50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
82 laadimist
Kokku alla laetud
6 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Ingeborg
Õppematerjali autor
Üheksateistkümnes lugu. · Sarvik-Taadi aheldamine , · Õnne aeg , · Pidu ja Tarkuseraamat , · Sõjateated Kp ehitab maailma otsa sõiduks endale hõbelaeva, millele paneb nimeks ,, Lennuk ,,. Laevale viidi suurel hulgal moona. Kaasasõitjad olid õnnelikud. Laev lahkus kodusadamast Soome poole. Teekonnal tuli Kp. Võidelda mitmete raskustega. Soome sortsid ajasid mere mässama. Lapsu rannast võeti laevale Lapsu tark. Jõuti Sädemete saareni. Sulevip. Läks saarele
Laulik paneb laulus kokku tõe ja vale, kuuldused ja väljmõeldised. Laulus elustuvad taplused, sõjad, hädaajad. Esiisade vaprus seisku au sees läbi laulude. Vägilased on nüüd aset leidnud Taevataadi juures, Kalevipoegki teiste keskel Muistsete põlvede mälestused on nüüd maetud kalmude rüppe, jäänud unustuse hõlma. Laulikule ilmutavad endised end unenäos. Laulik on kõik pajatused kokku kogunud, kedranud laululõngaks ja kudunud laulukangaks. 1. LUGU KALEVI TULEK. SALME JA LINDA. PULMAD. Kalevite sugu sai alguse Vanaisa (Taevataadi) poegadest ja surelikest neidudest, kelle pojad Kalevite soo esiisadeks said. Põhja piiril asuvas talus kasvasid 3 poega. Üks läks Venemaale kaupmeheks, teine Turjamaale ( Norra põhjaosa) sõdalaseks, kolmas sõitis jumala juhatusel kotka seljas Viru randa, kus lõi oma riigi ja sai selle valitsejaks. Läänes elas noor lesknaine, kes leidis karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas
ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna' lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kütsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud. Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud. «Tarapita nimi oli enne Tölp,» seletas Oodo naerdes, «aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: «Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat «Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd
«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.» «Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille. Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult -- see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et kõige parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab. Kuid skolaar Joannes ei maganud. «Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
vastu. Hiljem võitles härra de Treville teistega: esimesel reisil Pariisi viis korda; vana kuninga surmast kuni noore kuninga 9 täisealiseks saamiseni -- kui maha arvata sõjad ja piiramised -- seitse korda ja kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni -- võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Treville teenib kümme tuhat eküüd aastas; järelikult on ta väga tähtis isand. Aga peale hakkas ta nagu sinagi. Mine selle kirjaga tema juurde, võta temast igas asjas eeskuju, et jõuaksid niisama kaugele kui tema.» Seejärel sidus isa d'Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale põsele ja andis talle- oma õnnistuse.
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid