Tulemus on liitsõna- sõna, mis sisaldab vähemalt kaks tüve.*Tuletus- uute sõnade saamine olemasolevatele tüvedele tuletusliidete juurdepaneku teel. Tulemus on tuletis- tuletatud sõnu, nt külmuma on tuletatud sõnast külm. *Laenamine- uute sõnade või tüvede võtmine teisest keelest. * Murdetüvede taaselustamine, nende tähendust nüüdisvajaduste järgi seades. *Tehisloome- uute sõnade või tüvede loomine kas häälikuid kombineerides või mis tahes keeles olemasolevate keelendit meelevaldselt muutes. * Uute tähenduste avamine kirjakeele sõnadele. Tuletamine. A) eesliide e prefiks, tuletusalus. B) järelliide e sufiks.  on sõna, mille kaasil moodustatakse uus sõna e tuletis. Tuletusliide on selline liide, mille abil saab sõnatüvest moodustada uue tüve. Selliseid tuletusliiteid, mis liituvad sõnatüve lõppu, kutsutakse järelliideks. Tuletusaluseks nim tüvekuju, millele liidetakse tuletus+liide. Vara+ndus.
leidmise kaudu on võimalik tuvastada ülekande protsessi. Sarnasussuhete tüübid jagunevad objektiivseks,tunnetatud ja oletatavaks sarnasuseks. Objektiivne sarnasus leitakse lähte ja sihtkeele leksikaalgrammatiliste konstruktsioonide ja süsteemide võrdluse kaudu. Tegelik sarnasus ilmneb keeletevahelises sümmeetrilisuses. Keeltevaheliseks sarnasuseks loetakse grammatilist, semantilist või funktsionaalselt sarnast keelendit lähte- ja sihtkeeles. Keeltevahelises võrdluses loovad eri keeletasandite sarnasus ja erinevus mitmesuguseid kombinatsioone. Kui keeltevaheline saransus on väga suur võib see ka olla vigade põhjuseks, sest õppija on segadusse aetud ja hakkab ise erinevusi tekitama, uskudes, et lähte- ja sihtkeel ei või nii sarnased olla. Lähtekeele positiivne mõju avaldub lähte- ja sihtkeele keelendite sarnasuse korral. Keeltevaheline erinevussuhe on lähtekeele negatiivse mõju eeldus.
esinemusvariante maakaardil). Et keelekogukond pole homogeenne, on linna tingimustes eriti selge. Keeleväliste tegurite mõju (keeleoskus, sugu, vanus, haridus, sotsiaalmajanduslik seisund). Vestlussituatsiooni, teema jms mõju. 9. Sotsiolektid = sotsiaalsed murded ehk sotsiaalselt tingitud keelekujud. Igal kõnelejal on omad omadused + sotsiaalne taust + eelistused. Ei tähenda siiski vulgaarset üldistust stiilis ,,kõik X-taustaga inimesed kasutavad alati Y-keelendit". 10. Labovi eksperiment New Yorgi kaubamajades. Sotsiolingvistilise muutuja valik: /r/ realiseerumine USA inglise keeles. Klassikalised tööd, meetodi sünd (vt L. Keevaliku artikkel, andmed aineprogrammis). 11. Murre ja keel. Tihti öeldakse: ,,See pole keel, vaid pelk murre". Küsimus on prestiizis, traditsioonides, sotsiokultuurilises reaalsuses. Olemuslikult pole keelel ja murdel mingit vahet. Vastastikune mõistetavus (kui on mõistetav, siis on ühe keele murded,
esinemusvariante maakaardil). Et keelekogukond pole homogeenne, on linna tingimustes eriti selge. Keeleväliste tegurite mõju (keeleoskus, sugu, vanus, haridus, sotsiaalmajanduslik seisund). Vestlussituatsiooni, teema jms mõju. 9. Sotsiolektid = sotsiaalsed murded ehk sotsiaalselt tingitud keelekujud. Igal kõnelejal on omad omadused + sotsiaalne taust + eelistused. Ei tähenda siiski vulgaarset üldistust stiilis ,,kõik X-taustaga inimesed kasutavad alati Y-keelendit". 10. Labovi eksperiment New Yorgi kaubamajades. Sotsiolingvistilise muutuja valik: /r/ realiseerumine USA inglise keeles. Klassikalised tööd, meetodi sünd (vt L. Keevaliku artikkel, andmed aineprogrammis). 11. Murre ja keel. Tihti öeldakse: ,,See pole keel, vaid pelk murre". Küsimus on prestiizis, traditsioonides, sotsiokultuurilises reaalsuses. Olemuslikult pole keelel ja murdel mingit vahet. Vastastikune mõistetavus (kui on mõistetav, siis on ühe keele murded,
