Koolieeliku maailm on väga võike, seetõttu on iga inimene ja iga asi selles väga tähtis. Kui selles maailmas tehakse suuremaid muudatusi (kolimine, lapsehoiu korraldus) või kaob üks vanem, võib väike laps kogeda neid samme väga heitlikena ning selle tulemusena ärevaks muutuda. Mõned lahkuminekud muudavad kohe lapse elu kõiki aspekte, kuid isegi siis, kui aset leiab vaid paar muudatust, peame oma silmad lahti hoidma emotsionaalsete tagajärgede suhtes, mida lapsed võivad üle elada. Lapsi nende tunnete eest kaitsta ei ole võimalik- isegi, kui seda saaksime, ei tuleks meil seda teha. Elu tõusudest ja mõõnadest üle saamine on viis , kuidas õpime elu endaga toime tulema. Senikaua, kui toetame lapsi ja anname neile teada, et nende tunded, ükskõik, mida nad ka ei kogeks, on normaalsed, saavad nad asjast üle ja tulevad olukorrast välja tugevamate ja kogenenumatena. SOS- Lapsed ei pane oma tundeid sõnadesse- nad väljendavad neid oma teguses. Igas käitumisviisis on
Tavaliselt ma tunnen kuidas ta mu rinnakorvist välja üritab murda aga praegu ei ole midagi. ,, Veroonika hakkab ennast vaatma. Järsku ta märkab oma pluus mis on punane. Ta sikutab varukad üles mis tal on üleni pnased ja näeb arme.Ehmunult ja veidi meeleheites- V: ,, Mis need on ? Ma ei mäleta, et oleksin ennast ära lõiganud. Kuid need ei meenuta kohe üldse juhse hoole all juhtunud õnnetust vaid meelega sirgelt lõigatud jooni. Need näevad välja nagu siiamaani immitseb nendest vrda aga ühtegi piiska ei kuku ja ei ole midagi tunda. Nagu mu perekonnakagi nad on siin aga samas ei ole. Kuid see auk on ja kindlal püsib mu ümber. Ma olen sellesse pimedusse mattunud. Siin on sea ja hea. Ma tunnen ennast nii kerglt ja hästi." Veroonika tõuseb ja hakkab ringi käima rahutult ja närvitsedes. Ta jääb seisma ja talle meenub kõik. Kuid mitte korraga ega hoobilt vaid tasakei nagi mälestuste lained mis pähe uhuvad mitte just kõige meeldivamat teavet,
Kuidas on kasvatatud mind ja milline see oleks võinud olla või on? Loetu põhjal ma ei oskagi õelda milline kasvatusstiil nüüd minupuhul kõige õigem on. Arvan,et kõige rohkem sarnaneb minu kasvatusele see viimane-suunav kasvatus. Olen olnud alati oma ema jaoks väga kallis,samas on mu ema kogaueg väga tihedalt tööga seotud ning tänu sellele jäin tihti väiksemana vanaema hoolde. See aga ei tähenda,et ma poleks piisavalt saanud oma emaga aega veeta. Kunagi oli ikka nii,et niipea kui ta töölt tuli või kui tal vaba päev oli tegime me midagi koos-kas siis läksime jalutama,ujuma,kelgutama või tegime süüa.Emal oli alati minu jaoks aega,kui mina seda soovisin-see mulle meeldis. Kuid millegipärast,ma ei tea isegi miks, olin ma väiksemana väga armukade,kui ema pidi kuskile ööseks minema.Mäletan,et läksin ikka väga hüsteeriasse kui sain teada,et ema läheb kolmeks päevaks Tallinnasse.Ma hoidsin ta jalgadest kinni,nutsin ja keelasin-emme ei toh
