Kirjand: Kuidas jääda iseendaks? (2)

Kuidas jääda iseendaks?
Tänapäeva ühiskonnas on eriti noorte seas selgelt näha ja tunda kahepalgelisust, inimeste hindamist pealiskaudselt ja „sõpru“, kes on „ ajutised kambajõmmid“. Kuidas sellises ümbruses jääda iseendaks ja mitte muutuda kellegiks teiseks? Mis on üldse need aspektid, mis mõjutavad meid muutuma ? Kas me varjame teadlikult oma tõelist mina? Nendele küsimustele on raske kuid samas jällegi lihtne vastata. See, mis üldjuhul paneb meid muutuma on ühiskonna surve. Teatud moraalinormid, mingid iganenud väärtushinnangud ja just vaatamata neile tuleb meil püüda jääda just nimelt iseendaks.Aga kas see pole mitte raske võidelda ühiskonna poolt kehtestatud reeglitele? Väga paljud inimesed on sunnitud peitma enda tõelise mina mingisuguse fassaadi taha, et sulanduda massi. Sellist „massi sulandumist“ juhtub kõige enam just siis, kui tahetakse alustada vestlust atraktiivse võõraga, uues töökohas bossiga ja kolleegidega rääkides või koolis sõpradega ja tuttavatega suhtlemisel ja paljudes muudes olukordades , sest enamasti tahetakse endast jätta siiski parim võimalik mulje või imidz .
Kuid kustkohast võtta see oskus, et jääda iseendaks? Ma ei oska sellele täpselt vastata, sest millegi pärast on peaaegu alati on inimkonnal püüe olla kellegi teise moodi, teha seda, mida teevad teised, et olla populaarne . Olla teiste meele järele- nii sõpradele, vanematele, õpetajatele ja paratamatult tuleb meil varjata meie tõelist mina- meie hinge, meie tõelisi soove ja unistusi, mis teiste jaoks nii tohutult totrad võivad tunuda. Väga vähestel inimestel on see eriline oskus jääda iseendaks,
kuid see oskus tuleb läbi kogemuste ja elu tarkuse , sest see oskus ei ole kaasasündinud ega koolis õpetatav.
Üleüldsegi, mida tähendab üldse iseendaks jäämine? See on teadatuntud fakt, et inimene muutub paratamatult läbi kogu oma elu ja lõpuks, kui on silmisti oma surmaga ja vaatab tagasi oma elatud elule tunnistades siis endale, et ta pole enam ammugi see inimene, kes ta oli nooruses või keskeas, sest meie ümbrus ja ühiskond, sõbrad, vanemad, elukaaslased- need kõik muudavad meid, seega ei saa rääkida reaalselt oskusest iseendaks jäämisel, sest tegelikult pole see võimalik. Paratamatus on see, et pead paljusid oma tegusid ja külgi varjama, kuigi need teod ja küljed on osa tegelikust minast.
Mina arvan seda, et selleks et olla elus õnnelik ja edukas, ei tohiks lasta end voolida ühiskonnal. Arenege ise, avage oma südamed ja olge vabad ahelatest. Meie elu on lühike. Miks elada puuris, miks rääkida läbi hammaste, kui saab ka suu lahti teha ja öelda mida tegelikult öelda tahad ? Kõige vabastavam on tunne pärast seda, kui saate öelda, rääkida, nutta ja karjuda südamest- kirjeldamatult ilus. Alles siis saab minna elus uuele tasandile . Me tihti anname pealiskaudseid hinnanguid inimeste välimuse või iseloomu suhtes ja naerame nende üle. Teadlik ja arenenud inimene näeb inimest tervikuna, see tähendab, et näeb tema hinge. Elu ringleb ja nii ka halvad teod ringlevad kõigile tagasi. Saatus karistab sind läbi lähedaste. Kui sa ei õpi, liigub ta aeglasel kiirusel sinu poole, lõpuks otseselt ja valusalt rünnates sind.