koormised,peamine neist teorent) ori- pole varandust pärisori- võib olla varan,aga oli sunnismaine. Seisused: vaimulikud,aadlikud,töötegijad Ristiusu kiriku kujunemine- Constantinus Suur andis kristlastele 313. a Milano ediktiga usuvabaduse. 381 kuulutati kristlus Rooma riigiusuks. 4 saj hakkas preesterkond arenema omaette seisuseks. Kujunes kiriklik ametiastmestikhierarhia. *Peapiiskopkonda juhtis piiskop * kirikukihelkonda juhtis preester e presbüter . Piiskopi kogunesid 2x aastas kirikukogule e sinodile,et otsustada oma piirkonna kirikuasju. Kogu üldkiriku kõrgeim võim kuulus kõikide piiskoppide kogule e oikumeenilisele kirikukogule. 4. saj tekkisid impeeriumi idapoolsetele alades esimesed kloostrid. 4. saj tõlkis püha Hieronymos Piibli ladina keelde. Tema tõlge nn Vulgata oli kasutusel kogu keskaja. 4.-5
aastal. Asustus jagunes sel ajal lõplikult Toompeaks, mis kuulus maaisandale, ning all-linnaks, kus kehtis mainitud linnaõigus ja valitses raad. Traditsiooni järgi Ojamaalt Tallinna ümberasunud 200 saksa kaupmeest, kes said krundid nähtavasti Vene, Viru, Vanaturu, Kuninga ja Rataskaevu tänava ümbrusse, rajasid saksa kaubahoovi koos Niguliste kirikuga ja nn. Alumise turu (hilisem Vanaturg). Tekkis Oleviste kirikukihelkond ja Niguliste kirikukihelkonda hõlmav kindlustatud tuumik, sellest väljapoole jäid skandinaavia ja vene kaubahoovis kirikutega, Ventseli kabel ning Püha Johannese hospidal. Lk 13/20 TALLINN TURISTIDELE Niguliste kirikukihelkonda kuulusid Tallinna vanalinnas asuvad kinnisvaraomanikud: Vanaturu kael Raekoja
Tallinna vanalinn 1219. a. hõivasid Tallinna taanlased, kes kindlustusid Toompeal ja ehitasid esialgse kiriku. 1227-1238 ehitas Mõõgavendade ordu Toompeale kivilinnuse ja kelle ajal rajati kivikirik (alates 1240 Neitsi Maarja toomkirik). 1230. a. kutsus ordu Ojamaalt Tallinna 200 saksa kaupmeest, kes said krundid nähtavasti Vene, Viru, Vanaturu, Kuninga ja Rataskaevu tänava ümbrusse, rajasid saksa kaubahoovi koos Niguliste kirikuga ja nn. Alumise turu (hilisem Vanaturg). Tekkis Niguliste kirikukihelkonda hõlmav kindlustatud tuumik, sellest väljapoole jäid skandinaavia ja vene kaubahoovis kirikutega, Ventseli kabel ning Püha Johannese hospidal. Toompea jalamile ehitatud linnus ning selle ümber tekkinud linn sai 15. mail 1248 linnaõiguse (Lübecki linnaõigused) ja arenes Hansa Liidu liikmena keskaja lõpuks üheks Hansa idakaubanduse tähtsaimaks keskuseks Läänemere ääres. 16. sajandi keskel elas Tallinna müüride vahel arvatavasti 70008000 elanikku,
ka pidudel. Kõige tähtsam koht oli keskajal Liivimaa vakupidu. . Kohtuvõim maavalduses kuulus maaisandale. Kohut mõistsid maaisanda määratud foogtid. Kõige tavalisem karistusmäär oli rahatrahv, kuid kasutati ka vitsaga peksmist. Kirikud ja kloostrid: Igas piiskopkonnas olio ma toomkirik. Eestis asusid need Tartus, Tallinnas ja Haapsalus. Kirikukihelkonnad moodustati piiskoppide ning Saksa ordu algatusel ning need rajamise lähtuti muinaskihelkondadest. Igasse kirikukihelkonda ehitati kirik, millel olio ma kaitsepühak. Sakramente jagad ja jumalateenistusi pidas kirikuhärra ehk kogudusepreester. Kirik oli Jumala koda, kuid ühtlasi ka kokkusaamiskoht. Kirikute juures hakati ka laatu pidama. Mitu Liivimaa kirikut on täitnud ka linnuse ülesannet. Ordud ja kloostrid: Vaimulikud ordud võimaldasid oma liikmetel püüelda suurema kristliku täiuse poole. Tsistertslaste ordu reeglid nõudsid paikset kloostrielu ja üksinduses mediteerimist
baltikumis oli puudus haritlastest (arstid, juristid, kirikuõpetajad) ja siin olid ka teenimisvõimalused paremad. Kui varem Rootsiajal oli luterluses lubatud ainult ametlik vool, siis Vene võim luteriusus toimuvasse vahele ei seganud ja seetõttu levisid erinevad usuvoolud. Kehtis 1686.-1832. Rootsiaegne kirikuseadus. Oli 2 kirikuvalitsust Liivimaa konsistoorium ja Eestimaa konsistoorium, EM kons juht piiskop, LM kindralsuperintendent. Eesti aladel oli umbes 100 kirikukihelkonda, keskuseks kihelkonnakirik, kirikuõpetajateks olid sakslased. Mõisnik tegutses kui kirikupatroon, kelle maa peale oli rajatud kirik otsustas, kes kirikuõpetajaks saab. 18.saj I poolel tekkis luteri kirikus vool pietism. Pietistidest kirikuõpetajad taotlesid, et inimene ei õpiks ususeisukohti pähe, vaid oluline on neid selgitada ja kontrollida, kuidas inimesed neist aru saavad. Pidasid vajalikuks ka talurahvakoolide rajamist, sest seal sai õpetata lugemist ja usust aru saamist
aastal toimunud Beverini latgalite rüüsteretkega sinna, mille tagajärjel sakalased alistusid Riia piiskopile ja andsid lubaduse end edaspidi ristida lasta. 13. sajandist aastani 1561 kuulus piirkond Liivimaa Ordu Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Põhjasõjale eelnenud näljahäda ja sõja ajal järgnenud katk hävitas suure hulga Alistekunna elanikkonnast (Eesti Entsüklopeedia). Nagu Abjatki, on Halliste kirikukihelkonda esmamainitud 1504. aastal. Halliste kihelkonnas elas 1922. aasta rahvaloenduse andmeil 8998 inimest, talundeid (1925. aasta andmeil) oli 1170 (Pärdi, 2007). Koosseis Halliste ja Karksi moodustasid 1587-1877 kakskikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Valdadest said omavalitsuslikud haldusüksused 1866. aasta vallaseadusega ja algas mõisavaldade liitmine. 19. sajandi keskel oli Halliste kihelkonna alal 9 valda: Abja, Kaarli, Kaubi (ka Uue-Pornuse), Vana-
tõusnud 7 inimese võrra. 2000.a oli külas 19 meest, mis 2012. aastaks on tõusnud 24-le. Ka naiste arv on külas tõusnud, küll vähem kui meestel. Varem oli külas 22 naist, siis 2012.a on naisi 24. 2.3 Lüllemäe küla Lüllemäe küla asub Valga maakonnas Karula vallas. Lüllemäe tekkis 20. sajandi algul kirikukülana. Lüllemäel asunud Karula kirikut on esmakordselt mainitud 1392. aastal (Carwele), kirikukihelkonda 1532. aaastal. Lüllemäe küla nimi on tuletatud rahva lillede toomise kombest Mäele (rahvapärane kohanimi) kalmistupühadel, pulmade või matuste ajal. Karula maastikukaitseala (hiljem muudeti rahvuspargiks) hõlmab Karula kõrgustiku huvipakkuvama osa. Kaitseala pindala on 10 300 ha. Karula rahvuspark hõlmab enda alla vaid osa Lüllemäe külast. Rahvuspargi tüüpilisem osa jääb Lüllemäe alevikust itta ja lõunasse, kus on näha väga korrapärase kujuga kupleid
