Kas vabadus on illusioon? (6)

Kas vabadus on illusioon?
Kui küsida meid ümbritsevate inimeste käest, mis on vabadus, tuleb vastuseks vaid kerge õlakehitus. Aga küsimuse peale, kas sina oled vaba, vastatakse jah. Vabadused jagunevad omakorda mõttevabaduseks ja teovabaduseks. Ükski inimene ei ole täielikult vaba, kuna meie igapäevaelu piiravad erinevad seadused, mis on üheks meie elu kujundajateks . Need omakorda jagunevad veel positiivseteks ja negatiivseteks piiranguteks. Kuid kas me saame olla vabad või on see meie ettekujutus?
Igaüks märkab vabaduse puudumist, see tähendab olukorda, kus keegi või miski takistab teostamast oma tahtmist. Taolisi takistusi võib olla kahesuguseid: looduslikud ja ühiskondlikud. Looduslik takistus on näiteks see, kui tahan külas olles, et kõht ei saaks nii ruttu täis, kuid kõht ikkagi on juba lõhki minemas. Ühiskondlik takistus on näiteks see, kui tahan jalakäijana suvalises kohas üle tee minna, kuid võimaliku karistuse ähvardus takistab mind.
Kas märkame ka tahtevabaduse puudumist? Aeg-ajalt ehk tõesti - näiteks siis, kui nimetame mõnd tahtmist kiusatuseks ning mõtleme, et parem oleks, kui me seda ei tahaks. Sellisel juhul tunneme , et ei ole oma tahtmiste peremehed. Aga kas me üldse oleme kunagi oma tahtmiste peremehed? Meie kujundajateks on ilmselt keskkond, kasvatus ja haridus . Kui eeldada, et niisama ei teki midagi, et kõigel on oma põhjus, siis kas pole ka meie tahtmistel alati põhjus? Siin tekibki determinismi ehk tahtevabaduse probleem. Determinism on arusaam, et miski ei toimu ilma küllaldase põhjuseta ning determinismi pooldades tekib küsimus, kas inimene pole sellisel juhul vaid teadvust omav masin.
Ükskõik milline ka poleks inimese arvamus mingis küsimuses, Milli arvates ei tohi arvamustele piiranguid seada. Ta leiab, et kellelgi pole tõe monopoli ning keegi ei saa absoluutse kindlusega öelda, kas mingi arvamus on tõene või väär. Kuid isegi kui mõni arvamus oleks väär, ei tohiks teda ikkagi keelustada. Vastasel juhul muutuks tõde dogmaks ning inimese mõtlemisvõime taandareneks.
Tegevusvabadus võib olla täielik vaid seal, kus indiviidi tegu puudutab vaid tema enda huvisid. Taolisi olukordi esineb harva ning seetõttu algavadki tegevusvabaduse piirangud sealtmaalt, kus tegu riivaks teiste huve. Arvesse läheb mitte ainult tegelik, vaid ka võimalik teiste huvide riivamine. Näiteks võib purjus inimene arvata, et ta võib autoga hästi ettevaatlikult kõrtsist koju sõita. Isegi kui tõesti midagi ei juhtu, oleks Mill'i arvates taoline tegu ikkagi lubamatu. Nimelt ei oleks purjus inimene ohu tekkimise korral olnud võimeline adekvaatselt reageerima ning osutunud siis teistele liiklejatele ohtlikuks. Sama lugu oleks ka kellegi teadmata tema sularaha kasutamise ning hiljem tagastamisega. See oleks lubamatu, sest raha omanikul oleks vahepeal võinud tekkida vajadus seda raha kasutada. Kuid samas on keelatud inimesel autoga sõita ilma, et tal oleks turvavöö peal. Selline olukord piirab inimeste vabadust positiivses mõttes ja kaitsteb nende elusi.
Eesti ühiskonnas kehtivad kindlad seadused, mis hõlmab inimeste vabadust. Esiteks on meie riigis sõnavabadus, mis on tänaseks kõikides riikides. Vanasti võis leida diktaatorlikke riike, kus pidi enne hoolikalt mõtlema kui midagi ütled. Teiseks on usuvabadus , mis võimaldab igal indiviidil endal valida sobiv usk. See on kindlasti positiivne, kuid leidub ka riike, kus see on põhjustanud mitmeid erinevaid usulisi konflikte. Kuna Eesti on väike riik, siis ei ole meil sellised probleeme. Samas on meil seadused, mis piiravad meie tegevusi ja tahtmisi. See on kindlasti positiivne, kuna see paneb iga inimese üksteisega võrdsele astmele. Kindlasti ei meeldi kõigile neid seadusi täita, kuid ilma nendeta poleks ühiskonnas enam distsipliini .
Tundub, et deterministidel on tugevamad argumendid ja loogilisemad järeldused ning ega ei tahakski väga vastu vaieda. Kuid samas on väga kurb mõelda, et me ei olegi vabad.
Veiko Kallas
12 b