Emale ! · Tänan Sind kõige eest ! Sõber. Sõber on alati Sinuga. Väike raamat sõbrale. Olla õnnelik! Kuldsed sõnad. Kasuta päeva! Naudi igat hetke! Naerata ! 1.peatükk Ema on ... · ,,Emad pandi maa peale laste eest hoolitsema." Sam Hunt, 7-aastane · ,,Ema on naine, kes võtab enda kanda veel ühe elu... kõik oma ülejäänud elupäevad on ta kaks inimest ühes nahas." Pam Brown · ,,Ema on inimene, kes soovib Sulle head. Sest ta tunneb Sinust puudust, isegi kui Sa ainult minuti eemal oled. Sest Sa oled tema laps." Kristin Thompson, 8- aastane · ,,Ema on inimene, keda Sa vajad siis, kui kellestki teisest ei piisa." Pam Brown · ,,Sesta ta on ema. Ta murdis leiva kaheks tükiks ja andis need lastele, kes isukalt sööma hakkasid. ,,Ta ei jätnud endale midagi," urises seersant. ,,Sest ta pole näljane," ütles sõdur. ,,Sest ta on ema," ütles seersant." Victor Hugo · ,,Ta harjab mu juukseid, et
Must Surm Esimene Päev Tere! Minu nimi on Sandra Loik. Minu venna nimi on Sander Loik. Me oleme kaksikud ja üksteisele väga armsad. Me ei ole mitte kunagi lahus, tülisid meil ei ole! Ka meie ema ja isa on väga head, saame päris palju asju, kuna meie pere on väga rikas ;) Oleme vennaga 7.aastased ja läheme homme esimest korda kooli !Olen rõõmus kuid ka väga elevil! ;) Teine Päev Ongi hommik! jooksen alla joon oma kakao ära ja pakin vajalikud asjad kotti, ning teen issile- emmele musi. Sõidame koos vennaga kooli poole, et mitte hiljaks jääda võtsime me oma rattad. Jõuame kooli ette. Kool on suur ja ilus ning korras. Aed on lilli täis ja seal on ka kena väike mänguplats. Just sellest ma unistasingi. Jookseme siis garderoobi ja ütlen oma vennale tzau! Kurb, et me samas klassis ei käi, ma tean küll, et me peaks aga tema käib 1b ja mina 1 a vot nii ;( Minu õpetaja on väga lahke, kõik on ime tore mulle meeldib kool!!!
Niisiis nõid rääkiski talle, et Lucifer oli mitu aastat salaja ingliga abielus, selle ingli nimi oli Adriana. Ja et neil sündis kaks aastat enne Selena sündi poeg, kellele nad panid nimeks Aidan. Selena: "Aga...ma lihtsalt ei tea mida öelda. Ma armastan Aidanit. Aga mis Luciferist sai?" "Adriana isa, kuningas Edward sai sellest teada. Ta otsis Luciferi üles ja lõi mürgitatud noa otse Luciferi südamesse.", vastas nõid. "Aga.. kuidas ta sai teda tappa, kui ta tütar armastas teda?" küsis Selena. Nõid: "Elus tuleb millegiga riskida. "Aga mida mina siis tegema pean, kui Lucifer on surnud, siis kas ma pean kätte maksma Aidanile?", küsis Selena pool nutusel toonil. "Kuula oma südamehäält ja sa jõuad selgusele!", vastas nõid. "Mu isa laseb Aidani maha tappa, kui saab teada kes ta on.", ütles Senena juba nuttes. Samalajal kui nõid ja Selena rääkisid sellest, seisis ukse taga kuninga teener ja kuulas pealt
täiega meeldisid, osad mitte. Koer- kuna tädil oli olemas peale Palli ka koer Rommi, siis kui ma kurb olin, kallistasin ma Rommit ja ta toetas mind palju oma märja koonuga tuli ja toetas pea mu peale. Mingiaeg sai ema aru- minuga on midagi valesti, ja parandas minu olustikku, käis koolis ja oli mulle toeks. 2.2 Ohu tegureid: Koera surm– mu tädil suri koer nimega Palli. See koer väga armastas palliga mängida ja oli mulle väga tähtis, ma külastasin toda koera üsna tihti. Kurjad inimesed, kes soovivad mulle halba Peksa saamine- sain ka mingi asjaga tugevasti peksa ema käest, kui tegin kogemata midagi kodus valesti. Ka halvade hinnete puhul oli füüsiline vägivald minu suhtes ilmselge. Purjusolek- Isa oli tollal pea iga päeva õhtu purjus, ja oli raske vaadata koduvägivalda, mida isa tegi minu emaga.
