sisalikele ja pisiimetajale · Vaid pooled ämblikud koovad saagi tabamiseks võrgu · Ämbliku niit on 40 korda peenem kui juuksekarv ja viis korda tugevam kui sama läbimõõduga teras Dolomedes fimbriatus e hiidämblik · Eesti rabade suurim ämblik · Ei koo võrku saagi püüdmiseks · Püüab saaki seda luurates või jälitades · Elab veekogude kaldataimestikus · Püüab saaki veepinnalt · Võib kinni püüda isegi väikesi kalamaime Välimus · Suur pruuni-kollakasvöödiline ämblik · Karvased vetthülgavad jalad, mis võimaldavad liikuda veepinnal · Emased kasvavad kuni 22mm suuruseks, millest jalad 70mm · Isased kasvavad 10-13mm suuruseksja on märgatavalt emasest väiksemad · Mõlemad on tugeva kehaehitusega ämblikud Paljunemine · Paaritumine võtab neil aega vaid mõne sekundi · Pärast paaritumist toodab emane koti,kus sees on munad, mida ta
Kalad ujuvad uimede ja saba abil ning hingavad lõpustega. Kahepaiksed aga elavad nii vees kui maal. Nad koevad munad vette ning seejärel nende munadest arenevad kullesed. Nagu see nimigi ütleb teile, on ogalik ogaline kala. Soomuste asemel katavad keha kilprüüna asetsevad luuplaadikesed. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane. Ogalik võib elada nii mere- kui ka magevees. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Looduses langeb ogalik ohvriks paljudele röövkaladele. Roomajad on esimesed tõelised maismaaselgroogsed. Suurem osa roomajatest ei tegele järglaste kasvatamisega. Roomajad on kõigusoojased õhku hingavad selgroogsed loomad, kelle keha on kaetud soomustega. Roomajatel on erinevalt kahepaiksetest südame vatsakeste ebatäielik või täielik vahesein. Nende liikuvus suureneb kuid sellega kaasneb jäsemete vöötmete tugevnemine. Roomajad on üks
Kui viimane avaldab vastupanu, nügitakse ta vägisi pessa. Pärast kudemist on emase kohustused järglaste suhtes lõppenud. Isane aga hoolitseb marja eest kogu selle 8…10 päevase arenemisaja vältel, õhutades seda rinnauimede abil ja puhastades pesa mudast ja prahist. Pärast vastsete koorumist hoolitseb ogalik pisipere eest veel ligikaudu 2 nädalat, kuni need ise toituma hakkavad. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Pärast kudemist suur osa ogalikke sureb, maksimaalselt võib nende eluiga ulatuda 3…4 aastani.
· Paaritumisel mängib tähtsat osa ristämbliku võrk, sest emasämblik tunneb isase ära erilise "võrguvärina" järgi. · Ristämblike püünisvõrke märkame sagedamini suve lõpul, sest siis on kevadel koorunud noored saanud täiskasvanuks. Hiidämblik · Hiidämblik elutseb peamiselt niisketes kohtades, näiteks kalda- või veetaimedel. · Toitub vees või veekogu ääres elavatest putukatest ning suuremad isendid võivad mööda taimi vette ronida, et kalamaime püüda. Uskumused · Must ämblik tähendab Põhja-Eesti uskumustes enamasti muret, õnnetust või surma. · Kui hommikul näed üht väikest halli ämblikku, siis tähendab see kogu päevaks õnne. · Värvuse järgi on iseloomustatud veel kollase- või punasevärvilist (hea õnne enne) ja rohelist ämblikku (surmaenne). · Ristiga ämblik tuleb ära tappa, siis ei sure nii ruttu ära · Harilikku ämblikut puutuda ei tohi.
Kui viimane avaldab vastupanu, nügitakse ta vägisi pessa. Pärast kudemist on emase kohustused järglaste suhtes lõppenud. Isane aga hoolitseb marja eest kogu selle 8...10 päevase arenemisaja vältel, õhutades seda rinnauimede abil ja puhastades pesa mudast ja prahist. Pärast vastsete koorumist hoolitseb ogalik pisipere eest veel ligikaudu 2 nädalat, kuni need ise toituma hakkavad. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Pärast kudemist suur osa ogalikke sureb, maksimaalselt võib nende eluiga ulatuda 3...4 aastani. Looduses langeb ogalik ohvriks paljudele röövkaladele. Inimese arvates on ta tähtsusetu prügikala, keda kasutatakse sigade ja kanade toiduna ja kalajahu tootmiseks.Looduskaitse alla ei kuulu.
(ENE 1 lk 232-233. Angerjalised ja angerjas) Angerja kehamass sõltub soost ja vanusest. Eestis kasvavad 10...11 aastaga emased umbes ühekiloseks ja 80 cm pikkuseks, isaste mass on kuni 150 g. Eestis püütud suurim emane oli 5,3 kg. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG.htm) Toitumine Enamik angerjaid on röövkalad. Oma saakloomi valivad nad vastavalt isendi suurusele (putukaid ja nende vastseid, tigusid, usse, kirpvähilisi, väikseid kalu ning kalamaime). Esineb ka perioode, kui ei toitu. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG.htm) 3 Sigimine Nagu suurem osa kaladest koeb ka angerjas. Kuid angerjas ei tee seda kohalikes vetes, vaid rändab selleks soolasesse Sargasso merre Atlandi ookeanis. Eestist on see ~8000km kaugusel. Selle teekonna läbivad meie angerjad pooleteise aastaga. Märgistamise teel on välja selgitatud, et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas
Tähtsaimad püügilakad on merekalad, kuid eriti Soome lahe ja Põhjalahes on suur majanduslik tähtsus ka mageveekaladel. Nüüdisaegsete püünistega saavad kalurid Läänemeres kalasaagi hõlpsasti kätte. Kalapüüki reguleeritakse mitmete riikide vaheliste lepingutega, mille eesmärgiks on säilitada kalade elujõulisust ja võimalus kalavarusid pika aja jooksul kasutada. Kalavarude eest hoolitsemiseks lastakse merre kalakasvandustes kasvatatud kalamaime. Soome rannikul kasvatatakse vikerforelli toidukalaks suurtes sumpades. Räim on Läänemere tähtsaim kala. Läänmeres elab ligi sada kalaliiki, ¾ neist on merekalad. Enamiku merekalade marjaterad hõljuvad vees. Liiga madala soolsusega vees langevad nad põhja ja hukkuvad. Seepärast ei saa mitmed Läänemeres elunevad kalad paljuneda mere madala soolsusega osades. Merekaladest püütakse kõige rohkem räime ning samasse sugukonda kuuluvat kilu, samuti turska ja lesta. Räim on
kiilivastsetele, selgõuduritele, vesiharkidele, ujuritele ja ujurivastsetele. Mööda taimi roomavad teod, hõõrlaga toiduks taimetükikesi kraapides. Ohtralt elab vees ka väikesi vähikesi, näieteks nagu mokroskoopilisi vesikirpe ja sõudikuid, kes koos keriloomade ja teiste pisiputukatega loomhõljumi moodustavad ning umbes pooleteise sentimeetri suurusi kõvera kehaga kirpvähke. Nemad meelitavad siia toituma hulgaliselt kalamaime. Järve põhjas elavad ehmestiivaliste (puruvanade), surusääskede, ujurite jt putukate vastsed, järvekarbid, teod, kaanid, mudatuplased, kirpvähid ja palju teisi selgrootuid. Kaladele on põhjaloomastik tähtis toit. Üsna rikkalik on ka järve põhjaloomastik. Eesti järvedes elab umbes 40 liiki kalu, aga kuna nende nõuded elupaigale on erinevad, siis ei leia neid kõiki ühest järvest. Peipsi on üks kalarikkamaid järvi terves Euroopas. E
3 Mereäärse asendi tõttu on Eestis ikka kalapüügiga tegeletud. Põhiline kalapüügi piirkond on Läänemeri, kuid püütakse ka siseveekogudest ja Atlandi ookeanist, vähesel määral on hakatud tegelema ka kalakasvatusega. Vesiviljelus tehnoloogiat saab looduslikest veekogudest kasutades suuremat saaki kui ilma selleta. Vesiviljelus hõlmab ka kalaturismi ja kalavarude taastootmist. Looduslike veekogude jaoks kasvatatakse kalamaime ja noorkalu, et taastada sealseid kalapopulatsioone, mis on ülepüügi või muude põhjuste tõttu vähenenud või hävinud. Vesiviljeluses saab eristada ekstensiivset ja intensiivset tootmist. Ekstensiivne tootmine põhineb fotosünteesil ehk kasvatatavad organismid saavad oma energia ainult selles veekogus kasvavatest veetaimedest ja fütoplanktonist ehk taimehõljumist. Intensiivse vesiviljeluse korral kasvatatavaid organisme söödetakse
