OTI MÕISA HÄÄRBERI VANIM, VÕLVITUD KELDRILE TOETUV OSA ON EHITATUD ARVATAVASTI JUBA 18. SAJANDI ESIMESEL POOLEL PÄRAST PÕHJASÕDA.. HILJEM LAIENDATI HOONET MÕLEMAST KÜLJEST PEENEILE ÜMARSAMBAILE TOETUVATE RÕDUDEGA. PRAEGUSE VEIDI EKLEKTILISE ILMEGA, KUID ESINDUSLIKU , HISTORITSEERIVA JÄRELKLASSITSISTLIKU LAADI OMANDAS PEAHOONE MÖÖDUNUD SAJANDI KESKPAIKU, KUI SENI ÜHEKORRUSELISELE HOONELE LISATI PARAADLIK KAHEKORRUSELINE KESKRISALIIT . O TI MÕIS AASTAL 1930 1919. AASTAL EESTI ASUTAVA KOGU POOLT VASTU VÕETUD MAASEADUSE ALUSEL MÕISAD VÕÕRANDATI NENDE SENISTELT OMANIKELT. OTI MÕISA MAAD JAOTATI 32 ÜKSUSEKS NING ASUNDATI. HÄRRASTEMAJJA ASUS ELAMA RIIGIMAADE VALITSEJA. JUBA 1924. AASTAL KIRJUTAS ÜKS MÕISAT KÜLASTANU, ET
ühe haigushoo peale. Lõpuks leiti arhitekt Augustin, kellega saadi maja niikaugele, et võis hakata seda sisustama. Aia ja pargi rajamist alustati 1868. aasta sügisel. Tiik kaevati 1871, torn ehitati 1872, pargivärav 1873. 1877 lõpetati ruumide kujundamise. 3 Muuga mõisa arhitektuur Muuga mõis on kahe korruseline, kõrgel soklik krohvitud kivihoone, kaetud kelpkatusega. Fassaad tugevalt rõhutatud ja keskrisaliit lahendatud lodzana, mille kolm ümarkaat toetuvad karüatiididele. Samasugune on ka suurte kaaravadega tagakülg. Põhiplaan ebareeglipärane: vesibüül O-otsas. Saal tavapäraselt peakorruse keskel. Interjöörikujundus rikkalik. Vestibüülis helehallis marmorist monumentaalne peatrepp, terazzopõrand, seintel Pompeilaadis maalingud, laes servjoonvõlvid. Peegelvõlvidega saalis rikkaliku kujundusega hall-valge marmorkamin, kass valget kahhelahju, uste kohal lünetimaalid
Eestimaa pinnal. Omanikke on mõisal olnud väga palju, kuid viimane teadaolev omanik oli Emmeline von Stackelberg, kes oli Karl Riesenkampffi tütar ning Emmeliine oli abielus Kiviloo paruniga. Võõrandamisjärgsete aastakümnete jooksul tegutses antud koolis raamatukogu, kuid ka kool. Kõrvalhoonetega on kehvad lood, sest säilinud on vaid mõisat ümbritsev suur park. Mõisat vaadates torkab koheselt silma fassaadi liigendat kolmnurkse frontooniga keskrisaliit. Dekoratsioonidest on pilastrid ja akendel lamedad krohvraamistused. Ehitisel on sammasrõdu. Silma torkab ka sokkel, altaan, frontoon ja karniis. Kasutatud on barokiajale levinud väikeste ruuduga aknaid. Päris stiilipuhas ta ei ole, sest hoone esimene korrus on massiivsem kui teine korrus ja teadupärast on see omane vararenessansile. Esmateated Saku mõisast pärinevad aastatest 1489. Arvukad kõrvalhooned on tänaseks peaaegu hävinud
1. korrus on natukene kõrgem ja pidulikum, kus asusid pidulikud vastuvõturuumid. 2. korruselt võis leida magamistoad ja võlvitud keldrist köögi mantelkorstnaga, veinikambri ning majapidamisruumid. Vormiküllasem on lõunakülgne esifassaad, kus me näeme eenduvaid külgrisaliite, mida kaunistavad roosaknad, pilastrid ja profileeritud räästa- ja viilukarniisid kolmnurkfrontoonide all. Põhjafassaadil asub kõrge keskrisaliit samuti kolmnurkfrontooniga. Lossilikult barokset paraad-treppi kaunistavad dolomiidist raidpiirded lõunaküljel. Tagafassaadilt laskub parki esinduslik treitud balustraadiga trepp. Katusest eenduvad voluutidega kaunistatud uukaknad. Katusekatteks on punakas katusekivi. Fassaadid on krohvitud ja värvitud kollakat tooni. Avatäited on puidust ja värvitud valgeks. [6] Ajastule omaselt on ka siseplaneering lahendatud sümmeetriliselt. Paraad-apartemendid
