tunnetame või tajume. 3) Paljud asjad, mida me unes näeme või tunnetame ei pruugi paika pidada, kuid võivad sellegipoolest olla vormitud tõeliste asjade sarnaselt ja nii nagu ei kahelda tõelistes asjades ei ole põhjust ka neis kahelda. Loodusteadused vaatlevad mitmeid asju liidetuna, mis ometi ei anna ühte tervikut ja on seetõttu raskesti mõistetav. 4) Matemaatilised tõed on Descartes'i jaoks kaheldamatud kuna järgivad kindlaid mõtlemisele omaseid reegleid. 2+3=5, sest meie endi poolt loodud reeglid ütlevad nii ja see on kõikidele üheselt arusaadav. Kahtlust äratab aga Jumala olemasolu, nimelt võib Jumal olla loonud hoopis vastupidised reeglid, mille vastu me armastame eksida. 5) Kui Jumal poleks kõikhea poleks ta inimestel esiteks sündidagi lasknud. Maailmas valitsev kord aga võimaldab meil tõde teada saada ning asju tõeselt tajuda, Jumal hoidub
3. osa skertso asemel on Brahmsile tüüpiline segu melanhooliast ja kergest huumorist. Siin on selgelt märgatav side viini klassikalise muusika žanriga. II SÜMFOONIA on võrreldes esimesega klassitsistlikum. Struktuurilt haydn- beethovenlik. Selle sümfoonia mõte tuli talle rõõmsal hetkel, 1877. a. suvel Austrias maalilise järve ääres. Orkestreering on lihtsam ja läbipaistvam kui Esimeses Sümfoonias. Ökonoomsete vahenditega saavutab Brahms suure väljenduslikkuse. Sellel on kaheldamatud ühised jooned Beethoveni "Pastoraalse" sümfooniaga. III SÜMFOONIA puhul pöördub Brahms tagasi võitluse kujude juurde. Kasutanud on ta siin varaste aastate eskiise. Seda sümfooniat heietas ta kaua oma mõtetes. Lõpetas aastal 1883. Võrreldes Esimese Sümfooniaga heroilisem. Dramatism avaldub teatud lakoonilisusega (Beethoveni V sümf.). 2.osa on rahustava iseloomuga. 3. osa on näide Brahmsi tüüpilisest ere- kurvast meeleolust
3. osa skertso asemel on Brahmsile tüüpiline segu melanhooliast ja kergest huumorist. Siin on selgelt märgatav side viini klassikalise muusika zanriga. II SÜMFOONIA on võrreldes esimesega klassitsistlikum. Struktuurilt haydn- beethovenlik. Selle sümfoonia mõte tuli talle rõõmsal hetkel, 1877. a. suvel Austrias maalilise järve ääres. Orkestreering on lihtsam ja läbipaistvam kui Esimeses Sümfoonias. Ökonoomsete vahenditega saavutab Brahms suure väljenduslikkuse. Sellel on kaheldamatud ühised jooned Beethoveni "Pastoraalse" sümfooniaga. III SÜMFOONIA puhul pöördub Brahms tagasi võitluse kujude juurde. Kasutanud on ta siin varaste aastate eskiise. Seda sümfooniat heietas ta kaua oma mõtetes. Lõpetas aastal 1883. Võrreldes Esimese Sümfooniaga heroilisem. Dramatism avaldub teatud lakoonilisusega (Beethoveni V sümf.). 2.osa on rahustava iseloomuga. 3. osa on näide Brahmsi tüüpilisest ere-kurvast meeleolust. Osa lõpul on piinav kirglik ohe, mis loob
kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised." Edasi jõuab ta mõtteni, et kuigi paljud asjad meie elus on kaheldavad, peaksid sellised lihtsad asjad nagu aritmeetika ja geomeetria olema kindlad ja kaheldamatud. Näiteks toob ta lihtsa mõtte- unes on kaks pluss kaks ikka viis ja ruudul on ikka ainult neli külge. Ehk siis- kuigi me ei pruugi eristada und ärkvelolekust, peaks eksisteerima asju, milles kahelda pole vaja. Seejärel toob autor mängu Jumala- me usume, et eksisteerib kõikvõimas Jumal ning kui see kõikvõimas on meid loonud, siis on tal ka võim meid eksitada isegi kõige lihtsamate asjade, nagu aritmeetika ja geomeetria, suhtes
ette. 1875. aasta paiku kutsuti Nietzschet ka Tartu Ülikooli õppejõuks. Nietzsche järgi on inimese eesmärk tekitada tüüp, kes on temast endast kõrgemalt arenenud. Seda inimesest üle olevat inimest nimetabki Nietzsche üliinimeseks. Nietzsche üliinimesemõiste väljendab radikaalset elujaatust, mis vastandub nihilismile. Üliinimene on seega nihilismi ületaja. Ta nihilismi poolt hävitatud või eitatud väärtuste (Jumal, religioon, igavesed ja kaheldamatud moraali ja tunnetusteooria dogmad) asemele uusi, elukõlbulikke väärtusi, mida ta võtab iseendast. Nietzsche ütleb, et inimene peab seda üliinimese arengut teadlikult jaatama ja tahtma. Seega ei ole tegemist uue rassiga, mis inimese välja vahetab nagu inimene on looma välja vahetanud, vaid üksikisikuga, kes ennast ületades teostab end üliinimesena. Reaalsuse loome meie ise! Kõige aluseks on loomine ja tahe. Teadvus ise määrab reaalsuse omadused. Tsitaadid:
see keegi, keda eksitatakse. Järgmine küsimus, mille Descartes püstitab on tema meditatsiooni üks tähtsamaid küsimusi, võtmeküsimus: kes see mina on, kes minuna on juba paratamatult olemas? Descartes arutleb ja kahtleb kõiges, nii nagu tema meditatsiooni metoodika ette näeb: Kas ma olen inimene? Ja kui olen, siis mis see inimene on? Kas lihtsalt mõistusega loom või midagi enamat? Millised on need inimesele ainuomased ja kaheldamatud loomutunnused, milles me võime kindlad olla? Eeldades, et kõik võib-olla meelepete ja kellegi kõrgema poolne eksitamine, jõuab Descartes siiski loogilise ja õige tunnuseni, milles ei saa kahelda see on mõtlemine. Peale pikka arutelu iseendaga on Descartes jõudnud kahe kindla teadmiseni, milles ei saa kahelda: ma olen olemas ja ma mõtlen. Descartes tõdeb: ,,Nüüd ei tunnista ma midagi muud kui ainult seda, mis on paratamatult tõde - olen rangelt võttes üksnes mõtlev asi".