meetodid aga rohkem kahju kui kasu. Näiteks võib prügikala populatsiooni harvendamine ainult parendada allesjäänud liigikaaslaste elutingimusi. Üheks vahendiks prügikalade arvukuse piiramisel on röövkalade sissetoomine. Sellist viisi vähem väärtuslike kalade arvukuse piiramiseks kutsutaksegi biomelioratsiooniks. Röövkalade biomelioratiivne tegevus sõltub suurel määral liigi spetsiifikast ja veekogu ning selle kalastiku iseärasustest. Näiteks hakkavad haug ja koha kalamaime neelama juba mõne kuu vanuselt. Ahven ja luts lähevad üle röövtoidule aga teisel-kolmandal eluaastal või hiljem. Peipsis ja Võrtsjärves on parimaks biomelioraatoriks luts, kes sööb põhjakalana peamiselt kiiska ja väikest ahvenat. Haug varitseb saaki kaldataimestikus ja tema saagiks langevad särg ja samuti väike ahven. Ahven ise sööb väiksemaid liigikaaslasi ja kiiska. Koha on võrreldes teiste liikidega küll halvem biomelioraator, sest sööb lisaks viidikale ja tindile ka
nende toodangu samaiseks suuremas mahus, kui seda võimaldavad looduslikud keskkonnatingumised.) 63. Miks tegeletakse vesiviljelusega? (kaubakala kasvatamine; kalavarude taastootmine noorkalade üleskasvatamise eesmärgil; kalaturism.) 64. Miks ei ole kalapüük maailmamerest enam viimastel aastatel suurenenud? (ülepüük [kalavarud ei jõua taastuda]; veereostus) 65. Mis on SUMPAD? (piiratud alad, kus kasvatatakse kalamaime.) 66. Kuidas jaguneb rannikuriikide mereterritoorium? (13-12 meremiili kauguseni on TERRITORIAALSED VEED [laevaga võib sõita rannikuriigi loal, kalastamine vaba]; kuni 200 meremiili kauguseni on MAJANDUSVEED [laevaga võib sõita vabalt, kalapüük ja maavarad rannikuriigi loal]; 200+ meremiili ja sealt edasi on AVAOOKEAN [kuulub kõigile - kalapüük jne kokkulepete alusel].) 67. Selgita KALANDUSE VORME!
kuulmisorganile. Müra võib olla looduslik (nt äike) või tehislik. Kiirgus - ehk radiatsioon on energia levimine kiirte, lainete või osakeste voona. 65. Nafta: sattumine vette ja ohud elusloodusele. Veekogude naftareostus kahjustab randade puhkealasid, kalapüüki ja mere-elustikku. Isegi väike naftalaid linnu suletkus võib linnu hukutada, kui ta tuleb maale ja lõpetab toidu otsingud. Nafta rikub kalade maitse, kuid võib hävitada ka kalamarja ja kalamaime, võib põhjustada väärarenguid ja häireid lustiku arengus. Naftareostuse tagajärjel hävib suur osa mere planktonitest. Kuid osa baktereid kasutab naftat toiduks ja siis saab kasutada neid naftareostuse tõrjel. Kui merevee temperatuur on pidevalt alla +5C, võib merre sattunud naftat pidada ,,igaveseks saasteks", kuna nafta lagunemine lendumise, oksüdeerumise või muude keemiliste protsesside kaudu on peaaegu olematu. 66
