Kirjand "Eestlaste peremehetunne praegusel ajahetkel" (0)

Eestlaste peremehetunne praegusel ajahetkel
Eestlane on üks veider elukas. Pole oluline, milline on sajandinumber või riigivõim, eestlane on oma põhiiseloomujoontelt ikka ühesugune. Needsamad põhiiseloomujooned on aga ühel või teisel moel seotud peremehetundega, vaikse ning järjekindla sooviga toimetada oma Eestimaal ise, oma maalapikesel ning elamispinnal ise, tülitamata teisi ja vastu hakates tülitajatele. Ei ole see suurt teistmoodi meiegi sajandil. Kuidas seda arvamust lahti seletada?
Kunagi ammu olime metsarahvas ning elasime Põhjala hõredalt asustatud põlislaantes. Mets oli meie sõber, kus liikusid ringi saakloomad ning sai tarbepuitu. Hädaaegadel pakkus mets kaitset ja varju. Tõenäoliselt sealt on pärit eestlase arusaam inimese ja looduse võrdväärsusest ning soov oma elukeskkonda kaitsta. 1980-tel oli fosforiidisõda. Tänapäeval toob iga nädal mõne televisiooni- või ajaleheuudise, kuidas koondutakse kellegi vastu, kes soovib kaevandada lubjakivi või turvast, ehitada ranniku tuulegeneraatoreid täis või ehitada tuumajaama. Oma isiklikust puhtast loodusest mingi üldise õnne nimel pole nõus loobuma ükski eestlane ning nii moodustataksegi kiiresti MTÜ, tekitatakse internetilehekülg, kaasatakse mõni teadlane ja hakatakse koguma allkirju. Kas teie teadsite, et Pakri tuumajaama vastu andis ainuüksi möödunud aasta oktoobrikuus oma allkirja 3338 inimest? Või seda, et 2006.aastal toimus rokkfestival “Koduhiite kaitsel”, mille peaesinejaks kõigis neljas kontserdipaigas oli pärimusmuusikat raske rokiga kombineeriv ansambel “Metsatöll”? Selline mõne arendaja-ärimehe arvates kiuslik vastuhakk on aga pigem märk ehteestlaslikust peremehetundest, mis seotud sooviga elada rahulikult omal maal. Ilma “Maximata” Elva soisevõitu pinnasel , näiteks.
Tõenäoliselt on ka eestlase ühiskonnanägemus pärit metsarahva aegadest . Tõelise eestlase isikliku tegutsemise aluseks on ikka kodu ja pere, mitte riik ja võim. Iseseisvalt mõtlev ja loominguline lähenemine riigile iseloomustab eestlase arvates teda ennast, juhi- ja isikukultus “neid teisi sealt ida poolt”, viimati siis ukrainlasi, kui Delfi kommentaare lugeda. Veel elavam arutelu tekib internetis siis, kui järjekordne riigikogulane majoneesitsekkidega vahele jääb. Kuna Riigikogu kuluhüvitised tulevad meie kõigi taskust, on selline arutelu ja avalikustamine omal moel õigustatudki ja taaskord peremehetunde avalduseks: kas seda raha kuskile mõistlikumasse paika poleks paigutada? Näiteks sinna, kuhu “Jõulutunneliga” raha korjatakse? Või selle küla eelarvesse, kuhu laulvad näitlejad igal aastal raha korjavad? Kui aga eestlasel erakondade ning erakonnaliikmete ahnusest lõplikult kõrini saab, läheb ja valib ta Brüsselisse Indrek Tarandi. Kohe peale seda, kui on teinud internetipanga kaudu väikese annetuse paljulapselisele perele, kes tulekahju tõttu on lageda taeva alla jäänud. Kogukond oma liikmeid hätta ei jäta, käigu need seal Toompeal või kolm korda päevas taksoga valijatega kohtumas.
Üldiselt eelistab eestlane paikne ja vaikne olla. “Ela ise ja lase teistel elada” põhimõte kehtib täpselt niikaua , kui keegi kallale üritab tulla. Siis tuleb eestlasele riik meelde ja tulemuseks on Vabadussõda. Selle koha pealt on eestlane üsnagi soomlase sarnane ning vastastikku on ikka üksteisele appi tuldud, eriti kui oht ida poolt on ähvardanud. Soomlastel on “Talvisota” viin ning film , meil on ainult film “Nimed marmortahvlil”. 2002.aastal kogus see kinodes umbes 167 000 vaatajat ning hoiab enda käes Eesti viimaste aegade kinokülastusrekordit, DVD-de müügist rääkimata. Oma riigi sünd on eestlasele tähtis, seda näitab ka TV- sarja “Tuulepealne maa” populaarsus. Selle sarja vaatajate vanus ulatus kuuendast eluaastast kaheksakümne kuuendani, nagu näitas sugulaste ja tuttavate seas läbiviidud kiire küsitlus. Et vajaduse korral minnakse uuesti oma riiki kaitsma, seda näitavad Kaitseliidu 15 maleva ja Naiskodukaitse olemasolu. Igalühel meist on olemas tuttav kaitseliitlane… ja keegi meist ei tunne kedagi, kes oleks Riigikogu liikmega kuluhüvitamisele kuuluvalt väljas söömas käinud.
Võib-olla on see valmidus oma riigi kaitsmise kaudu oma kodu ja peret kaitsta vähem metsarahva ning rohkem idaviikingite iseloomu avaldus. Aastatuhandete jooksul on meie esivanemates segunenud väga erinevate hõimude ja rahvaste verd. Läänemeri on olnud piiriks , kust kaugemale pole saanud eestlast suruda ning nii ongi tulnud õppida vastu hakkama. Võib-olla on see ehteestlaslik jonn, mis on pannud eestlased võõrvõimu tingimustes rahvana alles jääma. Võibolla aga hoopis peremehetunne, teadmine siia maalapile saabumise järjekorrast? Idapoolseid soomeugrilasi õieti polegi enam, alles on eestlased, soomlased ja ungarlased , kellel õnnestus luua oma riik. Oma riik tähendab oma keelt, omakeelset kultuuri ja omakeelset kooli. Omakeelne kool tähendab igal aastal uut gümnaasiumilendu eestlasi, kes on õppinud oma riigi ja kultuuri ajalugu ning vaatavad peremehetundega ringi omal maal. Ning kõik hakkabki jälle otsast peale: järjekindel soov toimetada oma Eestimaal ise, oma maalapikesel ning elamispinnal ise, tülitamata teisi ja vastu hakates tülitajatele.