tumedad kontuurid *Paul Cezanne "Natüürmort sibulatega", "Sainte-Victoire' mägi" Loodust maalis kui geomeetrilisi kujundeid (3nurgad,ringid..) *Henri de Toulouse-Lautrec "Tualett" (alasti naine istub,selja tagant), "Jane varil tantsimas" (kabaree, mustad sukad, sinine kleit, kübar) Kujutas inimesi lõbustusastutustest (teatrid, kabaree) Selgete piirjoontega; inimesed enamasti inetud ja labased Jug:19.saj lõpp püüdles välise dekoratiivsuse poole. Kaunistustes lähtuti taimedest; põhirõhk sujuvalt voolavatel joontel arhitektuur- hoone pandi kokku üksikutest eriotstarbelistest ja eri kujuga ruumidest (Estonia, Tallinna Draamateater) *Gaudi "La Sagrada Familia" (liivaloss) Maalid- sujuvad ja väljavenitatud figuurid, põhijoonte rõhutamine Ei taodelda ruumilisust Jutustava sisuga, legendiga. Palju tumedaid toone. *Gustav Klimt "Suudlus", "Juudit" *Akseli Gallen-Kallela "Lemminkäise ema" *Eduard Monch "Karje" *Konrad Mägi "Norra maastik"
Germany-Köln, Ulm,Magdeburg, Naumburg,Viin(stefan). Gooti maalikunsti kõige silmapaistvamaks osaks võib lugeda klaasimaali. Skandinaavias ja Itaalias jäi maalikunsti tähtsaimaks haruks seinamaal ja miniatuur. Käsikirjad (piibel, palveraamatud, kroonikad ja luuleraamatud) olid rikkalikult kaunistatud miniatuuridega vastavalt ajastu maitsele. Sageli olid tekstid kujundatud pikkade kitsaste veergudena, mis meenutasid gooti torne. Ohtralt kasutati kaunistustes arhitektuuridetaile. Gooti miniatuuride parimad saavutused pärinevad Pariisi koolkonnast jutustav kujutamislaad, selged, puhtad värvid. Palju kasutati kullavärvi initsiaale. Hilisgootika ajal hakkas levima ka tahvelmaal,kus kasut. peamiselt puutahvlit ja õlivärve. 14-15 saj kasutati tahvelmaale altarite juures. Nad ei ole enam seotud arhitektuuriga. Graafika - uus kunstiliik. Vanem graafika oli vasegravyyr, millega oli võimalik edasi anda peeneid jooni ja varjundeid
I_Am_a_Creator_Not_a_Dictator.ogg/Markus- I_Am_a_Creator_Not_a_Dictator.ogg.360p.webm 6. Fotokunst (ka kunstfotograafia ja fine art fotograafia) on kujutava kunsti liik, mis on loodud peamiselt kunstniku nägemuse väljendamiseks ja mis saavutab oma kunstilise mõjuvuse fotograafia vahenditega. 7. Rahvakunst - on osa rahvakultuurist, mis kunstiloominguna avaldub tarbeesemete ja tööriistade, rõivaste, mööbli ja hoonete (enamasti elamute) vormis ja kaunistustes 8. Rehielamu- Rehielamu oli eestlaste vana traditsiooniline elamu. Rehielamu oli eesti talu tähtsaim hoone. See ehitati esiküljega õue poole ning paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. Rehielamu täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid.Ta koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ja teisele poole jäävatest kambritest. 9. Rahvariided 10
üleval ja inimene kõiges all. Ei pandud enam rõhku hõljuvale stiilile, vaid jäädi kindlalt maa peale püsima. Kuna põhilised ideaalid kandusid üle antiigist, siis mehised ja tugevad piilarid asendusid antiigipäraste sammastega. Samuti polnud mingit liialdamist, vaid säilitati lihtsus, kuid sealjuures originaalsus. Renessansi ajastu hooneid maaliti ja kaunistati seest õlivärvidega ja peamiselt kasutati freskotehnikat. Seina kaunistustes hakati kasutama valguse suunamist ja varje, et teha pilte ja maale ruumilistemaks. Kokkuvõtteks võib öelda, et kahe ajastu stiilid erinesid teineteisest nagu öö ja päev. Gooti ajastul rõhutati rohkem usku ja püüeldi jumala poole, ehitades kõrgeid ja teravaid ehitisi. Renessansi ajastul aga usuti rohkem iseendasse ja pöörati rohkem rõhku sümmeetriale. Ülepakutus asendus antiikajast tuntud lihtsusega.