kirjutama õppimisel/õpetamisel. Lugema õpetamisel alustatakse alati 1-silbiliste sõnadega (silp on väikseim kõnesegment, silbist väiksemaid ühikuid kõnes ei artikuleerita). Lugemaõppimisel toimub keeleüksustelt üleminek kõnesegmentidele, kirjutamisel kõnesegmentidelt keeleüksustele. Kõne funktsionaalsüsteem (edaspidi kõne FS). ¤ Kõne FS on organismi psühhofüsioloogiline blokk, mis võimaldab mõtete keele abil väljendada või loetud-kuuldud keelendit mõista; koosneb tsentraalsest ja perifeersest osast ning neid ühendavatest närvidest. Tunnused: aferentsete ja eferentsete süsteemide koostöö(huulte asetus), realiseerimisele eelneb programmeerimine, operatsioonide järgnevus ajas, kõne FS iseeneset ei lagune. ¤ Kõneliigutuste neuroloogilise juhtimise tasandid: nende funktsioonid ja nende kahjustusel ilmnev kõnepatoloogia. 1. Ajutüve tasand (A)-lihastoonuse, tasakaalu reguleerimine(nt düsartia; liikumishäired) 2
Õige on kirjutada Euroopa kultuur. Õige on kirjutada Inglise miil. Kuidas kirjutada tekstis VABARIIGI VALITSUS? – Eesti valitsuse ametlik nimetus on Vabariigi Valitsus, tavakasutuses väiketähega: valitsus, Eesti valitsus. Õige on kirjutada Kolme Koopa kohvik (viimane sõna väikese algustähega). Ametinimetused on väikese tähega, seega on õige Tallinna linnapea. Kirjutage Kreeka-Rooma maadlus. Kirjutage Mandri-Euroopa, me ei soovita keelendit Kontinentaal- Euroopa. Kirjutage maoaasta, ahviaasta, tiigriaasta, draakoniaasta, kukeaasta, hobuseaasta, lambaaasta või lamba-aasta (vrd omadussõnalise täiendiga sinise kuke aasta, musta lamba aasta, sinise hobuse aasta, valge kassi aasta). Sõna alguses on väiketäht. Õige on kirjutada paastumaarjapäev (kokku ja väikese algustähega). Õige on Vaikne ookean (teine sõna on väikese tähega). Õige on Napoleoni kompleks, mitte „napooleonikompleks“.
rääkida. Aju ja kõneorganite korrasolek pakub eelduse kõne arenguks. Eeldused kõnevõime kujunemiseks- aju+bioloogiline+meeleorganid; lisaks sotsiaalsus Alakõne- üldine kõne areng ei suju nii, nagu peaks, sest närviseosed ajus ei kujune nii nagu peaks. Tihti pärilik, isegi osaliselt. Kõne funktsionaalsüsteem : 1. On organismi psühhofüsioloogiline blokk, mis võimaldab mõtet keele abil väljendada või kuuldud-loetud keelendit mõista. 2. Koosneb tsentraalsest(ajukoor, sellest madalamad), perifeerne (hingamis-, häälemoodustus ja mingi veel süsteem) ja neid ühendatavatest närviteedest(eferentsed  ei saa keelt suust välja nt ja aferentsed- viiakse tagasiside ) 3. Tsentraalne osa: ütluse(kõneliigutuste) planeerimine, programmeerimine 4. Juhteteed/närviteed: info edastamine, tagasiside 5. Perifeerne osa: kõneliigutuste realiseerimine Kõnearendus- kõne FS seoste kujundamine
Õige on kirjutada Euroopa kultuur. Õige on kirjutada Inglise miil. Kuidas kirjutada tekstis VABARIIGI VALITSUS?  Eesti valitsuse ametlik nimetus on Vabariigi Valitsus, tavakasutuses väiketähega: valitsus, Eesti valitsus. Õige on kirjutada Kolme Koopa kohvik (viimane sõna väikese algustähega). Ametinimetused on väikese tähega, seega on õige Tallinna linnapea. Kirjutage Kreeka-Rooma maadlus. Õige on kirjutada Mandri-Euroopa, me ei soovita keelendit Kontinentaal-Euroopa. Õige on kirjutada paastumaarjapäev (kokku ja väikese algustähega). Õige on Vaikne ookean (teine sõna on väikese tähega). Õige on Napoleoni kompleks, mitte ,,napooleonikompleks". Õige on väikeste algustähtedega aasta vilistlane. Ühendis Pozarski kotlet on esimene sõna suure tähega. Kaug-Ida võitluskunst on wushu (tsitaatsõna). Seda hääldatakse [usu]. Õige on kirjutada Parkinsoni tõbi (lahku, nimi suure algustähega). Kirjutage Balti jaama turg.
3) Denotatiivne tähendus on sõnaraamatutähendus. Konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon on tundmuslik lisatähendus, mille keeletarvitajad seovad sõnaga oma kogemuste alusel. Nt sõna hambaarst tähendus on seletussõnaraamatus `hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv arst', aga paljudel inimestel pigem `vastik hambapuurija'. Vastupidi hästi peaksid mõjuma nt sõnad puhkus ja päike. 4) Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus, milles keelendit harilikult mis tahes kontekstis kasutatakse. Nt klaaspärl `klaasist tehispärl'. Okasionaal-ehk juhutähendus on tähendus, mis on keelendile antud ainult mingis ühes kontekstis tavapärasest tähendusest hälbides. Sellist keelekasutust esineb rohkesti luulekeeles ja see mõjub alati markeerituna. Nt klaaspärl suur vihmapiisk'. 5) Vaba tähendus on sõnal olenemata teistest sõnadest, millega ta seostub. Nt sõna kiik tähendab mis tahes seostes
o tehnograafia – oskuskiri, erialade tundjatele mõeldud kirjaviis (nt foneetikud). o mahhinograafia – masinkiri, nt morse. Ümberkirjutus Maailmas kasutatakse erinevaid kirjasüsteeme. Kiri on graafiliste märkide süsteem millegi kirjapanekuks – kirjasüsteem. Traditsiooniliselt on 3 kirjasüsteemi: 1) tähtkiri, 2) silpkiri, 3) logograafiline kiri. Tegelikult võib kirjasüsteeme esialgu 2-ks jagada: logograafiline (1 märk esitab keelendit, morfeemi) ja häälikuline (1 märk = 1 häälik). Fonograafia – märgid esitavad häälikut: a) tähtkiri (nt ladina ja kreeka tähestik, kirillitsa). Keeled, mis ei märgi kõiki häälikuid (nt araabia) on puudulikud tähtkirjad. Eripärane on ka see, et araabia keeles kirjutatakse paremalt vasakule. Heebrea keeles ei märgita vokaale. b) silpkiri (nt jaapani kiri) – ühed kasutavad kindlat märki ühe silbi edasiandmiseks. Silbist tekib mõtteline alge
mingi teise tunnuse poolest üksteisele vastandatud. Paradigmasse kuuluvad keelendid on üksteisega asendatavad, kuid mitte lineaarselt seostatavad. Nt paradigmasse mööbel kuuluvad mööbliesemete nimetused. Paradigmaatilised seosed on aluseks sõnavalikule kõneloomes ning sõnade tähenduse äratundmisele tajudes. Süntagmaks nimetatakse vähemalt kahest sama keeletasandi üksust (sõnast) moodustatud lineaarset (kõrvuti asetsevat) keelendit. Süntagma piiri tähistab suulises kõnes alati märgatav paus. Süntagmaatilised seosed on keeleüksuste lineaarse sobivuse seosed ja fikseerivad, millega üks või teine keeleüksus kõnes võib kombineeruda või peab kombineeruma. Süntagmaatilised seosed on kõneloomes aluseks sõnade sobitamisele, kõnet tajudes aga simultaansele analüüsile. Ülejäänud seostest sõnade vahel on olulisemad derivatsiooniseosed (tuletusseosed). Tuletised rühmituvad
selge ja läbimõeldud seisukoht, et tegeldakse ainult sõnadega, kuna tähendusi normida ei ole võimalik. 3.5 Tähenduse olemus Fikseeritud koodi mudelis kuulub tähendus keele või teksti omaduste hulka. Vorm on primaarne, sisu käib vormi juurde. Sealjuures on vaadeldava keelendi (või tekstilõigu) tähendust võimalik tuvastada objektiivselt, ehk keelendil on olemas õige tähendus, millest siis kuulajad võivad õigesti või valesti aru saada; samuti saavad kõnelejad kasutada keelendit õiges või vales tähenduses. Selle lähenemise puhul on loomulik arvata, et igaüks ju saab aru, mida kuuldav-loetav tekst tähendab, ja tähendamine on teksti, mitte kuulaja omadus. Niimoodi on ju must valgel kirjas; kõik terved inimesed saavad aru ühtmoodi ja kui keegi saab aru teisiti, siis ta kas pole terve või lihtsalt eksib. Seda keelendi objektiivselt õiget tähendust nimetatakse semanti- liseks tähenduseks, tekstitähenduseks, sõnastikutähenduseks või sõna-
annaabi.ee 
