50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-05-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Annnnnuu
Õppematerjali autor
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
vallandusid inimeste suudest. Ma astusin suurde valgesse majja. Minu isameheks oli Andrese isa. Kui meid oli paari pandud, siis viidi meid mere platoole, kus meilt võeti allkirjad. Kui ka need olid antud, siis ma viskasin pruudikimbu üle õla ja selle sai mu kallis sõbranna. "Kibe, kibe, kibe!" hõiskas rahvas. Meid viidi meie uude suurde majja. See maja on lausa vapustav! Nii me elasime õnnelikult. Ja minu sõnamõrvari võime kadus jäägitult! Ma lõpetan jutustuse, sest nii see lugu täpselt juhtus ja ka lõppes! *** "Kuidas küll suudaks oma elu taastada?!" "Olen keskeas naine, kellel on kaks last ja mees. Minu elu on pealtnäha ilus. Kuid nii see pole. Mul on kusagilt päritud sõnamõrvarianne. Ma püüan seda annet kaotada, aga kas see ka mul õnnestub? Kas ma saan taastada elu oma laste ja mehega? Kas ma pean looma uue elu, või saan hakkama? Seda kõike loe juba ise!" KUIDAS KÕIK SAI ALGUSE? On möödunud viis aastat sellest, mis juhtus eelmises jutustuses
«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.» «Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille. Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult -- see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et kõige parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab. Kuid skolaar Joannes ei maganud. «Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu
silmavaadet ta ei kannata. Siis ikka tema ees ja mina taga järel... MARI. Noh? Said ära materdada? TIINA. Ära materdada? Jumala looma? Mis ta mulle siis kurja tegi? Taju põgenes! MARI. Kurja ei tee? Alles mineval nädalal oli Tähik nõelatud... TIINA. Kui ehk ise peale astus. See paranes ju ära jälle... (Ärevuses.) Ah! Metsast kostab sikusarve heli. MARI (ka ärevuses). Tule, lähme! TIINA. Ei, ei, mina ei tule! (Vilistab lugu kaasa ja teeb köhal seistes rõõmsaid tantsuliigutusi.) MARI (rahutult). Tule, tule. Lehmad tahavad lüpsta! Me peame minema. TIINA. Ei, ei, mina nopin veel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe! MARI (tusaselt). Marju noppida oli aega küll. Tule või ära tule, mina lähen! (Pöörab minema.) TIINA Jaa, jaa - mine, mine ees, küll ma tulen kõhe! (Kergel sammul metsa ära.) MARI (ümber pöörates). See oli neil ehk koguni kokku räägitud? - Ei, see ei või ju olla
Koopa sisepinnal oli väävel, mis hõõgus punaselt nagu tulised söed. Koopas asus adunud hing, kes oli surnud ja tulnud põrgusse. Koopa põhjast tõusid tulekeeled ja mähkisid kadunud hinge endasse. Aeg-ajalt leek sumbus hetkeks, jättes vaid hõõguvad söed, siis lahvatas taas mühinal, haarates endasse koopas piinleva hinge. Vaatasin ja nägin, et kadunud hing koopas oli suletud luukeresse otsekui puuri. “Issand,” isendasin ma teda nähes, “kas Sa ei saa lasta teda välja?” Kui õudne oli see pilt! “See võinuksin olla mina!” mõtlesin ma, ja ütlesin: “Issand, kui urb on seda näha ja teada, et siin sees on elus hing!” Siis kuulsin koopast appihüüdu. Nägin luukeres asuvat hinge, kes karjus: “Jeesus, halasta!” “Oh, Issand!” ütlesin mina. Hääl oli naisterahva hääl. Vaadates teda tahtsin nii väga tõmmata ta tulest välja. Tema nägemine lõhestas mu südame. Naise luukere-kuju, mille sees oli määrdunud-hall udu, hakkas Jeesusega rääkima. Kuulasin
liiatigi kui poja ema.» «Nii, nii, liiatigi kui poja ema,» oli ka sauna-Madis nõus. «Aga näe, eks lõdisegi teine,» tähendas ta lehma kohta. «Millest siin peale hakata?» küsis peremees arupidavalt. Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata. «Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,» ütles ta. «Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.» Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi. «Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,» ütles sauna- Madis. Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega),
ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna' lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kütsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud. Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud. «Tarapita nimi oli enne Tölp,» seletas Oodo naerdes, «aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: «Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat «Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd
Lastejutud Nälkjas Nossovi nikastus Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele. "Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!" Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid suunatud aknast välja, rohelusse. "Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt. "Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "...mida ma nüüd öelda tahtsingi?" andis vana peapõrutus endast märku. Nossovi ämm Fedosja, vana polkovnik Nälkjas Nikoforovi lesk oli elus nii mõndagi näinud. Koos mehega oli ta üle elanud suure Nälkjate ja Tigude sõja, kus ta medõena oli sunnitud osa võtma. Fedosja tundlad selginesid. Kui ta polnuks kätetu, oleks ta emma kummaga nei
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid