Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karusid on Eestis üle 500 isendi. Karu kaalub umbes 150...250 kg. KUS NAD ELAVAD? Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Pruunkaru veedab oma talve tihnikus või koopas. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. ELUVIIS. Enne talve tulekut hakkab karu endale pesa tegema. Karud kannavad puujuurikate vahele või koopasse sammalt, kuivi lehti, kulu ja kuuseoksi, et poegadega soe oleks. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsi-aprillini
KARUD Sissejuhatus Karu on suur maismaakiskja. Neid on seitse liiki. Üksikud neist kaaluvad kuni 500 kg, kuid enamasti kohtab siiski märksa väiksemaid isendeid. Karvastiku värvus on muutlik, tumepruunist, peaaegu mustast kuni helehalli ja õlgkollaseni välja. Karude kehaehitus on raskepärane, saba lühike, silmad väiksed, jäsemed lühikesed ja viievarbalised.Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafirka Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas Ameerika Ühendriikides 20. sajandil. Karude
.............................................................................6 1. PRUUNKARU 1.1. Levila Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aaafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades väljasurnud.Pruunkaru on Euroopas häviv liik. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10.sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafrika Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas Ameerika Ühendriikides 20.sajandil. Karude kogu arvuks maailmas hinnatakse 185 000 kuni 200 000.Neist elab Venemaal umbes 120 000 ja USAs 32 500. Eestis hinnati karude arvuks 2001.aastal 550 isendit. Eestis on karu laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. 1.2. Välimus Ta on suur, massiivne, hele- või tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Kõrvad ona tal ümarad ja laialiasetsevad, laup lai ja kõrge, koon tömp ja tugev ning silmad väikesed ja ümarad. Karvakate on tihe ja pikk. Poegadel on kaela
Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju
Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada. Pilt nr 3.
sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Evelin Kaur Tep08 28.09.2010
Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju.
Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Elupaik - Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. Talveuni - Pruunkaru taliuinaiku kestus varieerub piirkonniti, enamasti vältab see 4–5 kuud. Taliuinakuks valmistudes tõuseb karu kehakaal kuni 35%. Talvitumiseks kasutab karu pinnaselohke, varjulisi kohti tuulemurrus. Uinaku ajal
Kuidas see mees oli pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad? Seda näeme me kõhe. Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk 9 priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika, paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast.
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
