Külvamisel järgiti vastavatele kultuuridele sobivaimat külviaega. Siin oligi abiks külvikalender, kus olid kirjas vastavale kultuurile sobivad külvinädalad. Muidugi jälgiti looduse arenemist ja ilmastikunähtusi. Parimaks ajaks odrakülvil peeti pihlaka õitseaega, linal toominga õitseaega. Rukis külvati augustis-septembris ja tähiseks olid lauritsapäev, rukkimaarjapäev ja pärtlipäev. Üldiselt püüti rukkikülviga jõuda lõpule augustis. Rukis külvati kesale, mida hakati harima pärast kevadiste külvitööde lõppu. Kesale veeti sõnnik, mis künti mulda. See töö püüti ära teha enne jaanipäeva, sest pärast jaanipäeva algas heinaaeg. Juuli lõpus või augusti alguses künti kesa teist korda ja äestati. Kui rukis külvati alemaale, oli see aeg sobivaim alepõletamiseks. Suvivili külvati küllaltki hilja ja seda mitmel põhjusel: Kuna sügisel püüti loomi karjatada põllul võimalikult kaua, jäi põllu kündmine kevadeks.
töörõõmu ka taskusse tulu tooks. Selleks on eriti oluline õige sordi valik, mille eest põllul hoolt kandes (korrektne mullaharimine, väetamine, taimekaitse jm.) on võimalik oma eesmärke realiseerida. Taliteravili: Taliteravilja kasvatamise eeliseks on eelkõige mulla niiskusevarude efektiivsem ärakasutamine ning pidurdavaks faktoriks ei kujune näiteks hiline kevad. Külvatakse peamiselt kesale kas mustkesale või kultuuridega kesale: põldhein/ristik, varajane kartul, segatis, varajane oder, rüps/raps ja mais. Sagedaseim kahjustaja on lumiseen, levides põllul kolletena. Seda aitab vältida seemnete puhtimine ja sügisel orase pritsimine fungitsiididega. · Suviteravili: Meil kasvatatavad suviteraviljad on oder, kaer ja suvinisu, millel on eelis taliteraviljade ees kasvuperioodil puudub taimede
sajandil. Alates 16. saj. esimesest poolest oli kolmeväljasüsteem üldlevinud ja tavaline nii talu kui mõisapõldudel. Sõnnikuvedu Kolmeväljasüsteemi puhul peaks põllumaa saama sõnnikut igal kolmandal aastal, 17. saj. andmete järgi sõnnikunappuse tõttu tegelikult 69 aasta tagant. Talupõldudele jätkus sõnnikut mõnevõrra rohkem, sest taludes peeti tööloomi enam kui mõisates . Eriti väetati talivilja alla minevat maad. Kesale veeti sõnnik juunis, kartulimaale varakevadel. Kui rukis külvati kartulimaale, veeti sinna sõnnik hilissügisel. Sõnnik tõsteti koormasse sõnnikuhargiga, põllul tõmmati maha sõnnikukonksuga. Külv Vilja külvati käsitsi veel 20. sajandilgi. Seemneks valiti kõige raskemad ja paremini valminud terad. Külvas peremees kui kõige kogenum ja tähtsam pereliige. Seeme visati parema
kvaliteedi languse. Külvijärgselt põlde tavaliselt ei rullita. Kui külvi ajal on muld märg, külvatakse seeme kõrgemale, kui kuiv, siis sügavamale. 6 Külvieelne harimine Külvieelse mullaharimise peamine eesmärk on luua selline külvialus, kus seemned idaneksid ja tärkaksid kiiresti ja ühtlaselt. Halba külvi pole võimalik teiste agrotehniliste võtetega heastada. Kuna talinisu külvan kesale ja eelviljaks on oder, siis kohe pärast vilja koristamist alustan kõrrekoorimisega Kuna saaki soovin saada üle 4 tonni hektarilt siis on vaja anda lämmastikku kokku ligi 120kg/ha. Sügisel enne kesakündi 30kg/ha, varakevadel pealtväetamisega 60-70kg/ha ja taimede kõrsumise faasi algul 20-30 kg/ha. Fosforit olenevalt tarbest kuni 26kg/ha ja kaaliumit 33-75kg/ha. Väetised küntakse mulda 20...22 cm sügavusele. Mullaharimistööd peab lõpetama 3..
Mulla liigse happesuse suhtes tundlikud. Porgand tundlik otsese lupjamise suhtes. 40. rapsi ja rüpsi veätamine ei talu kõrget happesust,vajadusel lubiväetised.org suhtes nõudlik taliraps,tuleks anda tahedat sõnnikut 40-50t/ha,kui seda ei jagu,siis külvata sõnnikut saanud kultuuri järele.ka suvirapsile sobib sõnnikut saanud eelviljakas põld. Kaarli andmeil on opt N normiks suvirüpsile 100 kg/ha, suvirrapsile aga 140kg/ha. Taliraps, mis sai kesale sõnnikut, vajab kevadel vegets algul 100 kg/ha N-d ja vajadusel veel kasvuaegselt paarkümmend kilo. PK väetised antakse talirapsile kesakünni ja suvirapsile(rüpsile)sügiskünni alla. Suviraps ja rüps võivad saada mineraalväetisi ka paikselt. Ristõielistena on nad tundlikud boori ja väävlipuuduse suhtes, neile seega hea väetis boorsuperfosfaat 41. lina väetamine eelistab nõrgalt happelist reaktsiooni, ei anna korralikku saaki värskelt
Uni tuleb Uni tuleb, unel rutt, uni nagu muinasjutt, kuldset krooni kannab pääs, maimu maiustoidud käes. Uni tuleb üle aia, üle lagendiku laia, langeb lapse laugele, kannab kannid kaugele. Kui sa magad magusasti, viivukese vagusasti, siis sa homme vara virgud, vara virgud, suureks sirgud. Õhtu õõtsub meie õue Õhtu õõtsub meie õue, Ullile toob une põue, Tiiu tugitoolis tukub, jalast kingakene kukub. Kurg viib kinga kesale, vares paelad pesale; nii toob hommik nutu silma -- Tiiukene kingast ilma! VARANE KULDNOKK Õhus tundub kevadet Vastlapäev on möödas ju -- käes on sumbund paastukuu. Udutab ja vihma tibab, niiskust, niiskust alla ribab. Kraavides ju voolab vett. Õhus tundub kevadet, olgugi et vahestki tuleb lund ja rahetki. Päikest harva näha saab -- pilvi palju ratsutab, tuleb lõunast, läänest neid, mööda pikki taevateid.
