sisaldavad vakuoole ning võivad piiramatult jaguneda. Erinevused: Samas koosnevad seenerakkude kestad teistusugustest ainetes ja seenerakkudes puuduvad plastiidid, seened ei fotosünteesi. 4. Võrdle nutt-ja pintselhalliku ehitust ja paljunemist. Nutthalliku seeneniidistik kujutab endast üht harunevat paljutuumset rakku, pintselhalliku seeneniidid on ristvaheseintega jaotatud rakkudeks, nutthalliku eosed valmivad kerajates eoslates, pintselhalliku eosed eralduvad pintsilatoliselt harunevate seeneniitide tuppudest. 5. Kirjelda pärmseeni ja mis on käärmine? Pärmseen- üherakuline organism, kes paljunevad pungumise abil või eostega, toitub peamiselt vees lahustunud suhkrust. Käärimine- Pärmseene elutegevuse käigus anaeroobses keskkonnas tekib süsihappegaas ja alkohol 6. Kuidas kübarseened paljunevad? Põhiliselt eostega 7. Miks ei tohi seeni korjata linnas ning maanteede läheduses?
Tema puitunud vars tõuseb maapinnalt ronijuurte abil mööda puid või muid tugesid. Mõnel juhul roomab ta aga lihtsalt mööda maapinda. Luuderohul on nahkjad tume-sinakasrohelised sõrmroodsed 3...5 hõlmaga terveservalised lihtlehed. Õitsevatel vartel on sageli terved rombjad lehed. Lehed kinnituvad varrele vahelduvalt ja on noorena pisut karvased. Väikesed kollakasrohelised ja enamasti mõlemasugulised õied paiknevad peenikestel raagudel kerajates sarikõisikutes, mis on tavaliselt omakorda koondunud püramiidjaks pööriseks. Õiekate on kaheli; kroonlehti on viis. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud ka religioossete tavadega: ta on pühendatud veinijumal Dionysosele. Sageli võib lõunamaiste vanade kõrtside ustel kohata sisseraiutud luuderohu kujutist. Kasvatamine. Luuderohi vajab kasvuks värsket viljakat niisket mulda. Kuigi luuderohi on külmahell, talub ta vähesel määral varju. Kasvatamisel tuleks arvestada, et looduses kasvab
· Soodsates tingimustes, kus on piisavalt soojust ja niiskust, lõhestuvad hallitusseened orgaanilisi aineid. · Hallitavatel toiduainetel (jm.) moodustub hallitusseete hüüfidest kirme, mida võib olla mitut värvi. · Nutthalliku seeneniidistik kujutab endast üht harunevad paljutuumset rakku, sest seeneniitides pole ristvaheseinu. · Pintselhalliku seeneniidid on ristvahseintega jaotatud rakkudeks. · Nutthalliku eosed valmivad kerajates eoslates. · Pintselhalliku eosed eralduvad pintslitaoliselt harunevate seeneniitide tippudest. · Pätmseenad on üherakulised prganismid, kes paljunevad pungumise abil või eostega. · Pärmseened toituvad peamiselt vees lahustunud suhkruist. · Nii hallitus- kui ka pärmseened on looduses laialdlaselt levinud. · Kümarseente viljakehad koosnevad kübarast ja jalast, mõlemad moodustavad seeneniiditidest.
2.4.4. Rühm mittetäielikud seened ehk teisseened Teisseened on mittetäielikud seened, millel pole elutsüklis teada sugulise paljunemise staadiumi või mida pole veel suudetud süstematiseerida. Siia kuuluvad ka mõnede kottseente lülieoste staadiumid, kes on sugulise paljunemise võime evolutsioonprotsessis kaotanud või kellel pole seda kindlaks tehtud. Teisseened paljunevad ainult mittesugulisel teel valdavalt lülieostega. Lülieosed arenevad eri seltsi teisseentel kas kerajates mahutites, madalates kausitaolistel lohkudes või hajusalt üle kahjustatava ala. Siia kuuluvad lehtede haigused ja fusarium (tõusmete lamandumine). 3. BAKTERID TAIMEHAIGUSTE TEKITAJATTENA Baktereid leidub looduses kõikjal mullas, õhus ja vees. Bakterid põhjustavad haigusi rohkem põllumajandustaimedel, vähem puudel. Bakterid on üherakulised, klorofüllita organismid. Nende suurus on 3...4 mikromeetrit. Kujult on nad kerajad, ovaalsed, spiraalsed, kepikujulised jne
parfümeerias ja meditsiinis. Puit on keskmise raskusega, tihedus Ühekojalised. Isas- ja emasõied on 0,55-0,65 g/cm3; kõva, hajulisooneline, Vahemere kirdeosa Lehed asetsevad vahelduvalt, suured, väikesed, asuvad eraldi kerajates valkjashalli malts- ja punakaspruuni riigid kuni Kesk- sõrmjalt hõlmised lihtlehed; puhkevad Pikk iga. õisikutes, emasõisikud on lülipuiduga. Puitu iseloomustavad laiad Aasia; Kagu-Aasia; kevadel, mil on tähtkarvased. purpursed. säsikiired; originaalne kaunis tekstuur. Põhja-Ameerika.
