tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised. Rohutirtsu välisehitus. Ritsiklased Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad. Nende keha on jässakas ja jalad on pikad. Ritsikad tunduvad veidi kohmakad, sest oma raske keha tõttu ei suuda nad teha pikki hüppeid. Heli tekitamiseks hõõruvad isased ritsikad kattetiibade alusosi teineteise vastu. Kuulmiselundid paiknevad ritsikatel eessäärtel. Ritsikad on peamiselt röövtoidulised. Harilik lauluritsikas heleroheline, seljal pruunikas tundlad pikad pikkus 22-34 mm sarnane liik: roheline lauluritsikas Harilik lauluritsikas. Heinaritsikas eesselg lame, keskkiiluga värvus väga muutlik, laikudega tundlad pikad pikkus 21-45 mm Ääris-niiduritsikas eesselja küljed üleni heleda servaga tundlad pikad
kokku volditud, ainult eestiivad, Mõnedel (ritsiklased) valmikutel pole üldse tiibu, on Lühitundlalised oluliselt tekitavad heli lühenenud või kattetiibade ja taandarenenud tagajalgade abil lapatsitaolisteks (tirtslased) soomusteks. LIBLIKALISE 4 tiiba-kaetud imilondiks Täismoondega Seljal kokku Siidiliblikas, D soomustega,mis muundunud- vastne:röövik pandud tiivadega koiliblikas,lapsu
Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale. Tagatiivad on laiad, puhkeolekus volditakse nad lehvikjalt kokku ning asetatakse tagakehale eestiibade alla. Tiivad on sageli nii pikad, et ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha on piklik, koosneb 10 lülist ja lõpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti, mis on eriti hästi arenenud pikatundlaliste alamseltsi esindajatel ("Euroopa putukad"). Siseehitus
Paljunemine Lahksugulised Kogu talv munad mullas Munad kooruvad kevadel Areng vaegmoondega http:// www.arkive.org/common-field-grasshopper/c horthippus-brunneus/video-09.html Eluviis Soojalembesed Tegutsevad päeval Tegustevad maapinnal Rööv- ja taimtoidulised http:// www.arkive.org/common-field-grasshopp er/chorthippus-brunneus/video-08.html Heli tekitamine Pikatundlalised- eestiibadega (siristi, hõõrudes) Lühitundlalised- kattetiibade ja tagajalgadega (hõõrudes) http:// www.arkive.org/wart-biter-cricket/dectic us-verrucivorus/video-13.html Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Sihktiivalised http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Chrysochraon.disp ar.male.2001.11.06.jpg http://www.kalale.ee/ajakiri_w_sisu/media/pildid/ri tsikad_1.jpg http://farm4.static.flickr.com/3223/2735692223_9 f73dedfc7.jpg http://1.bp.blogspot.com/-ez1cmJF12uE/T-GhSx
Lutikalised Uku Gross Üldinfo Suurim vaegmoondega putukate selts; maailmas teada u. 40 000 liiki, kellest 467 elab Eestis; leitud väga vanu fossiilseid jäänuseid; nokaliste selt, kuid mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivalistega ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu. Välimus Lüliline iminokk; keha on lapik ja lai või piklik; kattetiibade tipud on kilejad; erineva suurusega (1mm-11cm); vinanäärmed; rööv- ja ujujalad. Elupaik Maismaa Mered ja ookeanid Kuumaveeallikad Osad on teiste loomade parasiidid Toitumine toituvad vedelikest; taim-, loom-, segatoidulised ja parasiitseid; iminoka sees olevad pisteharjased surutakse taime või looma kudedesse, et vedelat kehamahla imeda; Paljunemine Lahksugulised Võivad sigida aasta läbi Emane kleebib valkjad piklikud munad mitmesugustesse pragudesse
Ujurlased on mardikaliste seltsi kuuluv sugukond putukaid. Ujurlasi arvatakse olevat üle 160 perekonna üle 4000 liigiga. Välimus Ujurid on ülalt vaadates ovaalsed, alt ja ülalt kumera voolujoonelise kehaga veemardikad. Nende tagajalad on laienenud käppade ja harjastega varustatud ujujalad, mida ujurid vees ujudes üheaegselt järsult liigutavad. Ujurite tundlad on pikad ja niitjad. Hingamiseks tõstavad ujurid tagakeha tipu veest välja ning koguvad kattetiibade alla õhuvaru. Sinna avanevad ka õhutorude avad ning vees olles saab ujur hingata. Enamus ujureid on röövtoidulised, vaid vähesed söövad vetikaid. Nad rebivad haukamissuistega saagi tükkideks ning neelavad alla. Ujurite keha on kaetud õhukese rasvakihiga, mistõttu veest väljaroninud mardikas on kuiv ja võib peagi lennata. Vastsed Ujurlaste vastsed elavad vees. Vastsetel on sooleväline seedimine. Nende teravate ja pikkade mõõkjate lõugade sees on kanal, mis viib suuõõnde
liblikaröövikuid jne. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Seitse-täpp lepatriinu lehel istumas Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikiva, nagu lakitud kattetiibade ja eesselja ereda värvusega. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Seitsetäpp- lepatriinu punast või oranžikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi.
kärsklased- sugukonda kuuluvad palju aia-, põllu-, metsa- ja laokahjureid (männikärsakad, Pähklikärsakal, hoonekärsakas, Terakärsakad) SLAID Keha osad: Kärsak, pea, rindmik Iseärasused: Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks, mis mõnikord võib ületada isegi mardika kehapikkuse. 2-20mm. (mille tipul asub suu) , silmad esiletungivad, (Lennutiivad on hästi arenenud, tiivututel liikidel kaasneb lennutiibade kadumisega kattetiibade kokkukasvamine piki õmblust ja tiivaaluse õõne kujunemine) rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks (Keerukärsakad on juba üle 100 aasta hämmastanud looduseuurijaid oma otstarbeka tegevusega) 4-millimeetrine putukas keerab lehe kokku 30 järjestikuse operatsioonina. haukamissuised Lõike kuju väljaarvutamiseks peaks inimene kasutama kõrgema matemaatika seadusi. SLAID
kärsklased- sugukonda kuuluvad palju aia-, põllu-, metsa- ja laokahjureid (männikärsakad, Pähklikärsakal, hoonekärsakas, Terakärsakad) SLAID Keha osad: Kärsak, pea, rindmik Iseärasused: Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks, mis mõnikord võib ületada isegi mardika kehapikkuse. 2-20mm. (mille tipul asub suu) , silmad esiletungivad, (Lennutiivad on hästi arenenud, tiivututel liikidel kaasneb lennutiibade kadumisega kattetiibade kokkukasvamine piki õmblust ja tiivaaluse õõne kujunemine) rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks (Keerukärsakad on juba üle 100 aasta hämmastanud looduseuurijaid oma otstarbeka tegevusega) 4-millimeetrine putukas keerab lehe kokku 30 järjestikuse operatsioonina. haukamissuised Lõike kuju väljaarvutamiseks peaks inimene kasutama kõrgema matemaatika seadusi. SLAID
tirtsulised (Caelifera), kuhu kuuluvad veel ka sirtslased (Tetrigidae). Tirtslaseid on rohkem kui 6000 liiki. Eesti sihktiivalistest kuulub siia samuti suurem osa: 24 liiki 39-st. Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised. Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Värvi järgi on tirtse kindlaks teha raske, sest kehavärvus on väga muutlik. Nad on tavaliselt rohelised, kollased või pruunid selline värvus toimib varjevärvusena. Tirtslaste kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning
täppidega eesselg keskel valkja pikitriibuga tundlad hallide ja mustade sõõridega pikkus 13-16 mm Tuisusikk pikkad saledate jalgadega keha tagaosas kitsenev kollased kattetiivad nelja musta laiguga jalad mustad pikkus 11-20 mm sageli õitel Suur-õiesikk isaste kattetiivad kollakaspruunid emastel kattetiivad ja eesselg punakad sääred ja käpad kollakaspruunid pikkus 11-18 mm sageli õitel Ogaujur eesselja ja kattetiibade servad kollased pikkus 27-35 mm keha voolujooneline tagajalad laienenud ujujalad tundlad pikad ja peened Kokkuvõte Mardikate keha katab tugev kitiinkest. Keha eesosa kaitseb ülaltpoolt rindmikukilp. Mardikate eestiivad on muutunud kattetiibadeks, mille all on kokkuvolditud lennutiivad. Mardikad on ühed arvukamad putukad Maal. Mardikaid elavad ka inimese elamutes, nt jahu- ja leivamardikad, nahanäkid. Tänan!