KAEBAJA Olen elanud vaesuses terve elu. Matit, kelle juures me elanud oleme, mäletan juba sellest ajast, kui ma oma elu meenutada oskan eputavana, vastikuna ja ennekõike kadestamisväärselt rikkana, minu ema oli tema juures teenija ning isa hoidis tema suurt aeda korras, mistõttu lubati meil seal elada ning seal süüa. Lisaks oli Matil veel minust 3 aastat noorem poeg, Karl, kes oli üks ühele koopia oma isale. Veel elas selles majas Mati abikaasa Kati, kes minuga kokku ei puutunud, kuid kohtles mu ema väga vastikult, järeldasin seda sellest, et igakord kui Kati tahtis mu emaga rääkida tuli ema nuttes toast välja ja pärast ei rääkinud mulle murest, kuid isa rääkis, et Kati ärvardavat meid siit välja ajada. Sellest algas minu viha nende perekonna vastu. Olin talunud 20 aastat enda ja oma pere alandamist. Ühel päeval, kui mind oli jälle linna saadetud pererahvale toitu tooma, kuulsin ma juhtumisi kahe inimese vestlust, kus osalesid minuvanune noormes ja vanem, viis
kohati kummalised moondetuletised. Samuti ei hoolinud mees eriti keelelistest seaduspärasustest: ,,Ma küünitan so suudlusi kui vihmamarja kobaraid, / sa painud minu üle nagu puu täis vilja. / Me vaiki mõlemad, kui võõrad me, ei palju kõnele / ja ometi nii omased, et tutvaks saanud hilja." Marie Under kolis oma elu jooksul üsna palju ning oli paar korda sunnitud Eestist eemal olema. Siiski jäi talle kodukoht südamesse ning ta armastas seda väga. Kodu kirjeldades muutus Under nukraks ning igatsevaks, otsekui püüdes tagasi küündida. ,,Tee lõpus valge värav. Salaväge mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi ma õhtul muud käin sama teed, ja seegi mu ainus käik on kurb, rind valus äge." Visnapuu kirjutas väga palju isamaast, eriti ahastavas toonis. Veidi vähem kirjutas ta oma kodukohast, kuid siiski ,,minu südamesse koduvõlu igatsuse jätnud otsatu." Ka tema otsis abi
" "Ei ole." "Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane... :/ ..."Puhh!" sosistas Notsu. "Mis on?" küsis Puhh. "Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni! "Lihtsalt tahtsin teada, et kas sa tõesti olemas oled!"... Vahest ma mõtlen, et kuidas küll oskad olla nii tore, ilus ning hea, kaunistada päevi oskad, muuta tuju ning hetked kõik heaks. Öeldakse, et inimesed tulevad ja lähevad. On inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe. Nad on sooja hommiku sarnased. Sina oled üks nendest! Suudeldes su kuumi huuli, kui mere tuuli, südames soojust ja hellust hinges kallistus on see mida vajab su hing midagi tõelist ilusat ja head ,sulle ma tuua vaid sooviks, sinuga koos olla ma ainult tahaks ja prooviks! kallis oled mulle sa ,kui sa seda veel ei tea, armastan sind meeletult ja salaja Soovitan sul olla keegi, sest kui sa midagi ei teegi, on hea siiski seegi, et ikka oled keegi. ...aga kui sa oled ei keegi ja sa midagi teedki, on see sama hea kui seegi,
Ilugu Esimene kool, kus mina õppima hakkasin, oli Carl Robert Jakobsoni nimeline Torma Põhikool. Minu esimene koolipäev oli nagu teistel gi: närvekõditav ja veidike hirmutav ,ning ei saanud päris hästi aru, kus ma olen. Hea oli see, et koos minuga tulid kooli ka minu sõbrad lasteaiast, seega võõraid ei olnudgi. Üllatuseks oli mulle see, et me nii vana klassijuhata endale saime,ta oskas hästi õpetada,oli väga range ,,vana kooli" õpetaja. Hinnetega oli ka nii ja naa ,mõnes aines läks paremini, teises aga miitte nii hästi. Kõige meeldivamad ained olid: kehaline kasvatus ja kunst ,seal sai maalida ja möllata igasuguste huvitavate asjadega. Sport oli nii hea, et oleks meeleldi veel ühe kehalise tunni teinud. Kui ma noorem olin, huvitusin jalgpallist aga kahjuks ei olnud meie koolis jalgpalli trenni ja siis hakkasin korvpalli trennis käima .Algul ei tahtnud mul seal hästi minna, siis jätsin korvpalli mängimise pooleli .Nüüd võtsin ta uuesti käsile ja ma armastan
