tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi. Onomasioloogiline (kr. onomastikos ' nime- ') lähenemisviis lähtub denotaadist (e. referendist e. mõistest e. sisust) ja uurib, missugused keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel. Küsib nimetuste, tähistuse järele, nt. kuidas nimetatakse eesti keeles joodikut. • Fraseoloogia Tegeleb keele kujundlike püsiühenditega, mida säilitatakse keelekasutajate mentaalses leksikonis tervikutena. Praegune arusaam fraseoloogiast muutunud: kui varem käsitleti fraseologisme kui midagi erandlikku, siis nüüd peetakse sellist kujundlikkust keele põhiomaduseks. Viimastel kümnenditel on hakatud uurima ka kollokatsioone (tüüpilised koosesinemised tekstis). Neis puudub fraseoloogilise üksuse kujundlikkus. Leksikoloogia naaberdistsipliinid:leksikograafia • kr. lexikon ’sõnaraamat’, grapho ’kirjutan’
tähenduses), tegelik päritolu kr k helix 'keere, spiraal' + pteron 'tiib; lend'. Tähendus: 'püstloodselt maanduda võiv lennuaparaat'; 2) rahvaetümoloogia koos formatiivimuutusega tähendusmuutusega kaasneb ka häälikkuju muutus. See toimub sageli siis, kui mingi tüvi keeles vananeb, ei ole enam tähenduslikult läbipaistev. Nt eesti keeles prahilaev (vracht (keskalamsks) 'veos, last, veetav kaup'). Rahvaetümoloogilised protsessid puudutavad eriti sageli võõrsõnu, mis ei pruugi keelekasutajate jaoks olla motiveeritud tähendusega. Sõnavälja mõiste pärineb 1931. aastast Jost Trierilt, kes kasutas seda tähenduselt seotud sõnade keelesisese struktuuri tähistamiseks (eristus leksikaalsete üksuste sisust lähtudes). Nt kuuluvad tähenduslikult kokku auto, buss, mootorratas; sinine, punane, kollane nende omavaheline paradigmaatiline seos on tunduvalt tugevam kui nt sõnadel buss, riik, sinine. Trieri käsitluse kohaselt on tegelikkus meile antud keele vahemaailma kaudu
· mitteformaalne ametikeel (nt arvutiinimeste släng), mis on tüüpiliselt mitteformaalne terminoloogia Slängis vaadatakse tavaliselt ainult sõnavara. Slängi sõnavara kitsamalt kasutuses. Kolmas: Situatiivne variant: kommunikatiivne situatsioon, mis esineb regulaarselt ühiskonnas ja seostub kindlate keeleliste joontega (Ferguson 1994) · paljude tunnuste loendid, mis üheskoos on keelekasutusega korrelatsioonis Klassikalised mõjurid: · Keelekasutajate omavaheliste suhete laad ja rollid antud situatsioonis: staatussuhted, sotsiaalsed ja ametialased rollid, suhete formaalsuse aste (sõbervõõras; eraisik institutsiooni esindaja) · Suhtlusviis või toimimisviis: suuline / kirjalik, spontaanne / redigeeritud, dialoogiline / monoloogiline · (Mõnikord lisatakse zanrid, mõnikord teadlikud võtted kindlate tunnustega teksti saavutamiseks)
leksikaalne või vähem grammatiline üksus areneb grammati-lise(ma)ks üksuseks. Seda iseloomustab ahel, mis algab iseseisvast sõnast ja kulgeb järjest suurema grammatilise seotuse suunas: TÄISTÄHENDUSLIK SÕNA > SUHTESÕNA > KLIITIK > AFIKS > 0. Enamasti on esimeseks astmeks tähendusmuutus, mille tulemuseks on siirdumine täistähenduslike sõnade klassist abisõnade klassi. Tähendusülekande läbinud vorm kivineb ja tõlgendatakse keelekasutajate teadvuses ümber (seostub uue keeleümbrusega – reanalüüs). Pärast sellise ülekande toimumist kantakse uus vorm analoogia toel uutesse kontekstidesse, enamasti mingisse kindlasse grammatilisse konstruktsiooni = ekstensioon. Tüüpiliseks grammatiseerumise näiteks on eesti keeles kaassõnade teke. 3. Morfoloogiamudelid: IA (Item and Arrangement), IP (Item and Process), WP (Word and Paradigm), WA (Word and Affix).
