Kas minu vanemad olid noorena õnnelikumad kui mina? (1)

Kas minu vanemad olid noorena õnnelikumad
kui mina?
Essee
“ Faber est snae quisque fortunae” (A. C. Caecus)
Minu arvates on õnn väga suhteline mõiste. Asjad, mis teevad mind täna õnnelikuks, olid minu ema jaoks täiesti ebaolulised. Noorena peitus minu ema õnn heas hariduses, hoolivas mehes ja tervetes lastes. Seega olid temal hoopis teised unistused. Mulle tundub, et tänapäeval peitub õnn inimeste jaoks rohkem materiaalsetes väärtustes. Minu hinge rahuldab see, kui mul läheb koolis hästi, saavutan püstitatud eesmärgid ja olen seejuures õigesti talitanud. Õnnelikuks teeks mind see, kui saaksin ülikooli minna õppima seda, mida tahan, ja kohale, mida finantseerib riik. Pääseksin õppelaenust ja tagasimaksmise kohustusest. Kindlasti on minu elus tähtis roll ka karjääril. Minu ema ajal said kõik hea tahtmise korral erialase kõrg- või kutsehariduse tasuta.
Öeldakse küll, et õnn ei peitu rahas, aga päris õige see väide ka pole. Kui mul poleks isegi tavalisi tarbeasju ja sooja kodu, kas ma oleksin siis õnnelik? Võib - olla peaksin ennast siiski emast õnnelikumaks pidama , kuna tema noorpõlves oli isegi tarbeesemeid väga raske kätte saada.
Varem sooviti eriti õppida kaubanduse eriala, sest siis sai nö alt-letikraami. Poes ei olnud ju kõike saada. Tuli seista toidutalongiga järjekorras, et saada osta esmatarbe- kaupa, mida vajati igapäeva eluks. Praegu meie, noored, ei kujuta ette, et peaksime seisma toidu ostmiseks mingis järjekorras. Ma lihtsalt lähen poodi ja vastavalt materiaalsetele võimalustele panen asju korvi.
Kui rääkisin emale ideest paigaldada geelküüned, siis oli ema esimene reaktsioon : „Kas koolis tohivad need olla?” Nende ajal tuli välja näha selline, milline tahtis välja näha kool. Tuli kanda koolivormi ja välimus pidi olema korrektne : ei mingit küünelakki, juuksed patsis, nägu meigist prii ja ei mingit kulda ega karda kaelas, kõrvas või sõrmes.
Ema on rääkinud, et praegu on lastel palju vabam kasvatus. Temal ei tohtinud käia külalisi, noormehi ei võinud külla kutsuda ja iga öö pidi ta oma kodus oma voodis veetma. Praegu on asjalood hoopis teised. Juba noorelt elatakse koos ja saadakse lapsi. Ema jutust järeldan, et nende ajal oli see täiesti tabu. Minu ema märkis ka, et tänapäeva lapsed kasvavad palju kiiremini. Uskumatu, kuid juba seitsmenda klassi tüdrukud proovivad suitsu ja seda veel kooliruumides. Narkootikumid levivad iga aastaga üha enam ja enam. Minu ema põlvkond nendest suurt ei teadnud, sellevõrra olid nad tervemad ning õnnelikumad. Meile ei anta aega lapsepõlve nautida. Selles on kindlasti süüdi meie kiiresti arenev ühiskond, mis toob kaasa nö vaba maailma. Noortel on võimalik reisida , kuhu süda kutsub. On ka palju õppimisvõimalusi välismaal, mida minu ema ei osanud endale ettegi kujutada.
Emal oli koolis palju karmim kord. Neid karistati füüsiliselt, kui keegi julges midagi valesti öelda, eriti kui see puudutas Nõukogude Liitu ja sellega seonduvat. Kui praegu öelda midagi valesti, tehakse märkus, kuid joonlauaga vastu näppe ei anta. Tänapäeval võib isegi õpetajaga sõbralikku vaidlusesse astuda, kui ollakse kindel, oma õiguses. Meid koheldakse rohkem võrdväärsetena, mis mulle väga meeldib.
Nõukogude Liidu ajas oli ka midagi positiivset . Haridus oli kõigile tasuta ja ühtviisi kättesaadav. Arstide visiidid olid tasuta ja inimesed üldse võrdsemad. Ei olevat olnud nii, et tuntud inimesi koheldi paremini. Ei rõhutatud inimese riietust , firmamärkidel ei olnud mittemingist rolli. Ema rääkis, et kedagi ei huvitanud, kas kannad tavalist pluusi või on seal kuskil ka mingi märk. Pigem vaadati viltu sellele, kui julgeti teistest erineda ja kanti näiteks silmatorkavaid värve. Tänapäeval vaadatakse firmabrände juba algklassidest.
Nõukogude Liidu ajal osati ette aimata, missugune võib olla üks kuuest lõpukirjandi teemast. Kui mõnel vene kirjanikul oli mingi tähtpäev, tuli teema vastava kirjaniku eluloost või teosest. Kui rääkisin emaga lõpukirjandist, lisas ta, et nemad ei saanud eksameid valida nagu meie praegu. Enamikus õppeinetes tuli teha lõpueksam, meil seda ei ole. Praegu valivad abituriendid need eksamid , mis aines nad tugevamad on.
Ema vaatevinklist olen mina õnnelikum, sest mul on vabam kasvatus, sõnavabadus ja ma võin välja näha selline, nagu ise tahan. Mina arvan, et ei ole vahet, mis aeg või ühiskond parasjagu on, kas riiki juhib Breznev või Bush, igaüks peab siiski oma õnne ise leidma ja elueesmärgid paika panema .
2