süsihappegaasist lahkub kehast ka lihtsalt läbi kudede ja välisskeletis olevate mikrokanalite. Vees elavad putukad hingavad kahel viisil. Osal neist on lõpusjätked, millega nad saavad hingata vees lahustunud hapnikku. Sellised on paljude veeputukate vastsed. Teised, näiteks vees elavad mardikad, peavad hingamiseks kasutama atmosfääriõhku, mida nad aeg-ajalt veepinnalt võtmas käivad. Et vee all kauem vastu pidada, võtavad nad endaga kaasa väikese õhuvaru, mis paigutatakse kas kattetiibade alla või jääb mullikesena tagakeha tippu. Kahetiivaliste hulka kuuluvate sirelaste vastsetel on tagakeha tipus pikk väljasopistatav sifoon, millega loom saab ka veekogu põhjas tegutsedes veepinnalt hapnikku võtta. Sifooni pikkus võib ulatuda 18 sentimeetrini. Erituselunditeks on putukatel rohked õhukese seinaga torukesed ehk Malpighi sooned. Nad saavad alguse kehaõõnest ning juhivad kehaõõnest eritatavad jääkained tagasoolde, kus need koos tahkete seedimisjääkidega väljutatakse
Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968). 2 Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine. Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on üldiselt samasuguse ehitusega kui keskrindmik, ainult mõnevõrra suurem; eesserval liitub ta õmbluse varal keskrindmikuga ja tagaserval tagakehaga. Selgmiselt kinnituvad tagarindmikule liigese abil taga ehk lennutiivad. Kilejad lennutiivad on enam – vähem kolmnurkse kujuga, suurema tiivalabaga ja ahaneva algusega, millega nad kinnituvad keskrindmikule (Haberman, 1968). Jalad koosnevad viiest osast
· Enamik liike 8-18mm pikad · Liuskurlaste jalad on märgumatu karvastikuga. · Talvituvad valmikutena veekogudest tihti kaugel vältides üleujutust, jäätumist ja niiskes keskkonnas arenevaid seeni. 4. Kukrikud- Gyrinus sp. 5. Kollaserv ujur- dytiscus marginalis: · Suurimad mageveekogude mardikad · 25-35mm pikad · Vee ülakihti tulevad hingama · Sukelduvad helendav õhumull kattetiibade all kaasas. Bentos- veekogu põhjaelustik: · Ökoloogiliselt koosseisult väga mitmekesine · Zoobentose rühmadeks on: - Putukate vastsed - Protistid- juurjalgsed ja ripsloomad - Käsnad - Sammalloomad - Rõngussid - Lameussid - Vähid - Limused Surusääsklased e hironomiidid.
Tinea bissellinella riidekoi 2. Yponomeuta malinellus õunapuu-võrgendikoi 3. Cydia pomonella õunamähkur 4. Cydia nigricana hernemähkur 5. Sinine paelöölane 6. Männivaksik 7. Pieris brassicae suur-kapsaliblikas 8. Pieris napi naeriliblikas 9. Külmavaksik 150. Eestis elavatest täidest on kõige suurem: seatäi 151. Milline ritsikaline elab mullas? Gryllotalpa gryllotalpa kaerasori 152. Kuidas tekitavad ritsikalised heli? Heli tekib kattetiibade vastamisi hõõrumisel 153. Kuidas tekitavad tirtsulised heli? Heli tekitavad sääre hõõrumisel vastu tiibu 154. Nimeta Eesti suuri päevaliblikaid, kes ei ole kahjurid 1) Papilio machaon pääsusaba 2) Parnassius mnemosyne mustlaik-apollo 3) Aglais urticae väike-koerliblikas
domesticus. Alamselts: Tirtsulised ehk lühitundlalised Caelifera Tundlad kehast lühemad. Heli tekitavad jala hõõrumisega vastu tiiba. Käristaja Psophus stridulus, täpiksitrs Tetrix bipunctatus. Selts: Nahktiivalised Dermaptera Nahktiivalised on keskmise suurusega (5 kuni 40 mm), saledad, saagi haaramiseks ja enesekaitseks kujunenud tangjate tagakehajätketega (cerci) putukad. Eesmised kattetiivad on lühikesed, tagumised lennutiivad pikad ning need volditakse kattetiibade alla pikisuunas kaks korda kokku. Teisel ja kolmandal tagakeha segmendil on mürginäärmed. Liigid öise eluviisiga, niiskuse ja soojalembesed, valguskartlikud, esineb tigmotaksis. Toituvad enamasti lagunevast taimsest massist, harvem elustaimedest, mõned ka röövtoidulised. Emane kõrvahark muneb munad hunnikusse kuhugi varjulisse ja niiskesse kohta ning jääb neid valvama. Ema hoole alla jäävad noored seniks, kuni suudavad iseseisvalt toime tulla
järgnesid samuti tugevad üraskirüüsted, millistest suurim oli Järvamaal 314 ha-l metsapinnast. Kokku oli üraskikahjustuse koldeid ca 800 kohas, ja hävis ca 2 milj tm. metsa. Kuuse kooreürask asustab nii lamavaid tüvesid, värsket metsamaterjali kui ka seisvaid nõrgestatud puid. Eelistatakse hõredamates puistutes metsa ja häilude servades ning raielankide servades kasvavaid kuuski. Kuuse-kooreüraski mardikas on 4.....5,5 mm pikk, tumepruun. Kattetiibade tagaosa külgedel on kummalgi pool 4 kida. Lendlus algab mai alul. Puude esmasasustajad on isamardikad, kes närivad koorde sisenemisava ja koore alla paarituskoja. Seejärel lendavad ligi emasmardikad, kes pärast viljastamist närivad igaüks omaette 6.....15 cm pikkuse emakäigu, mille serva munetakse munad. Esimene emakäik kulgeb tavaliselt paarituskojast ülespoole, teised allapoole. Kuuse-kooreürask on polügaamne liik, ühe isase kohta tuleb tavaliselt 2-3 emasmardikat
annaabi.ee 