KOIROHI Artemisia absinthium Korvõielised (Asteraceae) Botaaniline iseloomustus püstine, hästi lehistunud 50 100 cm kõrgune rohttaim VARS alaosas puitunud, ülaosas harunenud, püstine, hästi lehistunud, siidviltjas LEHT pealt hallikasvalkjad või rohekad, alt valged. Ülemised lehed on lihtsulgjad, alumised kaheli- või kolmelisulgjad ÕIS kahvatukollane, õied asuvad kerajates longus korvõisikutes SEEMNED Vähem kui 1 mm pikkused hallid kuni helepruunid, piklikud kiilukujulised või äraspidi munajad seemnised. Need on ühelt küljelt kumerad, teiselt lamedad või pisut nõgusad, pikikurrulised. Viljad valmivad oktoobris. Ajalugu Vana ja väga tähtis ravimtaim, tuntud juba antiikajal Kreekas ja Roomas. Kaasajal tarvitatakse tema ekstrakti või tinktuuri sagedamini seedehäirete korral ja söögiisu tõstva vahendina. Eestis looduslik liik.
Märkused PUNANE LEEDER Kesk-Euroopa Päritoli 4-6 m Kõrgus Kasvukuju Võrsed pungad kuni 1 cm pikkused, ümmargused, võrsest eemalehoiduvad, violetsete soomustega Pungad vastakud paaritusulgjad liitlehed. Lehekesi 5-7, munajad või elliptilised, pika terava tipu ja Lehed teravsaagja servaga, 4-8 cm pikad Õied õied väikesed, rohekaskollased, tihedates kerajates pööristes, mille läbimõõt on 3-7 cm Viljad vili on 3-5 seemnega luuvili. Viljad oranzpunased, läbimõõt umbes 0,5 cm, valmivad augustis õitseb mais Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusnõudlik valgus niiskus Värske, viljakas muld iluaias Kasutamine Sordid talub saastunud õhku, seetõttu levinud linnahaljastuses. Vilju kasutatakse vähesel määral toiduainetetööstuses
Pungad kuni1,5 cm pikad, värtnakujulised, teravatipulised, võrsest eemalehoiduvad. LEHED Vahelduvad lihtlehed, 5-10 cm pikad, ovaalsed, terve või lainelise servaga, leheservas valged ripsmekarvad. Külgrood pöörduvad enne leheserva järsult tipu suunas. Leheroots kuni 1 cm pikk, karvane. ÕIED, VILJAD Õitseb lehtede puhkemise ajal. Isasõied lühikestes rippuvates kerajates kahvatukollastes urbades. Emasõied väikesed, 2-4 kaupa lehtede kaenlas. Vili on kolmekandiline pähkel, mis paikneb vilikonnana ogalises kuupulas, tavaliselt 4 kaupa. Valminult kuupula avaneb ja pähklid varisevad. Viljad valmivad oktoobris. KASVU- Peaaegu külmakindel. Varjutaluv. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab kõrgema TINGIMUSED õhuniiskusega alasid. Ei talu põuda ega liigniiskust
Lehed: Vastakult kinnitunud liitlehed. Lehekesi on 5-7, need on peaaegu rootsutud, pikkusega 4-8 (10) cm ja laiusega 2 (5)cm. Lehekesed on elliptilised kuni munajad, pikalt teritunud tipuga ning teravsaagja servaga. Kevadel on üks esimesena lehte puhkevaid puittaimi. Õied või õisikud: Õied on mõlemasugulised ja lõhnata, värvuselt rohekaskollased. Õie läbimõõt on 4-5 mm, kroon on 5-hõlmaline. Õied kasvavad tihedates rohkeõielistes munajates kuni kerajates pööristes. Pöörise läbimõõt on 3-7 cm. Õitseb aprilli lõpus ja mais Liigi eritunnused: meile kodumaine. Erakordselt kiirekasvuline ja külmakindel. Kasvukoha nõuded: kasvavad nii päikeselises, poolvarjulises kui ka varjulises kohas. Eelistavad huumusrikkamaid ja niiskemaid muldi, siiski kasvavad hästi ka igasugusel tavalisel aiamullal, mis pole liiga kuiv. Kasutamine haljastuses: üksiku efektipõõsana, haljasaladele ja parkidesse ka
ja üheavaline vesiroosil) - asetavad lootose omaette sugukonda, samuti on neil väga erinev levila Sugukond prootealised (Proteaceae) Puittaimed, lehed vahelduvad, omapärase kujuga Õied õisikutes, õiekate neljatine, liitlehine, kroonlehed redutseerunud, tupplehed värvilised, viljalehti üks, viljad erinevat tüüpi Lõunapoolkera üks tähtsamaid sugukondi, 1500 liiki Meile tuttavad perkonnad: banksia, grevillea, prootea Sugukond plaatanilised (Platanaceae) Õied rippuvates kerajates nuttides, õiekate redutseerunud Molekulaartunnuste poolest prootelistega väga lähedane, aga APG III tunnustab plaatanilisi siiski iseseisva sugukonnana Põhjapoolkera levikuga Selts tulikalaadsed – Ranunculales rohttaimed, sisaldavad mürgiseid alkaloide (berberiin) liht- ja liitlehed, lehed sageli lõhestunud Õieosasid varieeruv arv, asetsevad spiraalselt. Tolmukaid palju, viljalehti mitu, seemnes väike embrüo ja rohkesti toitekudet Päriskaheiduleheliste basaalseim rühm
