18. sajandi lõpuks tõusus elanike arv üle 500 000. Väljastpoolt võõraid ei tulnud. Venemaa pidas lakkamatult sõdu, mis riivasid ka Eestit. 1797Aastani ei võetud eestlaseid Vene armeesse. Sõjad tõid kaasa suuremaid koormiseid, küüdikohustuse. Hiljem võeti eestlaseid nekrutiks 25 aastaks. Balti maariigi taastamine Kehtima jäid senised seadused ja maksud. Venemaal vastuvõetavad seadused hakkasid siin kehtima alles pärast registreerimist kohapeal. Eesti- ja Liivimaa kindralkubernerideks nimetati 18. sajandil Venemaa teenistuses olnud välismaalasi. Kehtima jäid luteri usk, saksa keel ja 18. sajandi lõpuni tollipiir Venemaaga. Baltisaksa aadli eesõiguste põlistamiseks koostati rüütelkondade liikmete nimekirjad aadlimatriklid, kuhu lisati uusi perekondi ainult ülejäänute nõusolekul. Eestimaal võisid vaid immatrikuleeritud aadlikud omada rüütlimõisaid ja osaleda maapäeval. Kirik läks rüütelkondade kontrolli alla
üleproportsionaalselt suur esindatus Venemaa eliidi hulgas kahe järgneva sajandi vältel. Paljud Balti provintsidest pärit aadlikud tegid sõjaväelist karjääri (neist väljapaistvaimana Napoleoni vastu peetud sõjas silma paistnud väejuht Michael Barclay de Tolly), silmapaistvalt kõrge oli parema hariduse ja keelteoskusega baltisakslaste osatähtsus Vene diplomaatilises korpuses; mitmed baltisaksa aadlikud tõusid Venemaa ministriteks ja kindralkubernerideks. Kõike tehakse käsitsi, manufaktuurid, tööjaotus, tootlikuse kasv, tehased, vabrikud, energiaallikaks aur, tööstuslik revulatsioon e pööre 1750 Inglismaal, raudtee teke 1825 Liverpool->Manchester, 19saj on kõige uue algus, pärisorjast peremees. Kuidas Eestimaad valitseti? Eestimaa kubermang moodustati rootslaste poolt peale Põhja-Eesti vallutamist 1584. aastal ja eksisteeris kuni veebruarini 1918.
Kindralkuberneri institutsioon: · Balti kubermangud olid alates 1801.a liidetud üheks kindralkubermanguks, kus kõrgemat võimu valitsuse nimel esindas kindralkuberner. · 1808-1819 oli Eestimaa kubermang eraldi kindralkubermangu staatuses. · Kindralkuberner oli kubermangude administratiivaparaadi kõrgeim juht, teostades järelvalvet kõigi tsiviil-, politsei- ja sõjaväeinstitutsioonide üle. · Kindralkubernerideks olid enamasti kõrgemad sõjaväelased, kellest üks markantsemaid oli aastatel 1812-1829 ametis olnud keisri kindraladjutant markii Filippo Paulucci. Kindralkuberneri ametikoht püsis kuni 1876. Aastani. Kubermangude valitsemine: · Kuberner kõige olulisem võimuesindaja kubermangus · Kõige olulisemad asutused kubermangus olid: kubermanguvalitsus tegeles kubermangu igapäevase juhtimisega. Kroonupalat mida juhtis viitsekuberner, oli
sajandi esimesel poolel; rahulikule ajale. Balti erikord: · 1710. aasta kapitulatsioonidega, mille kehtivust kinnitati Uusikaupunki rahulepingus, said baltisaksaaadel ja linnakodanikud rohkem õigusi ja eesõigusi, kui neil kunagi varem oli olnud. · Kehtima jäid senised seadused ja maksud. Vene impeeriumis vastu võetavad uued seadused jõustusid Eesti- ja Liivimaal alles pärast nende kinnitamist kohapeal. Peterburis asutati Baltikubermangude jaoks eraldi valitsusasutused. · Kindralkubernerideks määrati Venemaa teenistuses olevaid välismaalasi (enamastiskandinaavlasi ja iirlasi-sotlasi). Kubermanguvalitsuse ametikohtadel olid kohalikud baltisakslased. · Kehtima jäi luteri usk. · Kohalikuks asjaajamis-, haridus- ja kohtukeeleks kinnitati saksa keel. · Balti kubermange eraldas ülejäänud Vene impeeriumist tollipiir (selle tõttu kuivas kokkutransiitkaubandus), mis jäi püsima peaaegu 18. sajandi lõpuni.
