.......................................... 7 6.Kiililiste sugukonnad Eestis..........................................................................................................8 Kasutatud kirjandus......................................................................................................................... 9 2 1.Sissejuhatus Kiililised ehk odonaadid (Odonata) on putukate selts, mis jagatakse kaheks alamseltsiks: taolistiivalised (Zygoptera) ja eristiivalised (Anisoptera).Tiibade ja keha mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis.Eestis on kiilid inimeste tähelepanu pälvinud juba kaugetest aegadest. Nende osavat ja kiiret lendu ning ilusaid värve on imetlenud ilmselt igaüks. Soojadel suvepäevadel kohtab neid putukaid lendlemas veekogude kallastel ning metsalagendikel
.............................................................................................................. 13 2 1.Sissejuhatus Kiililised ehk odonaadid (Odonata) on putukate selts, mis jagatakse kaheks alamseltsiks: taolistiivalised (Zygoptera) ja eristiivalised (Anisoptera).Tiibade ja keha mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis.Eestis on kiilid inimeste tähelepanu pälvinud juba kaugetest aegadest. Nende osavat ja kiiret lendu ning ilusaid värve on imetlenud ilmselt igaüks. Soojadel suvepäevadel kohtab neid putukaid lendlemas veekogude kallastel ning metsalagendikel. Maailmas on kiile umbes 5000 liiki. 3 2.Välimus
puus (coxa), pöörel (trochanter), reis (femur) ja säär (tibia), millele omakorda kinnitub mitmelüliline käpp (tarsus). Kannus – spur ja küünised – ungues. Korjejalg mesilastel - III jalapaar. Säärel suirakorvike, I käpalülil nn hari. Kopulatsioonijalg Puhastusjalg Ronijalg *Tiivad Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae). Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel Feromoonide eritus Termoregulatsioon Hingamine 4
paks. Keha pinnal paiknevad liikumiselundite ehk kammplaadikeste read. Tuntum liik on peaaegu kerakujuline meritikker (Pleurobrachia pileus) (võib olla valemäärang?), kes elab Soome lahe sügavamates osades või hoopis Mertensia ovum? Liikide arv: 1-2? Kirjandus: Lennart Lennuk, 2011. Elu veepiisas. Eesti loodus 11: 20-25 Hõimkond: Lameussid Platyhelminthes Lameussidele on omane kahekülgne ehk bilateraalne sümmeetria. Keha on lai, lihaseline ja mõnikord isegi väga lame. Enamik röövtoidulised või parasiidid. Hingavad difusiooni teel või anaeroobselt. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene või keerulisem, läbi mitmete vastsestaadiumide. Elavad praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide sisemus. Liikide arv: 304, võiks olla 500 Klass: Ripsussid (Turbellaria) Vabaltelavad, välimuselt puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 kuni 10 mm) loomad. Elavad vees. Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed, millest ka klassi nimetus
kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Tagakeha suureks veninud, ei ole võimeline iseseisvalt liikuma. Kuningas: Kehakate tumenenud, seljal kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Kuninga ülesandeks on muneva ema viljastamine. Lisaks neljale põhitüübile võib termiitide pesas olla ka noori suguisendeid, kelle keha on tumenenud. Neil on arenenud tiivad, mis ulatuvad üle tagakeha tipu. Tiivad kolmnurksed, ees- ja tagatiivad on ühesuguse soonestuse ja kujuga. Noorte suguisendite tundlad on kuninga ja kuninganna omadest pikemad. Tagakehas paikneb hästiarenenud rasvkeha. Termiidilised on koloniaalse eluviisiga. Ehitavad läbiseeditud toidust ja pinnasepurust tugevad pesad, mis võivad kaaluda tonne. Termiitide pesas hoitakse kindlat niiskust ning ka õhu koostis pesas on erinev väliskeskkonnast. Termiitide toiduks on peamiselt surnud taimed ja puit. Selts: Tsorapterilised (Zoraptera)