referaati uuesti lugedes võib juhtuda, et imestan isegi, kuidas sain ma olla sellisel arvamusel. Võtan siiski endale aega, et lugeda ja mõtiskleda Descartese Esimeses Meditatsioonis esitatud mõtete ja väidete üle. "Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna mõistuski (ratio) kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis ei ole täiesti kindlad ja kaheldamatud, kui ilmselt vääratega, siis piisab kõikide arvamuste tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi läbi vaadata, mis oleks lõputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin." (II;1643) Nende kahe lausega ütleb Descarte välja ilmselge tõe
sümf.-is. Ökonoomsete vahenditega saavutab Brahms suure väljenduslikkuse. Võib osutada metsasarvede poeetilisele kasutusele 1-osas või kõrvalteema peent nüansseerimist, kus ülemine hääl on antud tsellole ja alumine altidele või 2.-osa muusikalise mõtte arengul tsellode ja fagottide vastassuunaline liikumine. Karakteerne on ka see, et äärmistes osades on kasutatud 3 trombooni ja tuubat. See sümf. on kirglikust armastusest looduse ja inimese vastu. Sellel on kaheldamatud ühised jooned Beethoveni "Pastoraalse" sümfooniaga. 3. SÜMFOONIA puhul pöördub Brahms tagasi võitluse kujude juurde. Kasutanud on ta siin varaste aastate eskiise. Seda sümf.-i heietas ta kaua oma mõtetes. Lõpetas aastal 1883. See sümf. on võrreldes 1.- sümf.-iga heroilisem. Dramatism avaldub teatud lakoonilisusega (Beethoveni 5. sümf.). 2.-osa on rahustava iseloomuga. 3.-osa on näide Brahmsi tüüpilisest ere-kurvast meeleolust. Osa lõpul on piinav kirglik ohe, mis
järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis, täna just olengi vabastanud vaimu kõigist muredest, varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada. Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna arugi (ratio) kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis ei ole täiesti kindlad ja kaheldamatud, kui ilmselt vääratega, siis piisab kõikide arvamuste tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi 1äbi vaadata, mis oleks 1õputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin. Muidugi olen ma saanud kõik, mida olen senini pidanud läbinisti tõeseks, kas meeltest või meelte
Niisiis, olles kõike järele kaalunud küllaldaselt ja enamgi veel, tuleb lõpuks jõuda otsusele, et see, mida ütlesin: mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde, kui ma seda iganes sõnas väljendan või vaimuga haaran.” Cogito, ergo sum Kartesiaanlik teadmise määratlus Descartes oli seisukohal, et ükskõik kuidas kuri deemon teda ka ei eksitaks, leiab ta uskumusi, mis on tema jaoks vääramatud ja kaheldamatud ning neid saab ta pidada teadmiseks. Descartesi järgi selleks, et midagi teada 1) Pead sa seda uskuma, 2) See peab olema tõene, 3) Sa pead olema vääramatult õigustatud seda uskuma. Selle järgi saame teada paratamatuid tõdesid, kuid füüsilise maailma suhtes on see teooria liiga nõudlik. Uskumused füüsilise maailma kohta pole vääramatult õigustatud, seega ei saa neid pidada teadmiseks. Kartesiaanlik teadmise määratlus viib skeptitsismi füüsilise maailma suhtes
Seega ei saa deemon mind petta kõiges. Tal on loogiliselt võimatu mind petta minu enda suhtes st panna mind olukorda, kus ma mõtlen, et ma olen olemas, ent mind tegelikult olemas ei ole. Cogito, ergo sum. Mõtlen, järelikult olen olemas. 76. Kartesiaanlik teadmise määratlus Descartes oli seisukohal, et ükskõik kuidas kuri deemon teda ka ei eksitaks, leiab ta uskumusi, mis on tema jaoks vääramatud ja kaheldamatud ning neid saab ta pidada teadmiseks. Descartesi järgi selleks, et midagi teada 1) Pead sa seda uskuma 2) See peab olema tõene 3) Sa pead olema vääramatult õigustatud seda uskuma Selle järgi saame teada paratamatuid tõdesid, kuid füüsilise maailma suhtes on see teooria liiga nõudlik. Uskumused füüsilise maailma kohta pole vääramatult õigustatud, seega ei saa neid pidada teadmiseks. Kartesiaanlik
annaabi.ee 
