Lõpukõne 2015 Lagedi Kool Kristiina: Lugupeetud direktor , õpetajad, lapsevanemad , külalised ja klassikaaslased! Valeria: Meil on suur au olla siin koos teiega ning öelda viimased tänusõnad Lagedi Kooliperele. Kristiina: Üheksa aastat tagasi me kohtusime esimese klassijuhataja valvsa pilgu all ja saime sõpradeks, aja jooksul kasvasime üheks. Seda kas me ka tulevikus sõpradeks jäeme näitab vaid aeg. Valeria: Üheskoos oleme saatnud korda koerustükke, ületanud kõigi ootusi ning pingutanud nii, et veri ninast väljas. Kuid me oleme saavutanud peaaegu kõik enda soovid. Raske töö on viimaks puule viljad kasvatanud. Kristiina: Me oleme nüüd valmis jätkama. Vahet ei ole, kuidas keegi edasi läheb, kas gümnaasiumisse, kutsekooli, tööle või kusagile mujale. Igal juhul on meil tagataskus üks
Me kõik oleme näinud vaeva, et olla täna siin, teie ees. Me oleme käinud konsultatsioonides, mis siiski pole aidanud meid, me oleme proovinud leida muid lahendusi, et saada aru kõikidest füüsika ja keemia teooriatest ning seda kõike tulutult. Kuid siiski suutsime me teha eksamid nii, et tuua rahulolu enda kui ka õpetajate hinge. Üheksa aastat tagasi me kohtusime meie esimese klassijuhataja valvsa pilgu all, me saime sõpradeks, kasvasime üheks ja oleme seda tänaseni. Mis saab edasi, kuhu meid teed viivad, kas jääme sõpradeks? Keegi ei tea sellele vastust. Üheskoos oleme saatnud korda koerustükke, ületanud kõigi ootusi ning pingutanud nii, et veri ninast väljas, kuid kõige selle juures, et oleme ühtekasvand, on see kõik tühine. Lõpetuseks tahan ma tänada kõiki õpetajaid, kes on aidanud kujundada meie maailmavaadet, meie eksamitulemusi ja suutnud meie halli argipäeva tuua vahest ka veidike päikest. Tahan
-KIUSAMISE ENNETAJANA Vägivald tuleb mitmes erinevas vormis, küberkiusamisest kuni füüsilise vägivallani välja. See on vale ning see peab kaduma. Kiusamine annab negatiivset mõju kiusamise ohvrile terveks eluks. See võib lükata neid murdepunktini, kus nad võivad teha haiget nii endale kui ka teistele. Ka mina olen väiksena olnud kiusamise ohver, ning muidugi polnud see üldse meeldiv kogemus. Mind hirmutati ja ähvardati. Rääkisin täiskasvanutele, aga see ei aidanud. Ajapikku kasvasime lihtsalt suureks ja läksime edasi oma teed. Suureks saades ning kooli jõudes on väga halb mälestada seda, mis minuga lapsepõlves tehti. Tegelikult ei tohiks keegi sellist asja kannatada. Aga miks tegelikult inimesed kiusavad teisi? On erinevaid põhjusi, miks inimesed kiusavad, aga peamine põhjus on see, et näidata oma võimu. Tavaliselt kiusavad suuremad inimesed väiksemaid, et näidata, et nad on paremad. Aga on ka vastupidiseid
kõigil tunded ja see ei anna meile ega teistele õigust kiusata ega sõimata kui keegi on erinev kuna meil igaühel on omad vääratused küljes. Mul oli üks klassivend kelle kalla nokiti ja kiusati koguaeg. Ta tuli meie klassi seitsmendasse klassi, kuna ta oli istuma jäänud ja nõrguke. Selles vanas klassis kiusati teda koguaeg, ning kasutati tema peal füüsilist kui ka vaimset vägivalda ja see kiusamine toimus kuni 8 klassini. Lõpuks lõppes see ära. Me kasvasime välja sellest kuna saime aru sellest, et see pole lahe. Ma käin siiamaani selle poisiga läbi, enam eriti ei kiusa teda ainutl vahetevahel. Teda enam ei kiusata aga sellepärast et teda vanasti kiusati on see jätnud oma märgi ehk siis ta muutub kiiresti närviliseks . Oli ka tüdrukuid aga nad rohkem nautisid tema kiusamist ja ütlesid suhteliselt vähe sõna sekka. Meie koolis kasutati ka füüsilist vägivalda. Ükskord andis üks koolitüdruk, oma klassivennale nuga aga see poiss