See oskus arvatakse tulevat Idamaadest ja selle tõi baltimaadesse Saksa ordu, mis 1225. aastal palestiinast Preisimaale kolis. Varrastel kudumine sai sajandite jooksul populaarseks, eriti saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest ajast on pärit ka Parisselja rabaleid, millest võib teha järeldusi täielikumatest rõivakomplektidest: lõiked on jäänud aegade jooksul üsna sarnasteks, muutusi on ehetes ja kaunistustes. 15.-16. sajandil asendusid varasemad umbkuued hõlmadega pikk-kuubedega, mis olid meestel ja naistel ühesuguse lõikega. Meeste pidulikuks peakatteks oli kõrge vildist kaapkübar. Saksa käsitööliste vahendusel tuli linnades tarvitusele vokk, mis hakkas ka maal, alguses küll mõisates, levima, kodunedes taluperes 18. sajandiks. Varem kedrati lõnga kedervarre ehk värtnaga. Kui keskajal olid suririided veel rikkalikult kaunistatud,
liht- ja rütmilisel kordumisel. Igal paikkonnal olid erinevad mustrid ja kirjad, millega tehti just oma rahvarõivas eriliseks. Lõuna-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad 19. sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael. Halliste naine: särk, seelikupook, vöö, pikk-kuub, pearätt, sukad, pastlad ning lisaks õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad.
Jaapanis leidub rikkalikult erinevaid taimi ja loomi. Neid kasutati toiduks, meditsiinis ja igapäevaelu teiste eriliste tarvete rahudalmiseks. Näiteks bambust kasutati ehitusmaterjalina ning noori bambusevõrseid ka toiduks. Taimi ja loomi seostati ka aastaaegadega ja teiste sümboolsete tähendustega. Taime ja loomamotiive kasutati traditsioonilistel rõivastel ja perekonnavappidel ning teatud taimi Jaapani religioossetel ja sesoonsetel riitustel. Näiteks mändi kasutati uusaasta kaunistustes ja see sümboliseerib pikaealisust. Linnad ja maaasulad: Linnade tekkimine keskaja Jaapanis toimus iseäranis koos kindluste ja kauplemiskeskuste välja kujunemisega, ehkki templid ja sadamalinnad mängisid samuti linnakeskkonna arengus teatavat rolli. Linnastumise protsess toimus peamiselt Edo ajajärgul,ehkki selle algus ulatub keskaega. Taolise üldise arengu taustal olid keskajal erandlikuks sellised linnad nagu Kyoto ja Kamakura, millest
Rõhutas muusika vajalikkust koolisüsteemis, et haarata läbi kirikukoraalide laulmise rohkem rahvast kogudustesse. Samas tekib uus mõiste musica reservata e. keerukas väikesele kuulajaskonnale reserveeritud muusika. Maneerlikkus on iseloomulik kriisiperioodidele. V põlvkond 1560-1600 itaallaste kiire tõus, kujuneb mitu uut põlvkonda . Maneerlikkusest kasvab välja uus modernism - jõulisus, dramatism, julged kõlavärvid, virtuoossus kaunistustes. Euroopa imetletuim helilooja Orlandus Lassus ( tuntud kui Orlando di Lasso), loonud üle 2000 teose. Valdas mitut võõrkeelt, hea muusikalise haridusega, lapsepõlves olevat tal olnud kaunis hääl, mille tõttu on teda isegi röövitud. 1570- aadliseisus, 1574 -Kuldkannuse rüütel (haruldane auavaldus muusikutele). Tal oli hulgaliselt õpilasi kõikjalt Euroopast, seega on ta tugevalt mõjutanud kogu Euroopa muusikapilti, eriti saksa kultuuris. Tema polüfooniatehnika arenes edasi H
