Barokk Üldiseloomustus · Kestis 1600-1750 · Monoodiline stiil juhtiv on üks meloodia, mida toetab harmoonia saade · Polüfooniat kasutatakse vabamal kujul · Valdavaks sai peamiselt kahe laadi (duur ja moll) kasutamine, mis olid üksteise suhtes kõige kontrastsema kujuga · Basso continuo · Tundeliste muusikaliste kujundite vastandamine samas loos · Kontsertstiili tekkimine, kapellide loomine ja tegevus õukondade ja kirikute juures · Avati avalikud ooperimajad · Staarikultus · Kasutatakse palju helimaali võtet Baroki sünnimaa on Itaalia, kus tegutses Firenze Camerata poeetide, kunstnike ja muusikute aristokraatlik ring, kus uuriti vanakreeka luulet ja draamat. Jõuti järeldusele, et seda kanti ette lauldes mõne pilli (kitara) saatel. Cameratalased püüdsid sellist teksti esitusviisi taaselustada ja kirjutasid deklamatsiooni-lähedases
klavessiin ja klavikord – klaveri eelkäijad viola da gamba – tšello eelkäija pommer, krummhorn ja tsink – puhkpillid 4. Nimeta ja kirjelda renessansiajastu mitmehäälseid laule. Motett – erinevalt keskaegsest motetist oli ühes keeles ja kõigis häältes sama tekstiga (vaimulik motett, ladinakeelne). Madrigal – 14.sajandil 2 või 3 häälne laulkarjuseidüllist või armastusest, 16. sajandil eriti peen kõrgharitlaste koosmusitseerimise vorm, sajandi lõpul hakati ette kandma kapellide ja kutseliste lauljatega ka õukonnakontsertidel, polüfooniliselt keerukas, tõsiste filosoofilis-poeetiliste teemadega (armastus, surm, erootika). Caccia – 3 häälne polüfooniline laul, alumiste rahulikult sammuva hääle kohal peavad 2 häält kaanonis teineteisele jahti. Šansoon – prantsuskeelne ilmalik polüfooniline laul. Frottola – homofoonia tunnustega, selge meloodiaga, korduva refrääniga õukondlik laulutüüp.
klavessiin ja klavikord klaveri eelkäijad viola da gamba - tsello eelkäija pommer , krummhorn ja tsink puhkpillid 4.Nimeta ja kirjelda renessansiajastu mitmehäälseid laule Motett erinevalt keskaegsest motetist oli ühes keeles ja kõigis häältes sama tekstiga (vaimulik motett, ladinakeelne ). Madrigal - 14.sajandil 2 või 3 häälne laulkarjuseidüllist või armastusest, 16. sajandil eriti peen kõrgharitlaste koosmusitseerimise vorm, sajandi lõpul hakati ette kandma kapellide ja kutseliste lauljatega ka õukonnakontsertidel, polüfooniliselt keerukas, tõsiste filosoofilis-poeetiliste teemadega (armastus, surm, erootika ). Caccia - 3 häälne polüfooniline laul, alumiste rahulikult sammuva hääle kohal peavad 2 häält kaanonis teineteisele jahti. S ansoon prantsuskeelne ilmalik polüfooniline laul. Frottola - homofoonia tunnustega, selge meloodiaga, korduva refrääniga õukondlik laulutüüp.
kuulamiseks: 1. kirikumuusika on jumalateenistuse funktsionaalne osa, palve või kiidulaul 2. seltskonnalaul on kaasalaulmiseks 3. tantsumuusika tantsimiseks või üheskoos mängimiseks. Metseeniajastul läks moodi virtuoossus, sest õukonnad püüdsid teineteist oma kapellidega üle trumbata. Õukonnapidustustel külaliste ees esinemine sai ajapikku professionaalsete muusikute põhitööks. Ka kirikumuusikas toimus muutus, sest kirikuski oli võimalikult heade kapellide palkamine prestiizi küsimus. Näiteks Veneetsias, kus Markuse kiriku kapellist oli saanud linna jõukuse, võimu ja sõltumatuse sümbol. Kontsert tähendas algselt kaasmängu, mitte muusikaettekannet, nagu me tänapäeval tunneme . Esinduslikku pilliansambli koosseisu võisid kuuluda ka lauljad. Barokiajastul peaks eristama vähemalt kolme stiili, mis võivad omavahel ka seguneda: 1. vana e. kiriklik stiil jätkas pisut vabamal kujul Rooma koolkonna polüfoonilist kirjaviisi 2
peamiselt ühehäälses meloodias, millega käib kaasas harmooniasaade Renesanss Barokk · Muusika ei ole kontsertlik * Muusika on kontsertlik St. On mõeldud kaasa Rikkad ülikud proovisid üksteist üle trumbata Musitseerimiseks * Hinda läks esituse virtuoossus ja isikupära · Kirikumuusika on jumala- * Kirikuski oli võimalikult heade kapellide Teenistuse funktsionaalne osa palkamine preztiisi küsimus · Seltskonna laul on kaasa Laulmiseks · Tantsumuusika on tantsimiseks Sõna ''Kontsert'' tähendas: Barokiajastul- koosmäng suuremaid kiriklikke teoseid häältele ja pillidele. Tänapäeval- avalik muusikateose ettekandmine Ooper Ooperi eelkäijad: 1) Vana-Kreeka tragöödia 2) Liturgiline draama
2. Kosmopoliitiliselt vaba . Tihe side õukondade vahel soosis kaunite kunstide kiiret levikut ning muusikute liikumist riigist riiki. 3. lauto( keelpill) klavessiin ja klavikord (klaveri eelkäijad) viola da gamba (tšello eelkäija) pommer, grummhorn ja tsink (puhkpillid) 4. Madrigal - 14.sajandil 2- või 3-häälne laulkarjuseidüllist või armastusest; 16. sajandil eriti peen kõrgharitlaste koosmusitseerimise vorm, sajandi lõpul hakati ette kandma kapellide ja kutseliste lauljatega ka õukonnakontsertidel, polüfooniliselt keerukas, tõsiste filosoofilis-poeetiliste teemadega (armastus, surm, erootika). Caccia - 3-häälne polüfooniline laul, alumiste rahulikult sammuva hääle kohal peavad 2 häält kaanonis teineteisele jahti. Balletto - tantsulaul, rütmikad tekstita refräänid( fa-la-la-la-la-la...). 5. Vararenessanss 14.saj Kõrgrenessanss 15.saj. Hilisrenessanss 16.saj. 6. VARARENESSANSS (14. saj)
kuulajale arusaamatuks. Madrigal- kõrgstiilis itaalia laul,arenes vastukaaluks villanellale.Võikski nimetada luulezanriks,olid enamasti tõsised armastuslaulud,filosoofilise,erootilise,tihti ka religioosse alltekstiga.Muus. on tekstist lähtuv,muus.t kirjutasid põhiliselt flaami päritolu heliloojad.Hiline madrigal kaotas seltskonnalaulule iseloomuliku intiimsuse, muutudes virtuoosseks ja kontsertlikuks zanriks,mida kapellide kutselised lauljad esitasid õukonna ees.Madrigalikomöödial ja soolomadrigalil on oma osa ka ooperi sünnis 1600 a paiku. Polüfoonia-mitmehäälne muusikastiil,kus kõik hääled on melloodiliselt ja rütmiliselt iseseisvad Homofoonia-mitmehäälsus,kus üks häältest on domineeriv,teised hääled moodustavad selle saate Kaanon-1 meloodia erineval ajal alustatuna,mitu häält,võte muusikas,kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest
Seltskonnamuusikas tõusis konkurentsitult esiplaanile ilmalik vokaalpolüfoonia, mille populaarsed alaliigid olid: motett erinevalt keskaegsest motetist oli ühes keeles ja kõigis häältes sama tekstiga (vaimulik motett ladinakeelne) madrigal 14. saj 2- või 3-häälne laul karjuseidüllist või armastusest. 16. saj. lõpul oli eriti peen kõrgharitlaste koosmusitseerimise vorm, sajandi lõpul hakati ette kandma kapellide ja kutseliste lauljatega ka õukonnakontsertidel, polüf.-lt keerukas, tõsiste filosoofilis-poeetiliste teemadega (armastus, surm). caccia 3-häälne polüfooniline laul, alumise rahulikult sammuva hääle kohal peavad 2 häält kaanonis teineteisele jahti sansoon prantsuskeelne ilmalik polüfooniline laul frottola homofoonia tunnustega, selge meloodiaga, korduva refrääniga õukondlik laulutüüp villanella laul, mis matkib talupoeglikult lihtsat rahvamuusikastiili
Madrigal kõrgstiilis itaalia laul, arenes vastukaaluks villanellale. Aluse pani luuletajate ringkond eesotsas Pietro Bembo'ga. Võikski nimetada luulezanriks, olid enamasti tõsised armastuslaulud, filosoofilise, erootilise, tihti ka religioosse alltekstiga. Muusika on tekstist lähtuv, muusikat kirjutasid põhiliselt flaami päritolu heliloojad. Hiline madrigal kaotas seltskonnalaulule iseloomuliku intiimsuse, muutudes virtuoosseks ja kontsertlikuks zanriks, mida kapellide kutselised lauljad esitasid õukonna ees. Madrigalikomöödial ja soolomadrigalil on oma osa ka ooperi sünnis 1600 a paiku. 1550-1580 kõrgaeg, é Orlandus Lassus, 7-osaline madrigalitsükkel "Püha Peetruse pisarad" ILMALIK MUUSIKA Prantsuse sansooniks nimetatakse prantsuskeelset ilmalikku laulu. Levis koos Madalmaade heliloojatega 16.s. algul 4-häälne. Sarnane motetiga CLEMENT JANEQUIN tähtsaim. Nt. ''Lindude laul''
Tuntud ka muusikateoreetiku ja luuletajana ning andeka improvisaatorina. Seltskonnamuusikas tõusis konkurentsitult esiplaanile ilmalik vokaalpolüfoonia, mille populaarsed alaliigid olid: motett erinevalt keskaegsest motetist oli ühes keeles ja kõigis häältes sama tekstiga (vaimulik motett ladinakeelne) madrigal 14. saj 2- või 3-häälne laul karjuseidüllist või armastusest. 16. saj. lõpul oli eriti peen kõrgharitlaste koosmusitseerimise vorm, sajandi lõpul hakati ette kandma kapellide ja kutseliste lauljatega ka õukonnakontsertidel, polüf.-lt keerukas, tõsiste filosoofilis-poeetiliste teemadega (armastus, surm). caccia 3-häälne polüfooniline laul, alumise rahulikult sammuva hääle kohal peavad 2 häält kaanonis teineteisele jahti sansoon prantsuskeelne ilmalik polüfooniline laul frottola homofoonia tunnustega, selge meloodiaga, korduva refrääniga õukondlik laulutüüp villanella laul, mis matkib talupoeglikult lihtsat rahvamuusikastiili
Madrigal kõrgstiilis itaalia laul, arenes vastukaaluks villanellale. Aluse pani luuletajate ringkond eesotsas Pietro Bembo'ga. Võikski nimetada luulezanriks, olid enamasti tõsised armastuslaulud, filosoofilise, erootilise, tihti ka religioosse alltekstiga. Muus. on tekstist lähtuv, muus.t kirjutasid põhiliselt flaami päritolu heliloojad. Hiline madrigal kaotas seltskonnalaulule iseloomuliku intiimsuse, muutudes virtuoosseks ja kontsertlikuks zanriks, mida kapellide kutselised lauljad esitasid õukonna ees. Madrigalikomöödial ja soolomadrigalil on oma osa ka ooperi sünnis 1600 a paiku. · 1530-1550 varajane madrigal, é Jacob Arcadelt · 1550-1580 kõrgaeg, é Orlandus Lassus, 7-osaline madrigalitsükkel "Püha Peetruse pisarad" · 1580-1620 hiline madrigal, é Carlo Gesualdo 2.8. 16 saj tantsud: pavaan, galjaard, braanl, volta, canarie jt.
karjuseidüllid ja armastus. 16. saj kõrgstiilis itaalia laul. Aluse pani luuletajate ringkond eesotsas Pietro Bembo'ga. Võikski nimetada luulezanriks, olid enamasti tõsised armastuslaulud, filosoofilise, erootilise, tihti ka religioosse alltekstiga. Muusikas on tekstist lähtuv, muusikat kirjutasid põhiliselt flaami päritolu heliloojad. Hiline madrigal kaotas seltskonnalaulule iseloomuliku intiimsuse, muutudes virtuoosseks ja kontsertlikuks zanriks, mida kapellide kutselised lauljad esitasid õukonna ees. Missa kõige esinduslikum zanr 15. ja 16. saj muusikas oli missa, ordinaariumi osade tsükkel, mis olid tüüpiliselt ühendatud muusikaliseks tervikuks ühe põhimeloodia, cantus firmus'e abil. Tavaliselt on see meloodia vana motetitehnika eeskujul tenorihääles, renessansiajastul laenati see meloodia harva gregooriuse laulust, enamasti oli selleks hoopis mõni tuntud ilmalik viis. Cantus firmusena kasutatud viis andis missale ka nime,
maailmasõja järgsed aastad. Laialt levis uus pill akordion, tuntuks said havai kitarr ja bandžo – kõik need lülitati külakapellidesse. Uute tantsude (tango, foks) levikuga laienes tunduvalt ka külakapellide repertuaar (Tõnurist 1996: 82). Kuna selleks ajaks oli tekkinud arvukalt puhkpilliorkestreid, kasutati küla- kapellides tihtilugu sealt pärit pille (trompet, klarnet, trumm), millest tulenevalt kujunes nende kapellide koosseis üsna kirjuks. Tõnurist kirjutab: “Külapillimeeste ansamblitesse ehk küla- kapellidesse ühendati kõik olemasolevad muusikariistad ja esialgu võib näida, et mingisugust süsteemi polnudki” (Tõnurist 1996: 72). Tegelikult ei olnud asi nii lihtne. Külakapelli üles- anne oli eelkõige tantsumuusika tegemine pulmades, küla pidudel, talgutel. Seega teenindas külakapell suhteliselt kitsast ringkonda: oma küla, harvem mitut küla või valda. Nagu Tõnu-
annaabi.ee 