Siseõu oli tasapindne, praegu tõusev (Rogosi kastellmõis... 2009). Mõisa väravatornis asub koduloomuuseum, mis on suvisel ajal külastajatele avatud. · Viitina mõis (Rõuge vallas) esmakordselt on Viitina mõisat mainitud 16. sajandil. 1896. aastal valminud uus peahoone on kahekorruseline historitsistlik kiviehitis, mille esimene korrus on krohvitud, teine korrus aga puhta vuugiga tellisladu. Kolme akna laiune keskrisaliit on fassaadil kergelt esile ulatuv, seda ilmestab järsukaldeline viil. Põhikorpusele lisaks on vasakul mahukas tiivaosa, mis on kujundatud peahoonega samas stiilis (Viitina mõis... 2009). Mõisasüda paikneb tee ja kauni Viitina järve vahelisel maa-alal. Suures pargis paikneva peahoone tagakülg on suunatud järve poole. Hoones tegutseb kaasajal Rõuge Põhikool (endine Viitina Põhikool). Säilinud on ka suur hulk kõrvalhooneid, osa neist
19. sajandi lõpul said omanikeks vennad Dieckhoffid, kelle ajal ehitati mõisasüda senisest esinduslikumalt välja. 1885-1888 püstitati Friedrich Modi projekti järgi mõisa uus esinduslik historitsistlik (ajalooliste arhitektuuristiilide nagu romaani, gootika, renessanssi, barokki, klassitsismi detailide läbisegi kasutamine või siis mingi konkreetset ajaloolist stiili jäljendamine) peahoone. Uus peahoone oli tugevasti eenduva kõrge keskrisaliidiga. Keskrisaliit tipneb gootikale omase rinnatise ning tornikestega astmikfrontooniga. Risaliidid, nagu ka kogu ülejäänud hoonel, on kaarjate karniisidega renessaanslikud aknad. Risaliidi keskosas paikneb väheldane sepisvõrega rõdu. Katuseäärt ilmetavad laias ehiskarniisid. Hammaskarniisid kaunistavad ka korstnaid. Sisekujundusest on taastatud parkettpõrand, seinte ja lagede kipsdekoriid ning kurruseid ühendav nikerdustega trepp. Omapärased on pastelsetes toonides
Mõisa esimene omanik oli Heinrich Bade. 17. sajandi keskel vahetas mõis mitmeid omanikke, kuid 1660tel aastatal omandas selle Gabriel Elvering, kelle kätte jäi mõis kuni 18. sajandi alguseni. Siis vahetas mõis kuni 19. sajandi alguseni taas palju omanikke. 1820 siirdus mõis Friedrich August von Maydelli valdusse, kes ehitas sinna 1820tel aastatel varaklassitsistliku puidust peahoone. Kõrge poolkelpkatusega hoonet ilmestab kolme akna laiune kolmnurkfrontooniga keskrisaliit, frontooni kaunistab segmentkaarne aken. Hoone tagaküljel on paarisaknad, nurki kaunistavad puidust kvaaderimitatsioonid. Hiljem vahetas mõis taas mitmeid omanikke, kuni ta 1850tel aastatel läks hilisema Eestimaa kuberneri Wilhelm von Ullrichi omandusse. Tema tütar Marie von Ullrich andis mõisa Eestimaa Põllumajanduse Seltsile rendile, hiljem läks mõis päriselt seltsi omandusse. Kuna mõisa viimaseks omanikuks ei olnud mitte füüsiline isik, vaid selts, oli
a, 2. kui 1891.a hakati neid hooneid kasutama kohtuhoonetena, 3. kui see kohandati riigikantselei tarvis. Hoone restaureerimistööd algasid 1996.a ning kokku läks see maksma 69 milj krooni. Ajakirjanikud said hoonega esimest korda tutvuda 23. veebruaril 2000.a. Hoones on ruumi 6795m2. Vabariigi Valitsus pidas oma esimese istungi 8. augustil 2000.a. Hoone pidulik sisseõnnistamistseremoonia toimus 9. septembril 2000.a Maja on klassitsistlikus stiilis. Rõhutatud keskrisaliit- Merepoolsel fassaadil läbivad esimest korrust kuus tugeva tüvesega pilastrit (seina pinnast esileulatuv nelinurksed sambad), mis on kujundatud lihtsate dooria kapiteelidega (samba ülemine osa). Samas ulatub hoone teise korruseni kuuele dooria sambale toetuv ja klassikaliste balustritega(ühesuguste dekooridega väiksed sambad) ääristatud rõdu, mis 1891. aastal aset leidnud ümberehituste käigus lammutati, kuid on praeguseks taastatud hoone esialgsete plaanide ja
