Kiriklikud sakramendid (Religioon) (0)

Kiriklikud sakramendid
Kiriklikuks sakramendiks peetakse Kristuse poolt seatud püha toimingut, milles Jumal annab oma Sõna ja sellega ühendatud kiriklike atribuutidega meile armu , mille Kristus on ära teeninud .
Enamikud kogudused ja kirikud tunnustatavad kahte sakramenti, ristimine ja armulaua sakrament . Lisaks neile kahele on veel viis sakramenti. Katoliku kirik tunnistab meeleparanduse sakramenti, vaimulikuseisuse sakramenti, haigete salvimise ja konfirmatsiooni sakramenti. Õigeusu kirik tunnistab patutunnistamise, vaimulikku ametisse pühitsemist, õlitamise ja salvimise sakramenti. Luteri kirik tunnistab sistimist, pihilkäimist ja armulauda. Üks ühine tunnustus erinevate uskude sakramendiks on abielu sakrament.
Kristlaseks saadakse ristimise sakramendi läbi. See tähendab, et inimene ei tee ennast ise kristlaseks, vaid seda teeb Jumal kindla tegevuse kaudu. Pühitsus lähtub Kristuselt Kiriku kaudu. Ristimises saame Kristuse Kiriku liikmeiks. Ristimisega kaob inimeselt patt ja ta saab õndsaks.
Erinevates usuliikumistes toimuvad ristimised erinevalt. Ühiseks nimetajaks on siiski aga veega pühitsemine. Peetakse õigeks, et veega pühitsedes peaks ristitavat täielikult vette kastma . Katolikus ja Luteri kirikus on enamasti kombeks piserdada kolm korda vett ristitava laubale ja öelda pühad sõnad. Õigeusu kirikus aga, kui on vastavad võimalused olemas, näiteks basseini näol, siis üldjuhul toimub ristimine kolmel korral vette kastmisega. Ka metodistide kirik kasutab võimalusel ristimist vette kastmisega. Paljud metodistide kirikud teostavad ristimist veekogude ääres.
Katolikus kirikus ja luterluses meeleparanduse sakrament ja õigeusu kirikus patutunnistamise sakrament on see, kui inimene saab kahetseda oma pattu . Meenutada seda, tunnistada, kahetseda, võtta vastu õpetused ja heastada oma patud. Katoliku kirik kasutab meeleparanduseks kabiine, kus patukahetseja saab oma patte preestrile läbi õhukese vaheseina pihtida. Luteri ja õigeusu kirikud kasutavad enamasti silmsidet pihtijaga, omamata eraldatud kabiine. Enamasti lühikese pihtimise aja jooksul kuulatakse patukahetseja ära ning jagatakse talle õpetlikud sõnad ja patukahetsemise võimalused.
Haigete salvimise või õlitamise sakramendiks peeti vanasti toimingut, mis teostati vaid surijatele. Hiljem aga võeti see kasutusele ka raskelt haigetele inimestele. Sellega pakutakse haigetele leevendust, usku ja lootust.
Konfirmatsioon on katoliku kirikus ja luteri kirikus ristimise kinnitamine. Täisealine inimene tunnistab leerijumalateenistusel oma usku Jumalasse ja selle kiriku, kus ta konfirmeeritakse, oma kirikuks. Õigeusu kirikus on selle asemel salvimise sakrament, mis toimetatakse tavaliselt järgmisel hommikul pärast ristimist.
Abielusakrament on enamasti kõikides kirikutes sakrament, milles mees ja naine lubavad truult täita abielukohustusi kuni surmani. Katolikus kirikus on abielu mehe ja naise vaheline leping. Tulevased abikaasad peavad enne abiellumist olema eelnevalt vastu võtnud konfirmatsiooni sakramendi. Katoliikliku abielu üldjuhul lahutada ei saa. Küll on võimalik see ainult tõestades reeglite rikkumist või abikaasa abielutõotuse mitte täitmist. Õigeusu laulatuse tseremoonia on üles ehitatud ristimise ja salvimise tseremoonia eeskujul. See koosneb kahest osast: sõrmuste vahetamisest ja pruutpaari kroonimisest. Õigeusu kiriku laulatustseremoonia on väga pikk ja põhjalik.
Õigeusu käsitluse kohaselt on abielu igavene, kuid kirik möönab, et inimene on patune ja ebatäiuslik ning lubab seetõttu erandina ka abielu lahutamist ja uuesti abiellumist. Üldjuhul toimuvad õigeusu kiriku abielutseremooniad vaid sama usku inimeste vahel. Ka luterliku arusaama järgi võiks abielu nimetada sakramendiks põhjusel, et selle kohta on olemas Jumala käsk ja tõotused. Luteri kiriku abielutseremoonia on sarnane perekonnaseisuameti tseremooniaga. Küll erineb ta aga sellepoolest, et kiriklikul tseremoonia valitseb eriline aura ja teistmoodi pidulikkus.
Gerton Korsten
12.Klass
Toila Gümnaasium