13. Lauselühendis on kõrvallause öeldis asendunud verbi käändelise või puudub hoopis. Komaga eraldatakse a)verbita lauselühend Isa seisis, rihm käes, ja vaatas poisile kurjalt otsa. b) määruslikud nud- ja tud-lühendid (küsimus millal?) Võtnud rihma kätte (millal?), vaatas isa poisile kurjalt otsa. c) des- ja mata-lühend aluse ja öeldise vahel või kui des- või mata-vorm on lühendi algul Isa, kasvatades lapsi, läheb vahel liiale. Meie kasvasime, tundmata vitsahirmu. Tundes vitsahirmu, olime ise ees kuulekad. 14. Otsekõne eraldatakse saatelausest jutumärkidega. Otsekõnaga lausete kirjavahemärke ja suure ning väikse algustähe kasutamist vaata näidetest. Ain lausus: ,,Palun vabandust. (!?)" ,,Palun vabandust, (!?)" lausus Ain. ,,Palun vabandust," lausus Ain, ,,et end oodata lasin.(!?)"
Pool kivi oli näha, teine pool aga järves peidus. Kolmanda venna kivi leiti aga kõige kaugemalt murul magavana. Jumalad olid oma otsuse teinud, kes nendest kolmest valitsejaks saab, teised kaks aga jätsid noorimaga hüvasti: ,,Jumalaga, venda noori, Liisul liimutud kuningas! Jumalaga, pesapaika, Armas haudumise kohta, Kus me, mehed, kasvasime, Kus me kui tammed tõusime!" Pärast liisuheitmist ning selle võtmist, otsustas Kalevipoeg kohe valitsemisega peale hakata. Ta seadis hobusele adra taha ning hakkas maad kündma. Ta kündis maa põllumaaks, heinamaaks, viljamaaks, karjamaaks ja heinamaaks. Ta külvas sinikaid, jõhvikaid, murakaid ja mustikaid. Ta külvas metsad kasvama, tammed suureks ja tugevad sirguma. Peale mitmeid päevi ränka tööd, väsis Kalevipoeg selles kuumuses ning heitis murule
Andres avab ukse ning Laura astub sisse. Andrese korter on avaraplaneeringuga. Toad on ruumikad,valgust täis. Laura annab üle ostetud kaubad ning paneb mantli virna ja võtab kingad jalast. Andres: “Tunne end kui kodus.Räägi,mida oled vahepeal teinud peale töö kirjutamise.Eelmine kord läksime nii ruttu lahku,et polnud aega pikamalt kõnelda.” Laura: “Kas juba kooli ajal polnud see nii,et me rääkisime vaid msn-s ja harva koolis.Vanemad ei pööranud meile kunagi tähelepanu.Nii me kasvasime üles selles kiirustavas maailmas.” Laura võtab diivanil istet ja Andres tugitoolis. Andres: ”Täna õhtul võtame aja maha ning jätkame juttu sealt, kust meil eelmine kord pooleli jäi. Kas sa elad ikka selles kõledas Koplis?” Laura: “Ei,enam ei ela.Elan nüüd Kalamajas.Pidin Koplist ära kolima,sest see maja lammuti.Uue kodu tarbeks pidin pangalaenu võtma.Kujuta ette 30 aasta orjata ja kui ei orja olen tänaval.See
