Kultuur: et rahastada kultuurielu loodi 1925a Eesti Kultuurkapital.Summad laekusid alkoholi-ja tubakaaktsiisilt ning lõbustusasutuste maksustamisest. Sissetuleks jagunes kuueks: kirjandus, näite,heli, kujutavad kunstid, ajakirjandus, kehakultuur. Jagati auhindu, A.H.Tammsaare, Mait Metsanurk, Gustav Suits, Oskar Luts, Friedebert Tuglas. 1920 ei kammitsenud riik millegagi loomevabadust, ei kontrollind loovisiksuste tegemisi ega avaldanud survet kultuurile. Kultuurautonoomia: tagati õigus emakeelsele haridusele ning nende koolid võeti riiklikule ülalpidamisele. Valitsus toetas jõudumööda rahvuslike kultuuri-ja haridusseltside ning laulukooride ja näitetruppide tegevust, ka raamatute ja ajakirjandusväljaandeid. Venelastel ja sakslastel oli õigus kasutada emakeelt, seega puudusid vaid autonoomsed institutsiooni rahvusasjade juhtimiseks
Kasvas eksport ja väliskaubanduse bilanss kujunes positiivseks. Rahva heaolu paranes: kasvasid sissetulekud, langes elukallidus, kadus tööpuudus. Ptk. 33 Kultuurielu Riik ja kultuur Iseseisvumine mõjutas positiivselt kõiki eluvaldkondi. 1925.a. loodi Eesti Kultuurikapital, see kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Kogu kultuurikapitali sissetulek jagunes 6e sihtkapitali vahel. Silmapaistvateele loovisikutele jagati auhindu ja preemiaid. 1920. Aastatel ei kammitsenud riik millegagi loomevabadust. Kultuuriautonoomia Venelastel ja saksastel oli õigus ametiasutustest kasutada oma riigikeelt. 1925.a võeti vastu Rahvusvähemuste kultuuriomavalitsuse seadus. Kultuuriomavalitsuse loomine oli vabatahtlik, olenedes ainuüksi rahvusvähemuste soovist. Kultuuriautonoomia rahvusvähemustele õigustas ennast täielikult. Rahvuslikud konfliktid olid Eesti Vabariigis tundmatud. Kultuurielu üldisi arengujooni
Nalja vastuvõtmine meie teadvuse poolt on omakorda nii oluline selle poolest, et anekdootides leiavad väljapääsu alateadvuslikud tõrjutud soovid. Nii on nalju peetud tsensuuri kaotajaiks, reaalses elus allasurutud soovide avalikustajaks. Need naljades tagaplaanile tõrjutud soovid mõjutavad erinevalt iga inimest ning panevad siis kelle vähem, kelle rohkem selle üle lõbu, naudingut tundma. Naer ning eufooria, mida nalja lõppedes tajutakse, tuleneb inimese vabanemisest teda kammitsenud pingetest. Takistus, mis seejuures ületatakse, võib olla nii välimine kui sisemine. Kirjeldatu kujutab endast tervet protsessi, mida Freud on nimetanud naljatööd (Witzarbeit; vrd unetöö Traumarbeit), mille käigus transformeeritakse neid varjatud püüdlusi. Freud eraldab naljade tehnika ja tendentsi. Nali võib oma tendentsilt ehk funktsioonilt ja rõhuasetuselt olla obstsöönne, agressiivne (vaenulik), küüniline (kriitiline või blasfeemiline) või skeptiline (Freud 1958: 9394)
Kuid moraalsus, nõrgem termin kui ausus, ei kehtestada samasugust fundamentaalsust: ükski seadus ei taksita olemast õel inimene, kindla sihita pahatahtlikkus on tolereeritav. Peale aususe ja moraalsuse eksisteerib ka kolmas nõuanne: alistumine. Keeld võtmaks Jumala nime asjata suhu ning tõusta oma vanemate vastu defineerib kindlameelselt: "ära kõhkle autoriteedis." Kümme käsku on iganenud. Arenenud maailm, liikunud edasi, on seda ka täheldanud ning end nendest lahti kammitsenud. Kõik dervieerub: aususest saab austus, kui sedagi, moraalist mingisugune veelgi ebamäärasem väärtus ning, kõige tähtsamana, asendub alistus allutusega. Moodsa ühiskonna õigesti elatud elu on võitlev elu. Elu, mis soodustaks konkurentsist tingitud arengut. 19. sajandil väitis sakslane Nietzsche end leidvat õige viisi, kuidas elada. Kindlasti ei olnud ta ei esimene ega viimane, kes nõnda väitis, kuid tema puhul ilmestus see kõige selgemini: Nietzsche jut(l)lustas
Silmapaistvatele loovisiksustele jagati ka preemiaid ja auhindu. Tuntud olid kirjastuse Loodus korraldatud romaani- ja lastekirjanduse võistlused. 1935. aastal tähistati esimese teadaoleva eestikeelse trükise ilmumist. Siis jagati rohkelt mitmesuguseid auhindu. Romaanide ja novellide eest pälvisid auhinna A. H. Tammsaare ja Mait Metsanurk. Luule alal Gustva Suits, näitekirjanduse alal Hugo Raudsepp. Noorsookirjanduse alal Oskar Luts, kirjandusloo alal Friedebert Tuglas. 1920. aastatel ei kammitsenud riik loomevabadust, ei avaldanud survet kultuurielule. 1930. aastate teisel poolel piirati mingil määral loomevabadust. Kultuuriautonoomia Riigijuhid püüdsid Eesti kultuuri edendamise kõrval toetada ka rahvusvähemuste kultuuri. Ülioluliseks peeti rahvusvähemuste lojaalsust Eesti riigile. Rahvusvähemustele tagati õigus emakeelsele haridusele. Nende koolid võeti riiklikule ülalipidamisele. Valitsus toetas rahvuslike kultuuri- ja haridusseltse, laulukoore, näitetruppe.