tikandeisse. Esineb saksa keelseid lauseid tikandeil, kuid on võetud vaevaks ka neid tõlkida (head isu, maga hästi jm). 19.sajandi lõpupoole kujunes välja uus juugendstiili laad. Väljaannete vahendusel levisid voolava joontemönguga, ornamentaalsed, pinnalised ja ühtlasi fantaasirikka stiliseeriva laadiga, tihti ka jaapanlikult lakoonilised juugendmustrid kogu Euroopas. Sõiduvaipade ja seinatekide kaunistustes hakati 19.sajandi teisel kümnendist peale tikkima madal-, side- ja varspistes mustreid hobusepeade ja raudadega. Kandes endas õnne, kodurahu, jõukuse ja heaolu sümboolikat, said need maarahva seas populaarseks. Näiteks Kesk- ja Lõuna-Eesti jõukamates piirkondades levisid laialt tihedad villased tuniistehnikas heegelribadest või ruutudest dekoratiivsed vaibad, mille kontrasttoonis vöötidel (ruutudel) vahelduvad sisseheegeldatud väätmotiivid (ka mummud, jooksev ruudustik) rist- ja
..............................................................................................10 9 2. Sissejuhatus. Värvidemaailm meie ümber on huvitav ja põnev, kui osata seda märgata. Igal juhul omavad värvid olulist rolli inimese psüühikale ning mõned inimesed oskavad värve kasutada ka teadlikult. On inimesi, kes valivad värve oma kodu kaunistustes ja enda riietuses väga sügavat tunnetust kasutades, teised inimesed aga ei loe värvide eelistamist või nendest tähenduste või erinevate emotsioonide otsimist-leidmist sugugi paljuks. Kuid siiski on enamjaolt paljudel olemas omad lemmikvärvid või värvitoonid, mida enda ümber näha eelistatakse. See on loomulik - sest värvidel ongi olemas oma keel ja igal värvil oma mõju. Olemas on selline valdkond nagu värviteraapia, mida loetakse alternatiivmeditsiini üheks ravimeetodiks
Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14. sajandist pärinevad esimesed silmkoes kindakatked, 17. sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis üldine. Suuremad muudatused ilmnevad 17. saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik
Võib oletada, et käsitöömeistrid tugevdasid sel moel sümboli väge. Geomeetrilistes kirjades, mis on domineerivad eriti Lõuna-Eestis, kuuluvad kaheksakannamotiivid sageli koos kaksikristimotiividega kõige tavalisemate motiivide hulka. Silmusnelinurk - Silmusnelinurka on peetud looduse ühtsuse tähiseks, maagiliseks hoiatuseks ja toetuseks, aga ka manala (surnute asupaik) märgiks. Üldisem kui puuesemetel on silmusnelinurga kasutamine tekstiilide kaunistustes: kinnastel, Setu vöödel , Lõuna-Eesti tikandeis. Viiskand - nõiduse, kuradi, kurja silma ja õnnetuse eest kaitsev märk. Ravib nahahaigusi Pentagramm oli eestlastele eelkõige tuletäht pikse sümbol (viisnurk arvati kehastavat pisuhända ja pisuhänd, kui taeva all lendav pika sabaga tulekera, on meteoori või keravälgu rahvapärane tõlgendus), ka veenuse täht ja inimese elutuli. Seetõttu usuti märki kaitsvat kahjutule eest.