jääb kesapõld seisma, kuni umbrohud on tärganud. Järgnev töö on koorimine, kõige sagedamini kasutatakse randaali ja ketaskoorlit. Koorimissügavuseks on soovitatud 5-6cm. Kuid ei ketaskoorel ega randaal suuda tuua pinnale kuigi palju uusi idanemisvõimelisi umbrohuseemneid. Õhuke 5-6 cm koorimine hävitab ainult senised tärganud umbrohud. Ainuõige on koorida hõlmkoorliga agregaadis äketega 8-10cm sügavuselt. Sobivad ka tavalised adrad. Pärast umbrohtude tärkamist antakse kesale sõnnik ja mineraalväetised. Sõnnik küntakse 15-16cm sügavusele. Järgneval perioodil hoitakse põld umbrohupuhas pindmiste harimisvõtete abil. Vähemalt kolm nädalat enne taliteraviljakülvi tehakse veel korduskünd sama sügavalt, nagu künti sügisel. Sedagi peaks tegema agregaadis äketega. Kuni külvini hoitakse põld puhas pindmiste harimisvõtete abil. Sellise harimissüsteemi rakendamisel on muld õhukeste (4-5cm) kihtidena süstemaatiliselt
Kõnelagin ja seletamine. KARJALAPSED (kargavad jaanitule ümber ja laulavad.) Puhas püha Jaanikene, hoia minu karjakest karja minnes, koju tulles! Hoia metsa kahju eest, õpeta sa põõsa tagant karja haljast heina sööma! (Kilkavad) Jaanike! Jaanike! (ja jooksevad laiali.) VANALDANE MEES (võtab midagi pihuga maast ja pillub tulle). Tutrad tulesse, kasteheinad kesale, linad minu põllu peale! Sarvemäng näitelava taga; tuttav lehepilli-lugu. I TÜDRUK. Tammaru Margus! II TÜDRUK. Margus jah! Tema lehepilli-lugu! Mõned jooksevad vastu, teised teevad pilliloo järgi lühikese jalakeerutuse. MARGUS, MARI, TIINA, TAMMARU PEREMEES ja PERENAINE tulevad. Mõlemad viimased jäävad ettepoole, vanemate inimeste juurde seisma. Teretamine ja elav liikumine, aga ka - peade kokku-pistmine ja sosistamine.
Võimaldas külvi alla võtta rohkem maad, 2) Edukas võitlemine ikaldusega (Kui talivili ikaldus siis päästab suvivili). Läbi kogu keskaja olid kahe- ja kolmeväljasüsteemi (Kaheväljasüsteem, pool põldu täis vilja ja teine pool tühi) kõrval paralleelselt kasutusel teised põlised maaharimisviisid nagu alepõllundus (maa väetamine seal kasvanud puude ja võsa tuhaga ehk põletatakse raiutud mets ära ja rajatakse paareks aastaks põld) ja kütis (kesale seati puupalgid ning seejärel süüdati põlema, et tekitada väetist maa jaoks) ning söödiviljelus (mitmeks aastaks maa muutus karjaloomade söödaks, sõnnik viljastas maad). Viljaliigid- Eesti keskajal peamised viljakultuurid olid oder ja rukis, mida kasvatati varasemalt muinasajal. Mõnevõrra vähem kasvatati kaera, tagasihoidlikumalt nisu ja vähesel määral tatart. Oluliseks kultuurtaimeks oli lina, mis hästi kasvas Läänemaal ja Lõuna-Eestis.
Eespere sead ja paar lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt küljelt Eespere aed ja ühelt küljelt Tagapere aed. Äkki hakkas kesa kandis suur kisa ja karjumine. Kuna hääl kostis oma kesa poolt, siis perenaisele tuli hirm, et äkki on loomadega midagi. Ta ruttas vaatama. Seal nägi ta, et karjuja oli üleaia peremees Pearu ja tema juures on suur tükk piiriaeda maha lõhutud nii, et sead ja lehmad pääsevad augu kaudu Tagapere rukkisse. Krõõt kahmas lapse sülle ja jooksis kesale vaatama. Ta küsis, et miks Pearu aia maha lõhkus. Aga pearu ütles häbelikult, et tal olevat puid vaja läinud. Krõõt aga hakkas heleda häälega sigu rukkist tagasi kutsuma, ikka "kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa". Pärast seda jäi tükk aega kõik vaikseks, siis hakkas kostma ruugamine. Kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda: "Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et.
annaabi.ee 