Üle läve tõstnud jalga, Pannud kanda põrmandalle, See ei pääse surmasuusta, Võõrdub kuu valguselta, Päikese paistuselta. Meie, õed õnnetumad, Kaunid neitsid kolmekesi Langesime lapsepõlves Õnnetuse tuulehoolla, Viletsuse vihmasaolla Pärisorjaks Sarvikulle. Kaugelta meid kannetie, Tuhande versta tagant toodi Laia ilma lagedalta, Kena ilma keske elta Siia kurbaje külaje, Pika piinade pereje. Enne olid ilupäevad, Kus me kuninglikus koplis Kullerkupukujudena Kolmekesi kasvasime; Nüüdap peame, neitsikesed, Pärisorja olemises Raudakepi sunnitavad, Peretaadi sõnakuuljad, Pereeide käskujalad, Töösida toimetama, Mis meil peale pandanekse. Ehk tuleks tulista lunda, Sajaks rauasta raheta, Valaks vihma vardaasta: Ikka peab ori olema, Ikka mineja minema, Kohe käima korraline, Varsti käima vaenelapsi, Enne koitu koovitaja, Enne muida musta lindu, Pärast päeva pääsukene. Taara heldus kinkis meile Närtsimata nooruspäevi, Õnne kevadista iga,
jalga lõiganud, kui juua täis peaga metsa läks. Aga näe, elab veel, ja joob ja teeb tööd. Ehitas endale uue majagi, vanaisa ise käis vaatamas ja kiitis..." Ta oli kade Sassi peale, kes Mareti endale sai. KARLA: "Mina ei mölise, ma räägin, kuidas asi on! Kas see siis vale on, et Maret oleks pidanud õigupoolest minule tulema, lapsest peale mängisime juba koos, iga päev ajasime juttu ja läksime koos kooli ja puha! Pärast kui suuremaks kasvasime, siis käisime pidudel kah koos ja kõik teadsid, et meie kord kokku läheme. Aga siis läks Maret instituuti, ja mina ju ei saanud temaga koos linna õppima minna, mul oli isa surnud, ma pidin maja pidama! Kus sa pääsed maja juurest, maja ja maa hoiavad sind kinni nagu tangidega, sest kes see külvab ja lõikab, kui sina linnas lillutad! Ja ei saanudki mina kuhugi, aga sest polnud veel midagi, sest Maret käis
1. Allik, J., Realo, A & Konstabel, K. (2003). Isiksusepsühholoogia.Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus. 2. Lönnqvist, J., Silk, J. (2007). Psühhiaatria. Tallinn:Medicina. 3. Maailma Tervishoiuorganisatsioon. (08.02.2008).Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired. [http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/ph/60- isiksushaired.htm]. 4. Niinberg, T. (08.02.2008). Ennast kiitmast ma ei väsi! [ http://www.perekodu.ee/14616]. 5. Sinkkonen, J. (2007). Kasvasime poisina. Tallinn:Varrak. 6. Torm, J. (08.02.2008). Nartsissim ja enesehinnang. [http://www.epl.ee/bosa/379718].
teadlikkusest kõiges, mis puudutab riigi valitsemist. Vabakond termin, mida viie aasta eest polnud olemaski on kõikvõimalikes vormides oma olemasolekust märku andnud. Mõned selle ilmingud on rabedamad, teised aga siirast murest kantud. Eirata seda peaaegu märkamatut tõusu ei ole Eesti riigi valitsemisel enam võimalik. Kodanikuna on igaüks meist oma riigi omanik. Ja omanik vastutab, omanik hoolib. Nii nagu kasvasime Noor-Eesti aegadest euroopalikuks riigiks, nii kasvame ka avatumaks ja kaasaegsemaks rahvaks, kes tuleb toime kõige sellega, mis meil ees seisab. Aga vaid siis, kui me ise oleme selleks valmis. Head sõbrad. Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha. Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata
me Kropiga käimlaäbreid vedasime, siis tuli Himmelstob ja me kogemata kallasime ämbri ta jala peale. Krop pani Himmelstobi paike ja rohkem ta ei kiusanud meid. Wolf suri kopsupõletikku. Me olime muutunud karmimaks, ükskõiksemaks, jõhkarditeks, aga see oli hea, kui me poleks sellisteks muutunud, siis oleksime sõja ajal hulluks läinud. Aga meil jäi ühtekuuluvustunne ja seltsimehelikkus. Kemmerich oli suremas, ta polnud esimene, keda nägin suremas, aga temaga oli teisiti. Me kasvasime koos üles. Pimenedes ta ütleb mulle:"kui te mu kella üles leiate, saatke see koju." Ta suri. Saime väge lisaks, meist aasta nooremad, nad on veel halvema toidu peal, kui meie. Kat kutsub nooruki enda juurde ja annab talle loomalihaga keedetud ube, ja ütleb, et kui järgmine kord tahab saada, siis toogu kaasa sigarit või närimistubakat. Kat on asendamatu ja kõige kavalam. Jõuame armetusse kohta, kus pole midagi, järsku imub Kat, käes leivapäts ja hobuseliha. See on uskumatu,
ta vait ja vaatas lummatult päikest, mis väljas kogu ima hiilguses säras. ,,Kuidas see võimalik on...?" ,,Halltiib." ,,Mida?" ,,See, kes sind haavas, sind ka päästis." ,,See on võimatu." ,,Selles kohas on kõik võimalik." ,,Ja kus 'see koht' paikneb?" ,,Mets, loomulikult." Shurei vaatas umbusklikult välja, kuid ere päike näitas talle vaid kõrgete puude siluette. ,,Kas sa tunned seda Halltiiba hästi?" ,,Me kasvasime koos üles. Võib öelda, et me oleme kui õed." ,,Sa peaksid ettevaatlik olema, Elisa." ,,Tema ongi sinu mõrvar, Shurei?" ,,Ma pole sulle oma nime kordagi maininud. Kui ma nüüd meelde tuletan, ka too tiivuline teadis mu nime..." ,,Tahaksid temaga kohtuda?" ,,Enam mitte ealeski!" Shurei raputas pead ja alles siis, kui oli enda lapsikut käitumist mõistnud, lahvatas naerma. ,,Kas su õlg teeb veel valu?" ,,Ei." ,,Siis pane ennast riidesse."
21 Esimesel esimesel septembril laval istudes ja näoga juba vanema koolipere poole vaadates jäi mulle kohe silma see, kuidas õpilaste ja õpetajate omavaheline läbisaamine oli niivõrd hea ja ,,kambavaim" oli õhus. *Mis tunne oli siin koolis lõpetada? Uhkustunne oli minuga lõpetamiseni, kuna meeletut vaeva sai nähtud kolme aasta jooksul nii õppimise kui ka VÕLV-i näol. Kurb oli ka, kuna oma lennuga kasvasime me kolme aastaga nii kokku ning õpetajad olid ka osa perest. *Kas kooli hing muutus remondiga? ( siis pigem neile, kes varasemalt Wiedemannis käisid, kui käisid) Hinge kohta ei oska ma kommenteerida, kuna ise tulin HG-st, aga kuna koolimaja oli niivõrd palju muutunud, siis minul küll võrdlusmomenti HWG-ga ei tekkinud kordagi. *Eredaim mälestus?
üksi, kes kodukohast võõrdub. Andres pole sellepärast sõitnud, et kodu hakatakse teda usutama, kas ta pärast kroonut Vargamäele tagasi tuleb või mitte. Aga tema ei taha minna, sest tema tunneb nüüd ilma ja elab ,,Poolamaa põhjas", kus on kõige ilusamad neiud. ,,Seda ütlen ma ükspäinis sinule, armas vend," kirjutas Andres, ,,sest sina oled ise ilma näind ja oled koolitud ja tead, mis on kodu ja meie Vargamägi, kus me üheskoos kasvasime ja karjas käisime ja tööd murdsime, sina vähem, mina rohkem, ning kus ikka veel elavad ja hängeldavad meie isa ja ema ja väiksed õed-vennad. Sest minul on omad plaanid ja, kui need täide lähvad, siis oh jumalaga Vargamägi; aga kui nad täide mitte ei lähe, siis ei tea mina mitte, sest see on üks raske asi. Ja seda kirjutan ma ainult sinule ja ei mitte teistele, et sa teaks, et mina olen sinu vanem vend ja et ära heida meelt, sest ka minul pole roosiaed sõtkuda
annaabi.ee 