maksustamisest *Kogu sissetulek jagunes kuue sihtkapitali kirjandus, näitekunst, helikunst, kujutavad kunstid, ajakirjandus, kehakultuur vahel *Jagati silmapaistvatele loovisiksustele mitmesuguseid preemiaid ja auhindu nii riiklikke kui ka mitteriiklikke *1935. aastal, mil esimese teadaoleva eestikeelse trükise ilmumist tähistati suurejooneliselt raamatuaastaga, jagati kirjanikele eriti rohkesti mitmesuguseid auhindu *1920. aastatel ei kammitsenud riik millegagi loomevabadust, ei kontrollinud loovisiksuste tegemisi ega avaldanud survet kuluurielule *1930. aastate teisel poolel kaasnes autoritaarsuse esiletõusuga mõningane loomevabaduse piiramine Kultuurautonoomia *Kuna rahvusvähemuste lojaalsust Eesti riigile peeti ülioluliseks, püüdsid riigijuhid eesti kultuuri edendamise kõrval igati toetada ka nende kultuuri *Kõigile rahvusvähemustele tagati õigus emakeelsele haridusele ning nende koolid võeti riiklikule ülalpidamisele
Sulaaega tervikuna võib pidada kolhoosid. 1955. aastal suunas EKP majandusliku edasimineku üle 300 inseneri, töölise ja teenistuja perioodiks. Selles oli oma osa alalisele tööle kolhoosidesse nende psühholoogilise kliima mahenemisel. paremaks juhtimiseks, mis vastas Kui Stalini ajal oli majanduses täielikult leninlikule dogmale lin- juhtivatel kohtadel töötanud inimesi naproletariaadi juhtivast osast kammitsenud halvav hirm, sest sotsialistlikes ümberkorraldustes. kolhoosiesimehe või teha- sedirektori Tegelikult ei vajanud majandid aga iga väiksemgi vääratus võis tuua mitte parteikooli haridusega töölisi, kaasa süüdistuse kahjurluses ja vaid traktoreid. Nimelt iseloomustas vangilaagri, siis Stalini surma järel toonast kolhoosimajandust üks eriti üldine hirmufoon vähenes. Kusagile ebaratsionaalne joon -
2002: 11) Kui 1400. aasta paiku loodi kunstiteosed eritellimuse peale, tellimuse eest maksis jõukas aadlisoost või vaimulik tellija ning valmisid väga erilised kunstiteosed, siis linnade/gildide kasvades ja nende arvu suurenedes tõusis vajadus juba suurema hulga toodangu järele. (Harbison 2002: 16). Juba XVI sajandil valmistati üha enam kunstiteoseid turul müümiseks. Nii ei 3 kammitsenud kunstnikke enam tellijate väiklased nõudmised – kujutis polnud enam loodud jõuka isiku spetsiifilisi nõudmisi silmas pidades, vaid kujundatud tekitamaks huvi kultuuri otsivate tavaliste inimeste seas. Seda hakkasid paljud kunstnikud (nt Pieter Brueghel vanem) ka pilama. (Harbison 2002: 17) Protestantlik reformatsioon (al 1517.aastast) tõi esile sajandite pikkused probleemid. Prantsusmaal ja Hispaanias reformatsioonil aadlike ja valitsejate seas toetajaid polnud, sest
teisisõnu sotsiaalselt arenenud," kirjeldab ta. Kõik lapsed ei allu standardsetele nõuetele, järeldab Mare Leino, kes ühe lahendusena pakubki erinevate õppemetoodikatega klasse. Ta räägib hästi vaiksest tüdrukust, kes talle sobivas klassis muutus aastaga suurepäraseks organisaatoriks. Võõrkeele eriklassist välja visatud poisist sai aga vahvate luuletuste kirjutaja, kel oli edu ka käelises tegevuses. "Osa lastest tahtis minna oma vanasse klassi tagasi, sest neid ei kammitsenud enam hirm hakkamasaamise ees." Talent ilmneb tänu enesekindlusele. "Kui laps usub endasse, tõstab see tema enesehinnangut," räägib Mare Leino. Täiskasvanud ei tohi käega lüüa, et nagunii ei tule midagi välja, rõhutab ta. Madalat enesehinnangut saab tõsta ennekõike vanem. Selleks on tarvis arvestada lapse eripära ja kiita teda selle eest, mis tal tõesti hästi välja tuleb. Kui laps hakkab juba kaheselt viisi pidama, võib see olla märk sellest, et