aastal. Arvatavasti oli Iolgesim selle piirkonna suurem ja kesksem asula. Läti Henrik rõhutab Liivimaa kroonikas mõningate külade ilu ja suurust. Nimeliselt mainib ta nende hulges Jalgsema küla. Jalgsema külaga seostub ka teade eestlaste linnuse kohta. 1227. aastaks oli eestlaste ala alistatud.Jalgsema küla elanikud olid Henriku Liivimaa kroonika järgi ristitud taanlaste poolt. 1238. aastal läks Järvamaa Stensby lepinguga saksa ordu valdusesse. Jalgsema kuulus edaspidi Järva-Jaani kirikukihelkonda. Nii elati 300 aastat, ilma et oleks edaspidi ette tulnud suuri ajalooallikates jäädvustatud sündmusi. Talurahvas pärisorjastati pikkamööda. Jalgsema küla talupojad käisid tööl Seliküla mõisas. Talupoegade kasutuses oleva maa suurus oli 1-2 adramaad. Üks adramaa oli tavaliselt nii suur, et seda jõudis harida ühe adra ja hobusega. 1558. aastal alanud Liivi sõda tabas Järvamaad valusalt. 1561. aastal läks Järvamaa ametlikult Rootsi võimu alla
saksamaaga tihenesid. -) Kuna ülikooli Eestis ei olnud, siis nad käisid õppimas Saksamaal. -) Kuna Balti aladel maksti paremat palka, siis paljud päris-sakslased asusid elama ja töötama siia. -) Vene võim ei seganud Luteri usus toimuvasse ning Luteri usus levisid erinevad usuvoolud. *) Kehtis 1686 aastal vastu võetud Rootsi aegne kirikuseadus, kuni aastani 1832. *) Eesti aladel oli umbes sada kirikukihelkonda. *) Mõisnik tegutses kui kirikupatroon ja ütles, kas üks või teine inimene saab kirikuõpetajaks või mitte. * 18. sajandi esimesel poolel tekkis Luteri usuvool nimega Pietism, kus selgitati ja kontrolliti, kuidas inimesed usudogmadest aru saavad. -) Pietismist kasvas välja hernhuutlaste ehk vennastekoguduse liikumine talupoegade seas. *) Toonitati väga vaga ja jumalakartlikku elu; tuli olla alandlik ja pöörati tähelepanu kõlblusele.
Kuid misjonipiirkonnad osutusid liiga suurteks ning jaotati osa neist mitmeks kihelkonnaks. Teated esimestest kirikukihelkondadest pärinevad Henriku kroonikast: 1184. aasta paiku alustas piiskop Meinhard kiriku rajamist Ükskülla, 1206. aastal rajati kirikukihelkonnad ja alustati kirikute ehitamist. Eestis oli olemas kirikute võrgustik enne 1223.-1224. aasta ülestõusu. Hiliskeskajal oli Riias 48, Tartus piiskopkonnas 34, Saare-Lääne piiskopkonnas 27 ja Tallinna piiskopkonnas 25 kirikukihelkonda. Maakabelid- Kirik võis asuda liiga kaugel kihelkonnas ning seetõttu vasallid hakkasid rajama kabeleid, kus teenis vikaar (vaimulik õpetaja). Kabeleid sageli ehitati teede äärde või linnamüüride taha. Osa maakabeleid oli rajatud piiskopi loata ja kirikuvõimud püüdsid sellist isetegevust takistada või sundida oma ehitisi lammutama. Piiskopi loal maakabel võis saada kogudusekiriku õigused. Kui kihelkonna kiriku sissetulek vähenes maakabeli tõttu siis tuli kirikhärrale maksta
annaabi.ee 
