5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2012-02-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
20 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
rodverner
Õppematerjali autor
.................................................13 Kokkuvõtte......................................................................................................................................18 Kasutatud kirjandus...................................................................................................................... ..19 Eessõna Loodan referaadi koostamisel koguda infot erinevate muusikariistade kohta ja saada uusi teadmisi. Muusikariistad Muusikariistad tekitavad kindla helikõrguse ja rütmikaga helisid, mida me kokku nimetame muusikaks. Antiikajast peale on inimesed valmistanud mitmesuguseid pille, kasutades seejuures nii mõnigi kord käepäraseid materjale. Nad on teinud muusikat meelelahutuseks, aga ka töötegemise hõlbustamiseks. On erinevat tüüpi muusikariistu ehk pille, mõnel neist on piirkonniti väga oluline tähendus. Pillid edastavad helisid helilainete võnkumisena. Sõltuvalt sellest, kuidas heli tekitatakse, liigitatakse
Neli klassikalist keelpilli on viiul, altviiul ehk vioola, tsello ja kontrabass. Nende valmistamiseks kasutatakse puitu (vaher,kuusk,mänd) Viiul Viiul: tigu, häälestuspulgad sõrmlaud, keeled, kõlakast, kõlaavad,keeltehoidja, roop Poogen: konn, pingutuskruvi, jõhvid, mähis, puu, sadul Pizzicato:näppudega keeltele Col lengo: poognaga keeltele Jõhv: Valge isase hobusesaba Viiul on boogenkeelpillidest kõige väiksem umbes 60 cm, heleda kõlaga. Eesti tuntumad mängijad on Urmas Vulp ja arvo Leibur. Altviiul ehk vioola Vioola on viiulist pisut suurem ja kõlab madalamalt, hääl on mahedam. Tuntuimad mängijad on Rain Vilu ja Arvo Haasma. Tsello Tsello on tunduvalt suurem(1,55meetrit) kui vioola. Tsello mängija istub, pill on jalgade vahel, totub tugivarbale. Tsello kõla on sametine ja sügav, tihe. Kuulsaimad mängijad on Peeter Paemurru, Teet Järvi ja Pärt Tarvas.
Löökpillid jagatakse kahte rühma: · Häälestuvad ehk kindla helikõrgusega löökpillid (timpanid, ksülofon, kellad) · Mittehäälestuvad ehk ebamäärase helikõrgusega löökpillid (triangel, suur trumm, tamburiin) Ammu enne seda, kui trummist sai muusikainstrument, usuti, et see suudab äikest esile manada ja kurje vaime peletada, rääkimata vaenlase hirmutamisest. Vanakreeka sõdurid tagusid pingulitõmmatud härjanahast kilpidele sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks samaani aksessuaare
2.1. Rahvamuusika tekkimine ja levik Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud rahvamuusikat ega muid muusikaliike, vaid nimetati neid lihtsalt `muusikaks'. Ka maailma kõige looduslähedasematel rahvastel on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas. Arvatakse, et muusika aitab inimestel paremini toime tulla looduses ja omavahelises suhtlemises. Vanem rahvamuusika oli enamasti seotud mingi kindla tegevuse või konkreetse eesmärgiga, seda esitati haruharva tooli peal istuvatele inimestele kuulamiseks. Usuti ka, et muusikal on maagiline vägi mõjutada inimesi, asju ja nähtusi nii siin- kui teispoolses maailmas. Meil kasutatav sõna muusika on pärit Vanast Kreekast (musike) ning tähistas seal muusade kunsti, kus olid ühendatud nii sõnakunst (laul), pillimuusika kui ka tants. See muusika õpiti tavaliselt selgeks nootide abita
on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi
t restoranidest ja tantsu- lokaalidest, kus sellist muusikat mängiti (Mutsu 1991: 80–94). Säilinud on veel mõningaid muusikute märkmeid kohaliku kultuurielu, sh ka džässorkestrite tegevuse kohta (Tartust – Robert Tilgar, Kaarel Tuberik, Viljandist – Jüri Tibar), kuid kõik see on lokaalse tähtsusega ja süstemaatilisest kogumisest saame siiski vaid A. Mutsu ja hiljem ka V. Ojakääru puhul rääkida. Kahjuks kajastati ajakirjanduses tollal seda muusikaliiki üsna napilt, mitte nagu tänapäeval, kui ilmuvad eri ajakirjad ja popmuusikale pühendatakse ajakirjanduses terveid lehekülgi ja eriväljaandeid. Sellise suhtumise tingis suurel määral asjaolu, et oma arengu algetapil oli džäss siiski põhiliselt tantsumuusika, mida ei peetud vajalikuks tõsisemalt arvustada. Niisiis tuleb vähegi tõepärasema pildi saamiseks kasutada veel elavaid allikaid, sest lähemal ajal on juba võimatu leida muusikainimesi, s.t elavat mälu, kes olid tegevad enne II maailmasõda ja
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt
Keelekorrektor: Raile Kask IT konsultant: Boriss Rudnev Tehnilised toimetajad: Anu Tedder, Pille Tammpere, Monika Grauberg 2 Eessõna Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat on esimene eestikeelne õpik, kus ühtede kaante vahele on kogutud kõik olulisemad distsipliinid, mida kiirabitöötaja oma töös kasutab. Ehkki õpiku pealkiri ütleb, et see on erakorralise meditsiini tehnikute raamat, on siia kogutud ulatuslikum materjal, mis on kasutatav ka kiirabiõdede (ja miks mitte ka –arstide) baas- ja täiendkoolitusel. Iga peatükk kordab eelnevates peatükkides toodud olulisemat teavet ja järgib ühtset õppeskeemi: teematutvustus, algtõed, tekst koos selgitustega ning kordusküsimused. Rohked illustratsioonid igapäevasest tööst aitavad paremini mõista tekstis toodut. Õpiku lõpus on võtmesõnade register, koos vastava peatüki äranäitamisega, mis hõlbustab konkreetse teema otsingut.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid