Rõngussid ehk anneliidid moodustavad suure loomade hõimkonna, kuhu kuulub üle 15 000 liigi. Enamjaolt elavad rõngussid veekogudes ja maismaal mullas. Parasiitidena leiab neid taimedes ja loomades. Välimus Kere paljulüliline. Pikkus 1 mm kuni 2,5 m. Saleda usja kehaga selgrootud. Külgedel liikumiselundina talitlevad jätked. Vihmauss Keha katab õhuke rakukiht epiteel Rakukihi all paikneb ringlihaskiht ja pikilihaskiht. Kehaseina sissepoole jääb vedelikuga täidetud kehaõõs, milles paiknevad siseelundid. Vihmausside sigimine Olemas nii emas- kui ka isassuguorganid. Kaks vihmaussi paarituvad ja vahetavad seemnerakke. Pärast vahetust hakkab vöökoht ohtralt lima eritama, millest moodustub kookon. Vihmauss muneb munad kookonisse, viljastab need saadud seemnerakkudega ja roomab kookonist välja. Ajalugu Anneliidid on pärit juba eelkambriumi ajastust. On leitud fossiile, mis uurimuste kohaselt
sigitult pungumise teel. Teine meetod on tavaline suguline paljunemine. Pungumise korral ilmuvad keha välispinnale väikesed mügarikud, mis pikkamööda kasvavad ning millele moodustub suuava ja kombitsapärg. Seejärel uus isend eraldub ning seab end ümbruskonna sisse iseseisva ja sõltumatu organismina. Sügisel, ilmastikutingimuste halvenemisel sigivad hüdralased suguliselt. Iga hüdralane toodab nii mees- kui naissugurakke, mis tekivad kehaseina süvendites tavalistest rakkudest. Keha ülapoolel, kombitsate all tekivad seemnerakkudega täidetud kuhjataolised paksendid, alaosas aga poolkaarekujulised paised suure munarakuga. Tavaliselt viljastavad munaraku teise isendi seemnerakud. Arenev loode kattub paksu kestaga ning elab tänu sellele ületalve (täiskasvanud hukkuvad). Lahksugulised. Hüdrad on saleda keha ehitusega, kotikujulised ja umbes ühe cm pikkused. Talla vastasotsas asetseb suuava, mida ümbritsevad kombitsad
kasutatakse kaladele toiduka( ka akvaariumikaladele)Väheharjasussidel ehk vihmaussidel pole pead. Vihmasussi keha esimeses kolmandikus on paksenenud osa vöö.Ta on kaetud õrna limakihiga, ja tema keha pind tundub kare. Selle tunde tekiavad väiksed harjased, mis aitavad ussikesel edasi liikuda. Väheharjasussidel on neid harjaseid vähe.Vihmaussi keha katab õhuke epiteel, mille all paiknevad kahesugused lihased: ringlihased ja pikilihased. Kokku moodustavad epiteel ja need lihased kehaseina ehk nahklihasmõigu. Lihaste kokkutõmmetel muudab uss oma kuju ja liigub nii edasi. Ringlihaste kokkutõmbel muutub ta pikaks ja peenikeseks, pikilihaste kokkutõmbel aga lüheneb. Nahklihasmõigust sissepoole jääv vedelikuga täidetud kehaõõs, mis on vaheseintega osadeks jaotunud. Sellepärast pole ka väheharjasussidele ühe kehalüli vigastus eluohtlik, sest teistes lülides vedelik säilib. Siseelundid paiknevad vihmaussil kehaõõnes. Vihmaussid
kindel, et loom pole nakatunud ja tuleb liha ilusti läbi praadida või keeta. 22.Väheharjasussid, hulkharjasussid ja kaanid. 23.Välimus piklik, lüliline, mõlemast otsast ahanev keha. Eesmises kolmandikus paksenenud osa e. vöö, pea puudub, igal lülil on harjased(silmaga pole näha). Ehitus keha katab epiteel, palju limanäärmeid, naha all on piki ja ristilihased, lihased moodustavad nahklihasmõigu e. kehaseina. See on ka teoseks. Nahklihasmõigu sees on kehaõõs, seal asuvad siseelundid. 24.Liitsuguline, ise ennast ei vijasta. Kaks vihmaussi liibuvad mõneks ajaks kõhtmise osaga teineteise vastu ja kattuvad limakihiga. Eritunud limast moodustub torukesetaoline kookon, kuhu ta muneb oma munad. 25.Vihmaussid kobestavad mulda, parandavad mulla viljakust. 26.Elavad mageveekogudes. Väikesed selgrootud neelab, suurema saagi
ja selgmine pool jne.); paaris elundid; kolm lootelehte: lisaks ekto- ja endotermile ka mesoderm. Näited: Hydra oligactis, H. viridissima, H. vulgaris, järvetõlvik (Cordylophora lacustris), Craspedacusta sowerbii jt. 15. Magevee ainuõõssed (Coelenterata, Radiata), eriti Eesti faunas: näiteid, nende ehitus ja eluviis Eesti magevetes: hüdra (Hydra oligactis, H. viridissima, H. vulgaris) Ehitus: Hüdra kehaseina ristlõige: kaks epiteelikihti, mesoglöa, epiteellihasrakud, kõrverakud, näärmerakud, vakuoolid, ripsmed. Eluviis: elavad kinnitunult (vees olevatele objektidele), kuid võivad ka vaksates edasi liikuda, kui vajadus tekib; ohu korral tõmbuvad kokku. 16. Placozoa ja Mesozoa: mis rühmad need on, nende koht süsteemis ja lühike iseloomustus. Vaheloomad (Mesozoa) Varem, kui tunti vaid lihtsamaid arengujärke, peeti neid ainuraksete ja hulkraksete loomade vahepealseteks.
29. Enamasti meredes, ~8000 liiki. Igal kerelülil kummalgi pool jäsend, ülemise ja alumise sagaraga, igal sagaral kimp harjaseid. Peas järked, silmad jm meeleelundid. Roomavad, vingerdavad, ujuvad, uuristavad. Erinevaid toitumisviise, osad parasiidid. Suguta (pungumine, paratoomia) ja suguline sigimine, sugurakud lastakse vette, Trohhofoor.N: liivatõlv (Põhjameres),Spirorbidae, ketasuss, Eestis harilik harjasliimukas. 30. Mullas, magevees, meres. Kehaseina epiteeli paksend-vöö, mis talitleb paaritumisel ja munemisel.Mõlemasoolised,areng otsene.Harjased 4 kimbuna alates II lülist, tsöloom, parafüleetiline rühm( neist põlvnevad kaanid), On sette ja mullasööjaid, seene ja vetika sööjaid, röövloomi ja parasiite. Eestis 100 liiki. Sugukonnad:Vihmauslased, valgeliimuklased mullas,lühikeste lihtharjastega; klaasliimuklased, rabeliimuklased, mudatuplased-
hulga näärmetega kaetud. Pikkus 1 mm kuni üle 30 m. Mõnel vormil küllalt selgelt eristunud pea ja sissetõmmatav kärss. Kärssa kasutatakse saagi haaramiseks. Tihti on kärss varustatud veel pisteharjase ehk stiletiga ja mürginäärmetega, millega surmatakse ohvrid, eriti hulkharjasusse, mõnikord isegi väikseid kalu. Kehaõõs puudub, vahesid elundite vahel täidab parenhüüm. Hingamiselundkond puudub, hingamine toimub läbi kehaseina. Ringeelundkond hästi arenenud, suletud. Erituselundkond protonefridaalne ja ringeelundkonnaga tihedasti seotud. NS koosneb ajutängust, kärsstuppe ümbritsevast närvirõngast ja kahest külgmisest pikitüvest. Lahksugulised loomad. Suures enamikus merevormid, mõned liigid elavad magevees, mõned niisketes masimaatingimustes, rida liike on üle läinud parasitismile. Kirjeldatud u. 900 liiki. HÕIMKOND: LIMUSED e molluskid: Iseloomulikud elundid: mantel, jalg, hõõrel ehk raadula
Pikkus 1 mm kuni üle 30 m. Mõnel vormil küllalt selgelt eristunud pea ja sissetõmmatav kärss. Kärssa kasutatakse saagi haaramiseks. tihti on kärss varustatud veel pisteharjase ehk stiletiga ja mürginäärmetega, millega surmatakse ohvrid, eriti hulkharjasusse, mõnikord isegi väikseid kalu. Kehaõõs puudub, vahesid elundite vahel täidab parenhüüm. Hingamiselundkond puudub, hingamine toimub läbi kehaseina. Ringeelundkond hästi arenenud, suletud. Erituselundkond protonefridaalne ja ringeelundkonnaga tihedasti seotud. NS koosneb ajutängust, kärsstuppe ümbritsevast närvirõngast ja kahest külgmisest pikitüvest. Lahksugulised loomad. Suures enamikus merevormid, mõned liigid elavad magevees, mõned niisketes masimaatingimustes, rida liike on üle läinud parasitismile. Kirjeldatud u. 900 liiki. 7. Hõimkond Limused ehk Molluskid (Mollusca)
veri imenduda otse kudedesse Kõik kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad on selgroogsed. Selgroogsetel on siseskelett. Selgroog on luuline, jäsemete - ja koljuluud. Kogu maailma loomaliikidest 96 % selgrootud. Kõik ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed ja okasnahksed on selgrootud. Selgrootutel on välisskelett (kitiinist, ränist või lubiainest). Neil on mitmesugused sisetoesed- looma sees olev vedelik surub vastu kehaseina lihaseid ning nii omandab loom kuju ja tugevuse , nt ussid. Mõnedel on aga tugev välistoes, keha ümbritseb kitiinainest kest, või lubiainest koda (teod). Vähkidel samuti kõva toes. Käsnadel on keha sees kõvast ainest osakesed ning okasnahksetel plaadikesed, mis kehale tuge annavad. Mõlemate liikide seas leidub nii taimetoidulisi, loomtoidulisi kui ka segatoidulisi. 2. Kiireline ja kahekülgne sümmeetria ning sellest tulenev eluviis. Näited.
1.Somiidid – aksiaalskelett (selgroog) 2.Lateraalplaadi mesoderm – jäsemete skelett 3.Kraniaalne neuraalhari – näokolju luud ja kõhred Kehalihaste päritolu ja üldine areng Kõik keha skeletilihased pärinevad (derma)müotoomist. Lihased kujunevad kahest müotoomi populatsioonist: epaksiaaselst müotoomist arenevad selgmised roietevahelised lihased ja selja lihased ning hüpaksiaalsest müotoomist arenevad ventro-lateraalse kehaseina (nt kõhulihased) ja jäsemete lihased. Lihaste moodustumise ehk müogeneesi etapid: 1. Müoblastid koonduvad (faktorid: fibronektiin-integriin) 2.Müoblastid joonduvad (membraani glükoproteiinid) 3.Rakud fuseeruvad (metalloproteinaas – meltriin ning Ca-ioonid) 4.Moodustub müotuubul ja toimub diferentseerumine (Il4) 4.Müotuubul moodustab ühtse lihaskiu 5.Lihaskiud koonduvad lihaskiudude kimpudeks