Kui viimane avaldab vastupanu, nügitakse ta vägisi pessa. Pärast kudemist on emase kohustused järglaste suhtes lõppenud. Isane aga hoolitseb marja eest kogu selle 8...10 päevase arenemisaja vältel, õhutades seda rinnauimede abil ja puhastades pesa mudast ja prahist. Pärast vastsete koorumist hoolitseb ogalik pisipere eest veel ligikaudu 2 nädalat, kuni need ise toituma hakkavad. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Pärast kudemist suur osa ogalikke sureb, maksimaalselt võib nende eluiga ulatuda 3...4 aastani. Looduses langeb ogalik ohvriks paljudele röövkaladele. Inimese arvates on ta tähtsusetu prügikala, keda kasutatakse sigade ja kanade toiduna ja kalajahu tootmiseks.Looduskaitse alla ei kuulu. Räim Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere
nevad täiskasvanuiks. D. vastator on laialt levinud lõunapoolsetes piirkondades. Põhja pool on selle liigi kahjustused mõõdukamad, sest parasiidi arenemise kiirus sõltub vee temperatuurist. D. vastator'ile on optimaalseks temperatuuriks 2530 °C.Eestis esineb see haigus tavaliselt juulisaugustis. Selleks ajaks on karpkalamaimud kasvanud 25 cm pikkuseks. D. vastator'i noorvormid hoiduvad vee pinnakihtidesse, kus tabandavad planktonist toituvaid kalamaime. Otsene päikesevalgus hävitab daktülogüüruse vastsed juba lühikese ajaga. Daktülogüroos puhkeb harilikult siis, kui kalamaimud on tiigis väga tihedalt koos ja kui nad kannatavad toidupuuduse all. Mõlemad asjaolud pidurdavad kalade normaalset arenemist, pikendavad planktonist toitumise perioodi ja seoses sellega daktülogüürustega invadeerumise aega. Sügisel ja talvel säilivad daktülogüürused suurel arvul ainult kängunud noorkalade lõpustel. Normaalselt
üle lõpustele, kus are nevad täiskasvanuiks. D. vastator on laialt levinud lõunapoolsetes piirkondades. Põhja pool on selle liigi kahjustused mõõdukamad, sest parasiidi arenemise kiirus sõltub vee temperatuurist. D. vastator'ile on optimaalseks temperatuuriks 2530 °C.Eestis esineb see haigus tavaliselt juulisaugustis. Selleks ajaks on karpkalamaimud kasvanud 25 cm pikkuseks. D. vastator'i noorvormid hoiduvad vee pinnakihtidesse, kus tabandavad planktonist toituvaid kalamaime. Otsene päikesevalgus hävitab daktülogüüruse vastsed juba lühikese ajaga. Daktülogüroos puhkeb harilikult siis, kui kalamaimud on tiigis väga tihedalt koos ja kui nad kannatavad toidupuuduse all. Mõlemad asjaolud pidurdavad kalade normaalset arenemist, pikendavad planktonist toitumise perioodi ja seoses sellega daktülogüürustega invadeerumise aega. Sügisel ja talvel säilivad daktülogüürused suurel arvul ainult kängunud noorkalade lõpustel
1978, 230 000 t. Alaska rannikul "Exxon Valdezi" 1989, 400 000 t. Mehhiko lahel nafta puurimisega voolas 10 kuuga merre 400 000 t naftat. Veekogude naftareostus kahjustab randade puhkealasid, kalapüüki ja mere-elustikku. Isegi väike naftalaik linnu sulestikus võib linnu hukutada kui ta tuleb maale ja lõpetab toidu otsingud. Vähem kui 200 t reostus Waddeni meres Hollandis hävitas 40 000 merelindu. Nafta rikub kalade maitse, kuid võib hävitada ka kalamarja ja kalamaime, võib põhjustada väärarenguid ja häireid luustiku arengus. Naftareostuse tagajärjel hävib suur osa mere planktonist. Kuid osa baktereid kasutab naftat toiduks ning neid saab kasutada seetõttu naftareostuse tõrjel. Kui merevee temperatuur on pidevalt alla +5ºC, võib merre sattunud naftat pidada "igaveseks saastaks", kuna nafta lagunemine lendumise, oksüdeerumise või muude keemiliste protsesside kaudu on peaaegu olematu. Keskkond ja toit
annaabi.ee 
