6. http://et.wikipedia.org/wiki/Näkk 7.http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1018230 8. http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10831&show=10843 9. http://www.erm.ee/vanast/pysi/pages/tonn.html 10. http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10831&show=10844#pealkiri PEKO Jumala nimi soome keeles: Pellon Pecko või Pekko Jumala liik: Peko oli Setumaa viljakusejumal ja karjakaitsja, peamiselt odra- ja a pruulimisjumal, kes soosis oma austajaid. Jumala ülesanded: Usutavasti oli Pekol võime ilma muuta, et varjata oma a a a a a austajate vilja rahe, põua ja ränga saju eest. Peko pidi hoidma vilja, kaitsema karja, varjama maja ja kogu talupoja elamist. Jumala sünnilugu: Kuulduste järgi leiti Peko maa seest. Jumala austamine ja kujutamine: Pekot kehastati puust või vahast tehtud umbes
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Töökeelud
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Töökeelud: Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine,
poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. KOMBED Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha 19. sajandi lõpul olid säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg Töökeelud ja rituaalsed söögid Lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt
Äärelinnade luumaterjal sarnaneb asulate omaga. Kesklinnade luumaterjalides domineerivad sageli sealuud (Lõugas jt 2004). 1873-1943 aastate paiku mäletati veel aegu, mil karjakopleid ja kultuurheinamaid peaaegu polnudki, eriti metsakarjamaadel ohustasid kariloomi metsakiskjad. Sellel ajal leidus rahvatraditsioonis mitmeid kujutlusi ja uskumusi. Näiteks valmistati vastla- või tuhkapäeval metsik. Metsik oli õlest tehtud inimene, millel olid ka riided seljas. See pidi olema karjakaitsja, kaitsma loomi kogu suve igasuguste äparduste ja metsloomade eest. Veel oli vanal ajal ka selline komme, et kevadel kui kari esimest korda välja läks, tuli üks nõid karja välja laskma. Sellel ajal olid küla karjamaad kõik ühes, aedasid vahel ei olnud. Kõik käisid ühes nii lehmad, hobused ja härjad ( Loorits 2001) 2.Karjatamisviisid Meie looduslike rohumaade taimekooslused on kujunenud pika aja jooksul inimese
eestkoste all o 13-14 saj. träälid (sõjavangid, võlgnikud) o 1424 maapäeva otsus · Eestlaste vaimuelu · Eestlaste kujutelmi mõjutas see, et muistses vabadussõjas jäid nende jumalad alla ristiusu jumalale · Nüüd ei tabanud ohvripuude ja pühade hiite maharaiujaid surm ning see lõi eelduseid ristiusu vastuvõtuks · Salajaselt austati pühasi hiisi, puid, kive ja allikaid · Pühakud o Jüri karjakaitsja (Georgius) o Peeter kalajumal (Peetrus) o Kadri lammaste kaitsja (Katariina) o Tõnn koduloomade, eriti sigade kaitsja (Antonius) · Andameid koguti Tõnni vakkadesse · Põletusmatused kadusid 13. sajandi jooksul · Iseloomulikuks jäi austus esivanemate hingede vastu · Algas nõidade tagakiusamine · Katoliiklikud jumalateenistused olid ladinakeelsed · Talupoegade kategooriad ja tunnused: · Adratalupojad
lapsele nime lausa preester, kes vaatas, mis pühakupäeva paiku laps on sündinud ning andis lapsele selle nime. Nimepühak oli kohati nagu lapse isiklik kaitsja tema eluteel. Pühakud on tasapisi sulandunud ristiusueelsesse maailmapilti. Nad on võtnud üle igasuguseid konkreetseid fukntsioone ning saanud ka üldisteks kaitsjateks, näiteks eluvaldkondade kaupa. Kõige austatumad pühakud olid seotud teatud liiki loomadega. Näiteks Püha Jüri, kes oli hobustekaitsja, Püha Jaan, kes oli karjakaitsja. Setu traditsioonis oli lammaste kaitsja Püha Ann(e). Suhtlus pühakutega on võimalik ühel moel kirikus käimise läbi. Praktilises elus oli kultus seotud kabelitega, kuna kabeleid oli rohkem kui kirikuid ning nad olid külade lähedal.
kristlikke motiive. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Töökeelud Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt
VAIMUELU. Maarahvas võttis katoliku usu kergesti vastu, sest tõestati, et katoliku usu jumal on tugevam ja võimsam, kui eestlaste vanad jumalad. Seda tegid sakslased raiudes maha eestlaste hiiepuud. Kuid hoolimata katoliku usu vastuvõtmisest usuti edasi ka vanu jumalaid. Muinaseesti usundile sarnane oli ka pühakute ja reliikviate kultus. Pühakud samastati haldjatega. Seda kasutati ära katoliku usu peale surumiseks. Tuntumad kohandatud pühakud: Georgius - Jüri Karjakaitsja 7 Peetrus - Peeter - Kalajumal. Katariina - Kadri - Lammaste kaitsja. Antonius - Tõnn - Koduloomade (eriti sigade) kaitsja. Eestlasteseas ja alles austus esivanemate hingede vastu. Ladinakeelsete jutluste tõttu oli eestlastele katoliku usu sisu peamiselt teadmata. VANA-LIIVIMAA SISESUHTED. RÕIVATUS TÜLI. Riia ja Tartu piiskopkondadesasendati valge rüü mustaga. Ordu nägi selle oma autoriteedi õõnestamist.
Pühakud tundusid sarnastena vanadele haldjatele, neilt loodeti abi tõvede ja hädade korral. Salaja ohverdati nii endistes hiites kui allikatel, aga ka kirikutes ja kloostrites. Tekkis rida katoliiklike pühakuid, kelle kultusesse segunes paganlikke jooni, nt Tõnn (Püha Antonius) kaitses loomi, eriti sigu, Jüri (Gregorius) oli karjakaitsja, Peeter (Peetrus) aga "kalajumal". Pühitseti päevi, mis olid olulised nii katoliikluses kui muinasusundis - Jüripäev, Jaanipäev (Püha Johannes), Mihklipäev (Püha Miikael) Ristiusu mõjul muutusid ka eestlaste nimed. Assot, Meelitut ja Tõivelembe hakkasid asendama Andres, Mihkel, Peeter, Jaan ja Jüri. Küll aga jäi püsima
annaabi.ee 
