surijatele. Hiljem aga võeti see kasutusele ka raskelt haigetele inimestele. Sellega pakutakse haigetele leevendust, usku ja lootust. Konfirmatsioon on katoliku kirikus ja luteri kirikus ristimise kinnitamine. Täisealine inimene tunnistab leerijumalateenistusel oma usku Jumalasse ja selle kiriku, kus ta konfirmeeritakse, oma kirikuks. Õigeusu kirikus on selle asemel salvimise sakrament, mis toimetatakse tavaliselt järgmisel hommikul pärast ristimist. Abielusakrament on enamasti kõikides kirikutes sakrament, milles mees ja naine lubavad truult täita abielukohustusi kuni surmani. Katolikus kirikus on abielu mehe ja naise vaheline leping. Tulevased abikaasad peavad enne abiellumist olema eelnevalt vastu võtnud konfirmatsiooni sakramendi. Katoliikliku abielu üldjuhul lahutada ei saa. Küll on võimalik see ainult tõestades reeglite rikkumist või abikaasa abielutõotuse mitte täitmist
Pihile järgnes andeks andmine ehk absolutsioon. Kirik tegeles aktiivselt ka indulgentside müügiga, mille ostmine siiski ei tähendanud pattude kustutamist, vaid kõigest patukaristuse leevendamist. Sakramentidest tähtsaim oli endiselt armulaud. Õpetust, mis selgitab veini ja leiva saamist Jeesuse vereks ja ihuks, nimetatakse transsubstantsiooniõpetuseks. 13. sajandil paneb skolastik Petrus Lombardus paika seitse püha sakramenti, mis küll kinnitatakse alles 16. sajandil, abielusakrament lisati 19. sajandil. Kolm sakramenti armulaud, ristimine ja viimne võidmine olid ühekordse iseloomuga ja jääva mõjuga. Alates 12. sajandist jõuab lõpule rüütliseisuse väljakujunemine, puhkeb õide linnakultuur ja kaubandus, tekib uus sotsiaalne grupp linnaelanikud. Esiplaanil on kristlik au ja valmidus Kristuse eest surma minna. Rüütlid olid rahva seas väga lugupeetud, nad näitasid ajapikku rahvale, et ka madalamatest ühiskonnakihtidest
annaabi.ee 