Armastus kui teekond -> armastus on jõudnud tupikusse, suhe jooksis karile jne. Väga paljud metafoorid on seotud selliste suhetega nagu: üleval-all, sees-väljas, ees-taga. Õnnelik on alati seotud üleval prositsiooniga ja kurbus all. (Lääne-Euroopa traditsioon). Diskursuse teooria Keel = tähtistaja ja tähistatav. Sotsiolingvistika Sotsiolingvistika jagatakse mõnikord kaheks: ühe poole tuuma moodustab arusaam, et keel varieerub ja selle varieerumisel on omad seosed keelekasutajate sotsiaalsete omaduste ja situatsioonidega, milles keelt kasutatakse. Teise poole sotsiolingvistikast moodustab keele ja ühiskonna suhete analüüs (mõnikord nimetatud ka keelesotsioloogikas), mis tegeleb keelekorraldusteooria, kakskeelsuse ja keelekontaktide, keeleliste arvamuste jms. Uurimisteemadeks on verbaalse keele kasutuse ja ühiskonna suhted. Meetodid kuidas neid uuritakse jagatakse kvalitatiivseteks (keele kasutuse ja situatsiooni suhtega) ja
Seda iseloomustab ahel, mis algab iseseisvast sõnast ja kulgeb järjest suurema grammatilise seotuse suunas: TÄISTÄHENDUSLIK SÕNA > SUHTESÕNA > KLIITIK > AFIKS > 0. Nt *kansak > kansa > kaas > ka(a) > -ga. desemantisatsioon; ekstensioon; dekategorisatsioon erosioon Enamasti on esimeseks astmeks abisõnastumine, siirdumine täistähenduslike sõnade klassist abisõnade klassi. Tähendusülekande läbinud vorm kivineb ja tõlgendatakse keelekasutajate teadvuses ümber (seostub uue keeleümbrusega reanalüüs). Pärast sellise ülekande toimumist kantakse uus vorm analoogia toel uutesse kontekstidesse, enamasti mingisse kindlasse grammatilisse konstruktsiooni. 3. Morfoloogiamudelid: IA (Item and Arrangement), IP (Item and Process), WP (Word and Paradigm), WA (Word and Affix) 1) WP-mudel e paradigmamudel: sõnade muutmist kirjeldatakse kõikide paradigmasse kuuluvate vormide täieliku loendina.
4–5 lausega. Ta küsib neist küsimustest ühe. 1. Mis on ja millega tegeleb kontaktlingvistika? Keeleteadusharu, mis uurib keelekontakte. Ajaloolisest lingvistikast eristab kontaktlingvistikat see, et uuritakse seda, mis keelekontaktide tulemusena hetkel toimub, mitte minevikku. Kontaktlingvistika tegeleb küll keeleainesega, kuid samas peab silmas keelekasutajate tausta, sotsiaalseid suhteid, kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust. 2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib
Kujunenud olukorda iseloomustab esmajoones kõrg – ja massikultuuri vaheliste erinevuste kadumine, nendevaheliste piiri hägustumine. Postmodernism samastubki massikultuuri nähtustega: kits kunstis, teleseriaalid, reklaamid ja Holliwoodi B- katekooria filmid, telemängud, kriminaalse või erootilise sisuga odavad raamatud.Postmodernistliku ajastut iseloomustab aga ka keelelise ühtsuse lagunemine ning väljendusliku keskonna fragmenteerumine(killustumine).Kultuuris tekivad väikesed keelekasutajate grupid, kes räägivad oma imelikku ja teistele arusaamatut privaatkeelt.Nt. erinevate erialade esindajad kõnelvad kindlat sõnavara ja koode sisaldavaid erikeeli(majanduskeel, IT- keel, moodsa kunstikriitika keel jne.).Erikeelte alusel moodustuvad ühiskonnas väikesed ühe eriala või valdkonna inimesi koondavad rühmad, kes teist keelt kõneleva grupi tegemisi ei mõista. Tänapäeva kunstnik on minetamas oma individuaalset stiili ning tema meetodiks
Veel on uuritud bakalaureusetöö tasemel h hääldamise varieerumist (Cui 1999). Selliselt on praktiliselt eesti keele ja ühiskonna kohta puudu suured sotsiolingvistilised uurimused, mis annaksid piisavalt süstemaatilise pildi keele ja ühiskonna suhetest. Omaette kvantitatiivse sotsiolingvistika haru moodustavad Karl Pajusalu poolt ja tema juhtimisel tehtud uuringud murrete nivelleeerumisest ja selle seostest keelekasutajate sotsiaalsete parameetritega. See on suund, mis seostub eeskätt keelemuutuste uurimisega reaalajas. Pajusalu ise on uurinud Mulgi murde verbimorfoloogia nivelleerumist (1987, doktoritöö 1996) ja koos kaasuurijatega Võru uue murdetava kujunemist (nt Eichenbaum, Pajusalu 2001; Pajusalu, Koreinik, Rahman 2000). Tartu Ülikooli ja Emakeele Seltsi ühise projekti Eesti murdeainese süvendav kogumine (19921995, juhid TÜ poolt Karl Pajusalu
(krononüüme, nt jaanuar, teisipäev, jaanipäev), rahvaste ja keelte nimetusi (etno- ja lingvonüüme, nt eestlased, poola keel), erialade nomenklatuuritermineid (nt geoloogilise stratigraafia termineid, keemiliste ainete nimetusi, Mendelejevi tabeli elemente) jms. Seda piiri kajastab suhteliselt hästi ka suure ja väikese algustähe kasutamine, kuigi nn käändumatu omadussõna kategooria on seda piiri isegi teadlike keelekasutajate jaoks ähmastanud. Nimetus on mis tahes objekti või objektiliiki tähistav keelend. Tavaks on vastandada nimesid ja nimetusi, kuid täpsemas käsitluses tuleks lähtuda arusaamast, et nimed on nimetuste alamhulk. S.t nimed on liik nimetusi, ent mitte kõik nimetused pole keelelises mõttes nimed. Lähtudes nimede ja nimetuste liikidest, mida nimekorraldus hõlmab, võib eristada veel järgmisi allsuundi: 1) kohanimekorraldus; 2) isikunimekorraldus; 3) ärinimekorraldus;
annaabi.ee 