Säilinud ainult Narva Raekoda, restaureeritud G. Doifeli poolt. Rootsi ajast säilinud Kuressaare Raekoda, väikene, väliselt jätab laohoone mulje, kahekorruseline, valmis 1670. Tallinnasse ilusaid aadlike elumaju, tuntuim Rosenite palee, teinud kivimeister, pole arhitekti, asub Pikal tänaval, praegu Rootsi suursaatkond. Kõrge soklikorrus. ITAALIAPÄRANE BAROKK 18. saj Itaalia toretsev barokk. Kadrioru loss, N. Michetti, valmis 1723, peafassaad 3-korruseline, tagafassaad 2-korruseline, keskrisaliit, läbi 3 korruse pilastrid (kalliskivipunane valgega), lame katus, esialgu suured aknad, tehti väiksemaks, sest Katariina külmetas. Ehitatud Peeter I korraldusel tema naisele Katariina I. Lossi juures väike Peetri maja, suur prantsuse stiilis park, praegu korrastatud ainult lossiäärne pargiala. Lubimördist tehtud suured reljeefid. Peakorruse pidusaalis mütoloogilise teemaga laemaaling (tempera ja õlivärvidega). 18. saj Palmse mõis, restaureeritud loss, kõrvalhoone, park.
kaetud tooli, neli musta ja üks punane tool, üks keldrikapp, neli suurt protreed ja neli messinglühtrit, ühes saalis kõrvale jäävaist ruumidest paiknes prantsuse magamiskoht ja teises prantsuse voodi koos rauast baldahhiinihoidja ja sulgedest madratsiga. 2-korruseline sümmeetriline kõrge sokli ningkelpkatusega slegelt hollandlike mõjutustega kiviehitis, esifassaadil kaks keskrisaliiti ja nende vahel terrass, tagaküljel tugevalt eenduv keskrisaliit. Maardul oli otsutav mõju vähemalt veel kahe 17.sajandist pärinevale mõisahäärberi arhitektuurse ilme kujunemisele- Georg Bogislaus von Wangersheimi poolt 1696-98 Viru rannikule ehitatud Aa ning Gustav Christian von Der Pahleni poolt 1697.aastal alustatud Palmse. Ehkki plaani- ja ruumilahenduse poolest pilt 10
Romantism: USA TÜ raamatukogu 9 esimene direktor · Alumise korruse rustika mõjub TÜ kunstimuuseumi kandvana. Esimest ja teist korrust Rajaja eraldab simss, katuseserva all paikneb lai triglüüfide Modernism (19.20. saj) friis. Eenduv keskrisaliit moodustab Antiikaja tegelaste ja teemade kuue sambaga portikuse, mis kannab sidumine kolmnurkset viilu. Tagafassaadi kaasaja valupunktidega keskosas on Progress versus võõrandumine sammaste asemel kuus pilastrit. Uue (ja alternatiivse) otsingud Ülemiste korruste akende vahel Pidev enda ületamise püüe asuvad ristkülikukujulistes süvendites Kunstivoolude teke (uue otsimine
juhtpositsioonole, jõulise majandusliku tõusuga kaasnes ka vaimse kultuuri õitseng. 81 Hollandi barokkajastu arhitektuur on tugevalt klassitsistliku värvinguga. Selle laadi esimesi esindajaid oli J. Van Campen ( 1595 1657 ). Tema ehitatud Amsterdami raekojahoone ( 1648- 55 ) peafassaadi liigendavad läbi kahe korruse ulatuvad korintose kapiteelidega pilastrid, keskrisaliit lõpeb kolmnurkfrontooniga, katust ilmestab kaheksatahkne kaaristu ja sammastikega kaunistatud kuppeltorn. Campeni loomingu mõjusid, kus dekoor allub arhitektuursele liigendusele ( nn. hollandi vanaklassitsism ) on omane ka teistele 17. saj. arhitektidele. 17. sajandi tähtsaima ehitusmeistri P. Vingboons`i (1621-98 ) on loodud end. Trippenhuis ( nüüd TA hoone, 1662 ) ja hulk tagasihoidliku arhitektuurse dekooriga kodanikemaju. 1. saj. lõpu ja 18. saj. ehituskunstis
annaabi.ee 
