mis võitleb pimeda saatuse vastu. Aga nagu ka vanad kreeklased uskusid: alati võidab jumalate tahe , nende poolt kindlaks määratud tulevik. Pimeda saatuse vastu võideldes on suurim lootus, et see oleks uni.
Oidipus oli mees, kes kandis endaga kaasas pidevat ja katkematut needust, seda ise teadmata. Tema meelest aga oli ta elu suurepärane, kõik nii nagu peab. Selle sündmuste rikka loo alguseks võib lugeda seda, kui Laios ja Iokaste kuulsid oraaklilt, et kui neil sünnib poeg siis ta tapab oma isa ja abiellub oma emaga. Nagu arvata võib, sündiski perre poeg. Poja nimeks sai Oidipus. Isa Laios puuris poja jalad läbi ja otsustas ta mägedesse surema viia, et päästa neid kohutavast needusest. Kuid Oidipus sattus Korintose kuninga perre. Seal ta kasvas, teadmata oma tegelikku minevikku . Ka tänapäeval on palju selliseid juhuseid, kus laps ei teagi, et on tegelikult täiesti võõraste inimeste juures üles kasvanud. Ta sai teada, et tal on peal needus. Oidipus otsustas kodust põgeneda, teadmata, et ei ela päris vanemate juures ja neile ei valmista ta ohtu. Tänapäevalgi ei öelda lastele tõde. Saades teada, et elatakse võõras peres jooksevad paljud lapsed ära. Pärast kahetsevad vanemad väga, aga siis on juba hilja .
Teel teise linna tekkis Oidipusel konflikt ühe mehega, kelle ta tappis. See mees oli tema isa. Ta võitles sfinksiga, arvas ära mõistatuse ja päästis linna, teadmata, et viib linna uuesti hävingusse. Linnas abiellus ta oma emaga Iokastega. Mina nimetaks seda saatuse keerdkäiguks. Sellised asjad tuleksid kõnealla vaid unes. Ja sellist und nähes tahaksime me kõik ärgata ja teada saada, et see pole tõsi. Oidipusel polnud õrna aimugi, et ta on teinud patte. Kuuldes ennustajalt, et eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima . Peagi avastab Oidipus, et tema ongi see mõrtsukas. Sellises olukorras käituvad inimesed väga erinevalt, mõned varjavad ja lasevad hukata süütu inimese. Oidipus oli aga julge ja aus mees. Ei tea kust ta selle julguse sai. Igatahes isalt mitte, sest isa ju kartis saatust ja viis oma poja surema, kartes saatust. Ja ennustatud saatus oligi kätte jõudnud- ta oli abiellunud oma emaga ja tapnud oma isa. Iokaste ei suuda koledusele vastu pidada ja võtab endalt elu. Oidipus torkab endal silma peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku. Sellisest unest sooviksime ärgata. Kuid Oidipus ei osanud kartagi. Tõde teades mõtles ta, et miks pidi ta sellest unest ärkama. Oleme me ju kõik kord sellele mõelnud.
Arvan, et inimeste suureks probleemiks on liigne uudishimu. Selline uudishimu toob kaasa palju halba, mitte ainult endale. Kõik peaksid arvestama, et asjad peavad minema nii nagu nad minema peavad- nagu saatus on määranud. Sophokles tahtis meile öelda, et saatuse ja jumalate vastu ei saa. Oidipus oli jumalate poolt valitud saatuse keerdkäikude rajal käijaks. Tuleb lõpetada saatusega mängimine ja selle muutmine, sest sellega kaasnevad vaid valu, pettumus, pisarad ja ka surm.
Eliise Salla
10 c