· Vene valitsuse järeleandmiste kogum kohalikule aadlile · Põhjuseks Rootsi kiire taastumine · Sisaldas erinevaid majanduslikke, kuulturilisi ja poliitilisi järeleandmisi · Aadli tagasipöördumisel riigistatud mõisad tagastati · Säilis rüütelkondade ja KOV laialdane võim · Kehtima jäi endine õigussüsteem ja maksukorraldus · Lubatuks jäi luteri usk, saksa keel ja kultuurisüsteem · Kohalikud kõrgemad ametid jäid siinse aadli kätte · Kindralkubernerideks määrati Vene armees teeninud välismaalasi · Erikorra mõju · Aitas säilitada ja arendada Eesti rahvust · Võimaldas paremini vastu seista venestuslainetele · On vaieldamatu eeldus EV loomisele 1918 Katariina II poliitika: · Esimene venestaja siinmail · ,,Baltimaad on impeeriumi lahutamatu osa" · Peamine liitlane George Browne · Riia kindralkuberner kuni 1792 · Asehalduskord 1783-96 · Tinglikult I venestamise katse
Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud. Venestusaeg. 20. sajandi algus 1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi ja kohtu- ning politseikorraldus muudeti samaks Venemaa-sisesega. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena
· Venestamine: 1881.a asus Vene troonile tsaar Aleksander III, kes seadis oma eesmärgiks kõige venepärase rõhutamise ning keisri- ja isamaa-armastuse süvendamise. Balti aadlike privileegid (eesõigused) ei sobinud sellesse skeemi ja tsaar jättis need troonile asudes kinnitamata. 1882.a saabus Balti kubermange revideerima senaator Mannassein, kelle eesmärgiks oli koguda erikorda halvustavaid andmeid.1885. aastal algasid poliitilised ümberkorraldused: uuteks kindralkubernerideks määrati sakslaste asemel venelased, riigiametisse määrati umbkeelsed venelased, saksa keele asemel seati ametiasutustes sisse vene keel, keele mitteoskajad kaotasid töö, vallavalitsused- ja kohtud allutati talurahvaasjade komissaridele, sellega kaotasid nad suure osa oma senisest iseseisvusest. Kõige valusamini tabas venestamine haridusele, mille muudatused olid: kohustuslikuks
küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud. · Venestusaeg. 20. sajandi algus 1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Vene provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi ja kohtu- ning politseikorraldus muudeti samaks Vene-sisesega. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena.
najal näidata eesrindlikku majandamist. 1882.aastal saadeti siia senaator Mannassein, kes hakkas koguma talupoegadelt kaebusi baltisakslaste vastu, mis hiljem toodi ettekääneks reformide tegemiseks 1883. aastal Hugo Treffneri Gümnaasium .......... troonile astub Aleksander III 1884.aastal õnnistatakse sini-must-valge lipp 1885.aastal Liivimaa kubermeriks Zinovjev, Eestimaal Sahhovskoi ning alustati poliitiliste ümberkorraldustega + Kindralkubernerideks sakslaste asemel venelased + Riigiametitesse umbkeelsed venelased + Ametiasutustes seati sisse vene keel, keele mitteoskajad kaotasid töö (ka vallaasutustes töötavad eestlased) + Vallavalitsused- ja kohtud allutati talurahvaasjade komissaridele, sellega kaotasid nad suure osa oma senisest iseseisvusest. Hariduselu alased muudatused:
ning keisri- ja isamaa-armastuse süvendamise. Balti aadlike privileegid (eesõigused) ei sobinud sellesse skeemi ja tsaar jättis need troonile asudes kinnitamata. 1882.a saabus Balti kubermange revideerima senaator Mannassein, kelle eesmärgiks oli koguda erikorda halvustavaid andmeid. Kokku laekus tema juhitud komisjonile Eesti ja Läti aladelt ligi 50 000 peamiselt baltisakslaste vastu suunatud kaebust. Nende põhjal alustati 1885.a poliitiliste ümberkorraldustega: · Uuteks kindralkubernerideks määrati sakslaste asemel venelased · Riigiametitesse määrati umbkeelsed venelased · Saksa keele asemel seati ametiasutustes sisse vene keel, keele mitteoskajad kaotasid töö (ka vallaasutustes töötavad eestlased) · Vallavalitsused- ja kohtud allutati talurahvaasjade komissaridele, sellega kaotasid nad suure osa oma senisest iseseisvusest. Kõige valusamini tabas venestamine hariduselu. Muudatused olid:
000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel). Venestusaeg. 20. sajandi algus 1881a aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi, kohtu- ja politseikorraldus muudeti samaks Venemaa sisekubermangudega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Eesti
annaabi.ee 