83, joon.84) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 400 cm. Taime välislaadi kirjeldus: kõrge ja laiuv põõsas. Lehed: Vastakult kinnitunud liitlehed. Lehekesi on 5-7, need on peaaegu rootsutud, pikkusega 4-8 cm ja laiusega 2-2 cm. Lehekesed on elliptilised kuni munajad, pikalt teritunud tipuga ning teravsaagja servaga. Õied või õisikud: värvuselt rohekaskollased. Õie läbimõõt on 4-5 mm, kroon on 5- hõlmaline. Õied kasvavad tihedates rohkeõielistes munajates kuni kerajates pööristes. Pöörise läbimõõt on 3-7 cm. Õitseb aprilli lõpus ja mais. Liigi eritunnused: meile kodumaine. Erakordselt kiirekasvuline ja külmakindel. Kasvukoha nõuded: kasvavad nii päikeselises, poolvarjulises kui ka varjulises kohas. Eelistavad huumusrikkamaid ja niiskemaid muldi, siiski kasvavad hästi ka igasugusel tavalisel aiamullal, mis pole liiga kuiv. Kasutamine haljastuses: üksiku efektipõõsana, haljasaladele ja parkidesse ka rühmiti,
Tsoon V. Kultuurtaimena antiikajast alates. Võrsed: steriilsed võrsed kannavad haardjuuri, vanemad võrsed hallisoomuselised. Lehed: nahkjad, sõrmroodsed, kuni 10 cm pikad, terveservalised, munajad või 3-5 hõlmalised lihtlehed, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised, noorelt karvased. Leheroots sageli lehelaba pikkune. Õitsvatel võrsetel on lehed tavaliselt kitsad ja hõlmadeta (erilehisus e. heterofüllia). Õied: kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates, sarikjates õisikutes, IX-X. Viljad: kerajad, mustad, herneterasuurused marjataolised luuviljad, valmivad järgneval kevadel (meil väga harva), V. Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana. Luuderohuga arstiti ka sammaspoolt. Tänapäeval valmistatakse loodusravitooteid näiteks köharohuks (ravim nimetusega Hedelix) jpm. Meil on liik looduskaitse all. Väga varjutaluv, aeglasekasvuline ja pikaealine. Kasvatamiseks sobivad viljakamad aiamullad
Tsoon V. Kultuurtaimena antiikajast alates. Tunnused: Võrsed: steriilsed võrsed kannavad haardjuuri, vanemad võrsed hallisoomuselised. Lehed: nahkjad, sõrmroodsed, kuni 10 cm pikad, terveservalised, munajad või 3-5 hõlmalised lihtlehed, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised, noorelt karvased. Leheroots sageli lehelaba pikkune. Õitsvatel võrsetel on lehed tavaliselt kitsad ja hõlmadeta (erilehisus e. heterofüllia). Õied: kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates, sarikjates õisikutes, IX-X. Viljad: kerajad, mustad, herneterasuurused marjataolised luuviljad, valmivad järgneval kevadel (meil väga harva), V. Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana. Selleks keedeti luuderohu varsi ja lehti ning võeti nende keeduvees vanni. Luuderohuga arstiti ka sammaspoolt. Tänapäeval valmistatakse loodusravitooteid näiteks köharohuks (ravim nimetusega Hedelix) jpm. Meil on liik looduskaitse all
Kasvukoht: niisketel kuni märgadel või soostuvatel niitudel ja puisniitudel, lodudel ja lodumetsades, madalsoodes ja siirdesoo-segametsades. Eelistab kasvukohti soostuvatel ja turvastunud pinnastel. Püsik. Risoom lühike ja tugev, alt justkui lühemaks lõigatud, vars enamasti harunenud, 30-70 cm kõrge. Lehed terved, munajas-elliptilised, nii kodarikuna kui ka varrel (varem kandis taim peetri piibelehe nime, kuna lehed meenutavad maikellukese lehti). Õied kerajates tipmistes korvõisikutes, sinised. Õitseb juulist septembrini. Viljad 5mm pikad, tihedalt karvased. Kasutamine: hea meetaim, on kasutatud rahvameditsiinis. LILLAKAS Nimi: Rubus saxatilis, rubus oli muraka nimetus vanaroomlastel ja tuleneb nähtavasti sõnast ruber punane. Saxatilis kaljudel kasvav. Sugukond roosõielised. Kasvukoht: lillakas on harilik metsataim mitmetes metsatüüpides - kuusemetsades,
annaabi.ee 