rõivastiil oli uhke ja külluslik. Moodi tuli lopsakam siluett ja ideaaliks oli küps naine. Uue siluetiga kaasnesid ka uued mustid ja värvid. Populaarsuse tipul oli S-figuur. Loobuti dekolteeosa katvate väikeste rinnarättide kandmisest. Moodi tuli ümar kaelaauk ja populaarsust võtsid ka bubikrae, V- ja gladkaelus. Kuni abiellumiseni pidid neiud ja vallalised naised kandma piiratud heletates värvides ja vähestes kaunistustes rõivaid. Üha enam kogusid populaarsust kostüümid. Võrreldes 1890ndatega oli kostüümijakk märgatavalt pikem ning seelik sirgem. Uueks suunaks sai selgelt mehelik joon. Valitsevaks moesuunaks sai 1900ndatel karusnaks. Karusnahk valitses moepildis olenemata aastaajast või otstarbest. Karusnahku kanti kaunistusena, stooladena ja Edwardi ajale iseloomuliku rõivaesemena ehk keebina. Karusloomade pead ja sabad olid sel ajastul rohkem hinnast kui kunagi varem.
Pihaosa korsetiga kokku tõmmatud, lõppes eest terava kolmnurgaga, vöökoht õigest kohast veidi allpool. Varrukad ülalt kitsad ning alt avarad või pikad ja kitsad (va ballikleitidel). Palju valgeid kraesid ja kätiseid. Pidulikel kleitidel oli dekoltee; kitsam ja sügavam kui biidermeieri ajastul, vahel kolmnurkne, varrukad vahel lühikesed, vahel eelnenud stiile meenutades väga mitmekesised. Moes üks siluett, rõivastuse mitmekesisus seisnes kaunistustes, neid tuli aasta-aastalt juurde. Koos kasutati erinevate faktuuride ja värvustega kangaid, kaunistustena kasutati volange, rüüse, pitse jm kaunistuselemente. 50-ndatel tekkis kostüümi eelkäija jakk ja seelik. Endiselt igaks päeva osaks erinev rõivastus, tualetid mitmekesisemad. Soengud: madalad, sageli rippuvate lokkidega või pärjana ümber pea kinnitatud, 13
Need räägivad meile esivanemate visuaalsest tundlikkusest ja lihtsate käepäraste materjalide töötlemise meisterlikkusest,ning võivad olla ka inimestele kunstilise elamuse allikaks. Kunst on muutunud omaette nähtuseks alles modernsel ajastul,seega viimastel sajanditel.Esemed,kujud,pildid olid vanasti tihedalt seotud igapäevase olmega,aga ka inimeste mütoloogilise maailmapilid ja maagiliste toimingutega.Näiteks eesti talurahvaornament,mida kasutati vöötkirjades ning muude kudumite kaunistustes või tikandites,ka õllekannudel ja paljudel teistel esemetel-ei olnud meie esivanematele ainult kaunistuseks vaid ka sümboolseks sidemeks inimesele ja maailmale oluliseks peetud põhimõtetega. Eesti rahvakultuur pole arenenud ainuüksi endasse sulgununa.Mõjutusi on saadud juba kiviajast peale teistelt kultuuridelt-palju laenatud motiive.Eestlaste hulka sulas teiste rahvaste esindajaid.Siiski on sajandeid püsinud külaühiskond säilitanud eestirahvakunsti omapärase ilme.
1830.aastani. Ranget esinduslikkust taotledes matkib Rooma keisririigi aegset arhitektuuri, seda sageli ühendades egiptuse kunsti motiividega (greifid, sfinksid, obeliskid). Levis 1800-30 peaaegu kõigis Lääne- Euroopa maades. Tunnused: rikkalikkus, paraadlikkus, raskepärasus, esinduslikkus, suursugusus, ranged ja sirgjoonelised vormid, lihtsus, lagedad pinnad, kasutati palju pilastreid ja sambaid, kaunistustes jäljendati Rooma keisririigi aegu, lisanud ka Egiptuse motiivistik. Sisekujundus Tihti ehitati siseruumid monumentaalsed ja suursugused, kuid siiski valgusvaesed, sest suurt seinapinda rõhutades tuli ohvriks tuua aknad. Esindusruumid on tavaliselt avarad ja sammastega liigendatud. Seinapind on sageli ühevärviline ning selle ülemist osa kaunistab ornament. Värvikombinatsioonidest armastati kuldornamente valgel, tumepunasel või tumesinisel seinal
annaabi.ee 