hankida. Seal olen rajand väikese pargi, kus on sadakond puu- ja põõsaliiki - see on ilmselt minu kõige õnnestunum kollektsioon, milles ei puudu ka mõned Eestis ilmselt väga haruldased liigid. Nende puude hankimine, nagu ka margi, kala või lille ostmine on mulle ikka midagi olulist ja põnevat, midagi, mida lükkan edasi ja mida tehes olen väga erutatud, kerges kaifis. Midagi sarnast on mulle olnd ka keeltega tutvumine. Olen uurind õige mitmesuguste keelte grammatikaid ja mõnd nendest ka mõnevõrra õppind, näiteks iiri, walesi ja handi keelt. Kollektsionäär olen ka kirjanduse vallas. Mulle meeldib lugeda rohkem kirjanduslugusid kui kirjandust ennast. Lapsena oli minu lektüüriks Friedrich Schilleri Lääne- Euroopa kirjanduse ajalugu, seda lugesin korduvalt ja sealt pärineb vist minu põhiline kirja nduslooline eruditsioon. Kui hiljem hakkasin lugema autoreid, kellest selles raamatus juttu on, olin pettund, kuna kirjandus ise ei olnd nii huvitav, kui olin lootnud
Ma ei suhtu kunagi erivajadustega inimestesse eemaletõukavalt ega kuidagi eriti teisiti, kui tavalistesse tervetesse inimestesse. See, et inimesel on puue ei tähenda, et ta ei oleks inimene ja ei vääriks meie austust. Muidugi on kurb vaadata, kui näen linnapeal inimesi, kes ei saa endaga ise hakkama kuid ega minu haletsemine ei aita, vaid võib olla muudab minu oleks teise inimese kuidagi negatiivseks või õnnetuks. Olen kokku puutunud lähemalt just lastega, kellel on erivajadus. Tänu sellele olen õppinud palju. Enam ei suhtu ma lapsesse halvustavalt, olen mõistnud, et laps on haige ja ta vajab täiskasvanu abi, mida just mina rühmaõpetajana saan pakkuda. Kui olin veel tööl Tallinnas, käisid minu rühmas kaks last, kes ei ole tavalised laps, üks poiss oli pärit kurt-tummast perest, kuigi ta ise kuulis ja vaikselt hakkas tulema ka kõne. Selle lapsega oli vaja pidevat järjepidevust ja kordamist, sest tema ei saanud kodust kõnelist toetust. Sõimerühmas ei saanud m
Suurim trauma ei olnud matused ise, vaid asjaolu, et mu isa oli paralüüsitud, kui olin üksi kodus, töötas mu ema haiglas ja minu vend oli armees. Mulle ei meeldinud seda matuset pühade ajal, inimesed rääkisid rõõmsalt ja ei tunne mingit kahju. Kõige raske oli aeg, kui kõik lahkusid, ja mu ema ja mina jäime üksi. Ma ei käinud koolis, kellega ei suheldanud ja mui oli ükskõik , mis minu ümber toimus. Olin vanematel viimane laps. Isa, kes mind väga armastas ja andis mulle palju asju ,ühel hetkel oli ta kadunud. Kõige ebameeldivam asi oli see, et mu juustele pandi mustad leina lint , mis mulle ei meeldinud. Ma ei käinud koolis, olin vihane ema peale ja tahtsin, et kõik juba läksid minema. Mõni aja härast mind viidi psühhiaatri vastuvõtule. Seoses isa surmaga, mind vabastati eksamitest ja see meeldis mulle. Alati olin pinges, et koolis saavad teada isa surmast ja minu autoriteet langeb. Vaatamata raske perioodile minu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