Liimulksolkme areng 1. Kui solkme muna satub toiduga inimese soolde, väljub sellest vastne. Seejärel puurib ta enast kiiresti läbi sooleseina veresoonde. 2. Edasi kandub ta koos verega kopsu. Mõnda aega elab vastne kopsus, kus toitub verest ja kopsukoest. 3. Täiskasvanud vastne liigub kopsust neelu. Inimene neelab ta alla ja vastne jõuab läbi mao soolde. 4. Sooles areneb temast uus isas- või emasuss. Emasuss muneb munad, kuid need ei saa seal kohe areneda. 5. Soolest väljunud muna peab 2 nädakat õhu ja niiskuse käes viibima, kuni munas areneb vastne. Alles siis võib ta uut peremeest nakatada. 27. Lameussid Lameussid on kõik väga lameda kehaga, nende keha pikkus ulatub mõnest millimeetrist kuni 10 meetrini (paeluss). Enamik lameusse elavad parasiitidena teiste loomade sees. Keha on kaetud vastupidava kattega, mis kaitseb neid peremeesorganismi seedenõrede eest. Kõige
Kaks erinevat epiteelikihti. Aga on eristunud isend, kes aktiivselt liigub. Võibolla sekundaarselt lihtsustunud? 15. Kahekülgsed (Bilateria) on bilateraalsümmeetrilised loomad. Erinevalt kiirelistest (radiaalsümmeetriaga loomad) on neil nii ees- kui tagaots ning parem ja vasak külg. Kahekülgsete hulka kuuluvad enamik loomade hõimkondi, tähtsamad, kes välja jäävad on käsnad ja ainuõõssed. Tavaliselt loetakse kahekülgsete alla ka okasnahksed, kelle vastsed on bilateraalsümmeetrilised, suguküpsed isendid aga radiaalsümmeetrilised. Peaaegu kõikide kahekülgsete keha on arenenud kolmest lootelehest: endo-, meso- ja ektodermist. Kiirelised ehk kahekihilised (Radiata; kasutatud ka nimetust Radialia; eesti keeles on kasutatud ka nimetusi kiirloomad ja radiaalsümmeetrilised loomad) on radiaalsümmeetrilised loomad päriskhulkraksete alamriigist. Üldjuhul loetakse siia kaks hõimkonda: ainuõõssed ja kammloomad. 16
Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.htm) Ingerjad Ingerjad on Eestis laialt levinud paljudel taimedel, kuid uuemad andmed teraviljade kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel
Mõningate rõngusside eluviis on sarnane limuste omale: elavad settes ning filtreerivad või koguvad detriiti (nt hõimkond konuvaglad (Sipuncula)). Nendel rõngussidel, kellel troghhofoori staadium puudub on arengus sarnaseid jooni limustega (näiteks: konuvakladel (Sipuncula)). Sarnaseid jooni on ka ehituses: mõlema kehapind on pehme ning kaetud limanahaga. Erineb: peamiselt ehitus ning ka eluviis: mõned rõngussid on röövtoidulised või parasiidid (siin saab ühist olla vaid järvekarpidega, kelle vastsed teatud ajahetke kaladel parasiteerivad). Ehitus rõngussidel: arenenud teisene kehaõõs ehk tsöloom, mida vooderdab eraldi epiteel (tsöloteel ehk peritooneum, nagu meie kõhukelme). Ehitus limustel: Paaritu, lihaseline jalg. Lubjast ja sarvainest koda (looma kehaosa!), mida vooderdab ja mida eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata. Tsöloom mandunud südamepaunaks
Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid poolavatud paiku loopealsetel ja nõmmedel. (Wikipedia, 2011) Nõmme-võrkliblikas (Melitaea cinxia) Esineb kõikjal Aasias, Euroopas, välja arvatud Portugal, Hispaania kesk- ja lõunaosa ja Põhja-Skandinaaviaja Inglismaa
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