Alati on tahetud muusikuid nii nende endi kui ka kriitikute poolt kuhugi liigitada. Kuid kindel muusik ei pruugi oma eluaja jooksul jääda vaid ühte gruppi või stiili. Toogem näiteks topetist Miles Davis'e, kes alustas bebop'iga ja lõpetas fusion`i ning hip-hop`iga. Enne surma küsiti temalt, et mida te veel tahaksite teha, siis olevat hr. Davis vastanud, et sooviks hakata DJ'ks. Ükski muusika stiil ei ole muusikuid endid kammitsenud ega kinni hoidnud. Eksisteerinud on pigem nende barjääride lõhkumine. Bebop'I kuningas ja nõ selle looja alt-saksofonist Charlie Parker ei arvanud, et bebop on see õige sõna iseloomustamas seda, mida siis tol ajal mängiti. Tema jaoks oli see pigem lihtsalt jazz või muusika. Kui muusika on pidevas liikumises, siis see tähendab, et ta elab. Ingliskeelset ütlust kuulsa proge-rock-jazz-fusion kitarristi Frank Zappa
kuna tihtipeale pidid kirjanikud avaldamiseks isegi peale maksma. Teosed: Marie Under ,,Sädemed tuhas" ja ,,Ääremail", Henrik Visnapuu, Karl Ristikivi ,,Hingede öö" ja ajalooline triloogia ja luulekogu, August Mälk. Bernard Kangro alustas Eestis, kuid põhilised teosed ilmusid paguluses. Kalju Lepik ja Ilmar Laaman, Ann Kalmus, Enn ja Helga Nõu noorem põlvkond. Valitsevaks temaatika oli sõda, surm. Neid ei kammitsenud mingisugune temaatiline surve. Üks oluline zanr oli memoristika (mälestisteosed) ilmus mitte ainult kirjanikelt, vaid ka teistelt inimestelt. Väismaine eesti kirjanike liit asutati 1945. aastal. Pärast ühendati see Eestlaste Liiduga. Loodi ka mitmeid Välis-Eesti kirjastusi: Orto (1944 Soome), Eesti Kirjanike Kooperatiiv (1950, eestvedajaks oli Bernard Kangro). Ilmus ka mitmeid üldkultuurilisi ajakirju: ,,Tulimuld" (kirjanduslik), ,,Mana".
Elulugude kirjapanek algas koos nõukogude süsteemi lagunemisega. Nõukogude perioodil võis olla päris ohtlik pidada siiralt päevikut, hoida alles kirjavahetust neid kirjutisi hoiti omal ajal üksnes iseenda või lähedaste tarbeks, mõnikord üksnes sisekõnelusteks, et mahutada kuskile omi mõtteid, mida süsteem ei aktsepteerinud. Keegi ei tea, kui palju väärtuslikku langes tuleroaks läbiotsimiste hirmus. Elava sõna kirjapanemist pole kammitsenud üksnes ebakindlad ajad: igapäevahooles inimesed ei tähtsusta oma kogemusi ega tegemisi, et neid kohe kirja panna. Meenutusi pitseerib juba hilisem kirjapaneku hetk uute seisukohtadega, distants ja ümberhinnangud. Üldiselt on meid õpetatud möödunut hindama ühiskondlikust aspektist: et tsensuur takistas eesrindlike mõtete avaldamist, või et partei ideoloogia hävitas juba eos teised arvamused jms. Samu nähtusi isiku tasandilt vaadates paistab olukord vahetum: oma
annaabi.ee 