Populatsioonid ja nende dünaamika Lihatoidulised (nt tint sööb loomset planktonit). Aga veel: soomuste, · Mida suurem on koosluse liikide väljaheidete, välisparasiitide sööjad, vee- biomass, seda vähem troofilisi tasemeid ja selgroogsete parasiidid (ahvangerjas närib seda suurem on ühe liigi domineerimine. läbi suurte kalade kehaseina ja sööb Troopikas nt. väiksem biomass, kuid siseelundeid; merisutt imeb kala verd). rohkem liike kui jahedates vetes. Tavaliselt 1 liik (tugevam) domineerib nii biomassilt · Tähtsamad bentostoidulised kalad kui energiavahetuselt. meie veekogudes: latikas, angerjas, kiisk, 2
Enamasti ei mõju nad kohe surmavalt, vaid nõrgestavad teda. Kõikidel ussidel on pikk kitsjas jalgadeta keha, millel saab eristada eesosa (seal on suu) ja sabaosa. 29. Rõngussid Rõngusside keha koosneb lülidest ning üks kõige tuntuimaid rõngusse on vihmauss. Vihmaussi keha koosneb eesosast, tagaosast ning vööst. Nende naha, mida nimetatakse epiteeliks, all paikneb ringlihaskiht ning pikilihaskiht. Epiteel koos lihaskihtidega moodustab kehaseina ehk nahklihasmõigu, mis on usside toeks. Selle alla jääb vedelikuga täidetud kehaõõs, kus paiknevad siseelundid. Nahk on limanäärmeterikas ning sellel pole selgelt nähtavaid jätkeid kuid iga lüli külgedel asetsevad paarikaupa väikesed harjakesed. Vihmaussid on liitsugulised, neil on nii isas- kui ka emassuguorganid. Paaritumise ajal vahetatakse seemnerakke. Vahetult pärast seda hakkab vööpiirkond eritima ohtralt lima, millest moodustatakse torukujuline kookon
(Gasterosteus aculeatus). Protserkoid tungib sooltorust kala kehaõõnde, kus kasvabki järgmise arengujärgu vastseks plerotserkoidiks, kes võib kala kehas kasvada väga suureks peaegu täiskasvanud parasiidi pikkuseks. (lisa 10) Seejuures kujunevad plerotserkoidis välja peaaegu kõik elundid, ning ka suguelundkond jõuab märkimisväärse küpsusastmeni. Vastavalt vageltangu kasvule hakkab kala kõht paisuma, parasiit rõhub kala siseelundeid ning võib kala kehaseina purustada ja vette sattuda. Haige kala ei suuda säilitada tasakaalu, hoidub pinnalähedastesse kihtidesse ja muutub seega kergeks saagiks lindudele. 35 KOKKUVÕTE Mere ökosüsteem on äärmiselt keeruline ning kõiki liikidevahelisi suhteid ei suuda me kaugeltki mõista. Parasiidid läbivad selles ökosüsteemis mitmeid troofilisi tasemeid. Nad on omamoodi indikaatoriteks, mille järgi saame hinnata nii seal elavate
(teevad läbi EMT) – neist saavad selgroolülid, roided, kõõlused Epiteliaalne osa moodustab dermomüotoomi – mis jaguneb kolmeks regiooniks: servaaladel vastavalt primaksiaalne müotoom (neuraaltorule lähemal) ja abaksiaalne müotoom (neuraaltorust kaugemal) ning keskmine osa dermatoom ehk keskmine dermomüotoom (tekib seljaosa pärisnahk e. dermis). Müotoomist arenevad müoblastid – lihaste eellasrakud (PrM- roietevahelised lihased ja selgmised lihased; AbM kehaseina lihased, jäsemete ja keele lihased) Signaalid ümbritsevatelt struktuuridelt suunavad vastavate somiidi regioonide arengut Sündetoom – dorsaalsed sklerotoomi rakud moodustavad kõõlused Arthrotoom – sisemised sklerotoomi rakud, selgroolülide ühendused, välimine selgroodiskide osa (sisemine seljakeelik), roiete proksimaalne osa Ventrolateraalne sklerotoom – roiete distaalne osa Ventromediaalne sklerotoom – migreerub seljakeeliku ümber,
annaabi.ee 
