Küsiti linnult, kas ta nägi teda. Lind vastas:"Nägin küll. Läks teisele poole jäämägesid, kus soe suvekoht ja sinna ta jääb. Lahkuge ilma temata." Nad lahkusid ja jõudsid uuele maale. Kalevipoeg käskis neil minna otsima lindu või looma ja talt küsida, kus nad on. Ise heitis ta laeva magama. Keeletark ja sulased läksid. Käisid terve päeva, aga ei leinud midagi. Õhtul heideti põõsa alla magama. Teisel päeval äratanud neid suur tüdruk, kes tulnud korjama kapsalehti lehmadele. Ta võtnud mehed maast üles ja jooksnud tuppa isa juurde. Isa küsinud: "Mis sa tõid tütrekene?" Tütar vastanud: "Ma ei tea. Leidsin kapsalehe alt." Puistas nad põrandale. Taat küsis neilt mõistatusi. Keeletark vastas nendele õieti ja taat käskis piigal nad kapsamaale tagasi viia. Piiga viis nad tagasi. Kapsamaal palusid mehed, et äkki viskaks piiga nad laevani ära ja piiga tegi seda. Piiga pani nad laevale. Tüdruk lõõtsumisest tekkinud hingeöhk, ajas laeva merele.
hakata oli siis, kui juuretis oli ,,maha heitnud". Nüüd pesi perenaine käed hoolega puhtaks, pani põlle ette ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga, et juuksed ei satuks taina sisse. Perenaine hakkas kahe käega sõtkuma. Harilikult sõtkuti tainast ikka kätega, et leib saaks valgem ja sitkem. Kui tainas enam käte külge ei jäänud, raputati sellele jahu peale ning nõu kaeti kaane ja riietega soojalt kinni. Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks-kolm tundi küpseda. Kui leivad ahju läksid, tehti mõnel pool rusikasuurune tainamuna ja lasti see vette. Kui muna vee peale kerkis, oli paras aeg 4 leivad ahjust välja võtta. Ahjust väljavõetud leivad pandi leivaastja kaanele või lauale
See-eest on kapsad suuremahulised ja tekitavad kiiresti küllastustunde. Seega võivad kapsast rohkesti süüa ka tüsedusele kalduvad ja väheliikuvad inimesed. Kapsad peaksid kuuluma ka selle inimese menüüsse, kes soovib kaalus maha võtta. Kapsa raviomadused Kapsast kirjutatakse ka mõnes ravimtaimeraamatus. Peale tõiga, et teda tarvitatakse toiduainena, annavad selleks põhjust veel kaks asjaolu. Esiteks -- juba Rooma arstid soovitasid pestud ja näiteks taignarulliga katki muljutud kapsalehti soojendatult panna riidekotikeses koeranaeltele, haavanditele, külmamuhkudele ja verevalumitele. Neli korda päevas vahetatav kapsamähis kiirendab paranemist. Teiseks -- 1948. aastal avastati USA-s, et kapsas sisaldab S-metüülmetioniini, mis mõjub ravivalt maokatarri ja haavandtõve korral. Esimeses vaimustusehoos hakati S-metüülmetioniini nimetama U-vitamiiniks (lad. k. ulcus -- haavand). Nüüd kõneldakse vitamiinitaolisest ainest. S-metüülmetioniini saamiseks
Leiba tehakse puust leivakünas. Leivategemise ajal asetatakse ta ahju peale (kashlangso) või väikesele pingikesele (veshkidjem) ahju lähedale, et säilitada püsivat soojust. Leivaküna. Mordva ANSV Kovõlkino raj. Elamu ahi pena kud. Mordva ANSV Valgapino k. E. Saarde, 1965. (Fk Zubovo-Poljana raj. Mordovski Pimburi k. 1437:54) J. Karm, 1984. (Fk 2086:69) Leib küpsetatakse ahju põrandal, kuid vahel pannakse leibadele alla ka kapsalehti. Kui leiba küpsetatakse ahju põrandal, puhastatakse see eelnevalt. Luud tehakse niinekoorest ja seotakse puust varre otsa. Rukkileiva valmistamiseks sõelutakse jahu, valatakse nõusse vett, jahu ja juuretist, segatakse ja jäetakse hapnema. Et taigen paremini hapneks, asetatakse leivaastja ööseks sooja kohta. Öö jooksul leib hapneb, sest juuretis soodustab käärimist. Kerkinud taignale lisatakse hommikul jahu ja sõtkutakse kätega kõva taigen, mis ei kleepu käte külge
seista, keetke hommikul 10 minutit ja jooge 3 korda päevas 100 ml. · Rasunäärmete talitluse häirest tuleneva seborröa korral tuleks panna kahjustatud nahale ööseks apelsinikoori. · Peanaha kuiva ekseemi ja juuste väljalangemise korral on soovitatud hõõruda kord nädalas pärast pesemist veerand tundi pead keedusoolaga ja loputada siis sooja veega. Juba kuue protseduuri järel pidavat ekseem taanduma. · Märja ekseemi raviks kasutatakse munakollasega segatud kapsalehti. · Männi-, nulu- või kuusevaigust on samuti märja ekseemi ja troofiliste haavandite puhul abi saadud. Määrige kahjustatud piirkondi vaiguga ja haigus hakkab taganema. · Ekseemist kahjustatud kohti pestakse noore paju kuivatatud koore kange keedusega. Paranemist on märgata juba 3-4 protseduuri järel. · Ekseemivastase salvi valmistamiseks segage 20 g kaupa kuivatatud takjalehti, kummeliõisi, metspiprajuurt ning pajulillelehti ja -varsi (ahtalehine põdrakanep).
vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi (Moora, 1991; Vunk, 1993). Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks-kolm tundi küpseda. Kui leivad ahju läksid, tehti mõnel pool rusikasuurune tainamuna ja lasti see vette. Kui muna vee peale kerkis, oli paras aeg leivad ahjust välja võtta. Ahjust väljavõetud leivad pandi leivaastja kaanele või lauale ritta, tehti pealt veega, rannakülades ka kalasoolveega märjaks,
See on püstloodne, vahel isegi mitmekümne meetri kõrgune paekallas. Kõikidel randadel peale pankranna on vähemalt üks neid ühendava tunnus: neli kõigil ujub ajuti üle soolane vesi. Mererannan taimed peavad taluma soolasemat keskkonda kui tavalised maismaa taimed. Järgnevalt on räägitud merikapsast ja pilliroost. Merikapsas: Merikapsas on umbes poole meetri kõrgune. Tal on laiad lehed, mis meenutavad natuke isegi kapsalehti. Lehed on lihakad ja sinise värvusega. Merikapsas on tegelikult kultuurkapsa kauge sugulane. Teda võib kõige sagedasemalt näha kliburannas. Kliburanna taimkate on vaevaliste kasvutingimuste tõttu hõre, kuigi kasvukoht on liivarandedega võrreldes tänuväärsem. Kivikeste vahele takerdub vetikate ja teiste meretaimede jäänuseid, mis kõdunedes muutuvad väetiseks. Metrikapsa lehti katab vee aurumist takistav vahakiht. Kui taim õitseb suve alguses
Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi. (Moora, 1991; Vunk, 1993). Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,5-2 tunniks ahju küpsema. Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks- kolm tundi küpseda. Kui leivad ahju läksid, tehti mõnel pool rusikasuurune tainamuna ja lasti see vette. Kui muna vee peale kerkis, oli paras aeg leivad ahjust välja võtta. Ahjust väljavõetud leivad pandi leivaastja kaanele või lauale ritta, tehti pealt veega,
ergu tulega. Leivad pandi ahju leivalabidaga. Enne leiva ahju panemist prooviti kuumust, selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Põles aga pikkamööda, siis oli aeg leib ahju panna. Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid lastele alati väikeseid pätsikesi, millesse pandi terve koorega muna otsapidi sisse. Suvel ja sügisel asetati suuri puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Niisugune leib küpses alt pruuniks ja oli väga maitsev. Reheahjus lasti leibadel küpseda kaks kuni kaks ja pool tundi. [] Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. [] Muud taimsed toidud Laialdaselt levinud läätsed jäid 19. sajandi jooksul seoses kartuli- ja aedviljakasvatuse arenguga kiiresti välja. Oa- ja hernetoitu (tavaliselt koos tanguga) söödi kindlatel
Nurmes naerid hiigelsuured, põllul petersellijuured! Lähme linna saia tooma, Petserisse piima jooma! Linnuke Linnukene oksa pääl, piiksub, vaene, kurvalt sääl. Lumi katab maad. Kust sa süüa saad? Tuleb väike Jukuke, kaenlas leivakakuke. Nüüd saad süüa sa, ole mureta! Vaike jänes Väike jänes -- küll on kena -- pehme, siidine ja hall, meil on vana jänkuema, neli väikest poega tal. Jänes rõõmustab ja hüppab, aias kapsalehti sööb, niidul lustiliselt lippab, koplis kukerpalli lööb. Minu hani Minu valge hani täna plehku pani. Hani sulpsas vette, ma ei saanud kätte. Minul paha tuju. Hani, tule koju! Muidu tuleb kotkas, oled tema nokas. Hani tuli koju, minul rõõmus tuju. Vana sokk (Vene lastelaulu järgi) Kapsaaias vana sokk, närib kapsaid, maiasmokk. Sokukesel habe pikk, teine sarv on kõverik, keha paks ja ümarik, saba aga väike. Vana sokk on maiasmokk!
annaabi.ee 
