võsaaladega. Eriti arvukalt on neid salumetsades, mida iseloomustab rikkalik põõsa-ja rohurinne, samuti rohke lehekõdu. Võsapuuk eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades. Puuke võib leida ka karja- ja heinamaadel ning põlluservades. Vähem leidub neid kuivades okasmetsades, liivikutes, aruniitudel ja kadastikes. Puukide aktiivsus on perioodiline. See kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda oluliselt pikendada. Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on 6-7 kraadi. Nii asuvad nad liikvele aprillis ja mai alguses kui temperatuur on madal ja õhuniiskus kõrge. Teine aktiivsuse periood algab tavaliselt septembris-oktoobris, kui õhuniiskus ja ka õhutemperatuur on madalad liiguvad puugid maapinna lähedal kuni välistemperatuuri langus
-4- 1. MURULAUK Mis on murulauk? Murulauk (ladina k:Allium schoenoprasum) on sibultaim, mida kasutatakse toidu maitsetamiseks ja kaunistamiseks. 1.1 PÄRITOLU Murulauk pärineb lauguliste perekonnast, Aasiast ja Euroopast Murulauk on laia tsirkumpolaarse levikuga taim. Põhja ja Lääne-Eesti loopealseil ja kuivades kadastikes kasvab madalakasvuline murulaugu teisend , mida toidutaimena tavaliselt ei kasvatata, kuid mõned teised murulaugu sordid on leherohkemad ning suuremakasvulisemad. Murulauk sai populaarseks alles keskajal, mil teda hakati ka aedades toidutaimena kasvatama. Päikesele avatud huumusrikka substraadiga peenral edeneb ta ideaalselt. Kauneid roosasid õisikuid külastavad meelsasti mesilased. Otstarbekas on paljundada murulauku kevadel jagamise teel. 1.2 KASUTAMINE
Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut sellest üle ja on painutatud. Saba on lühike ja ümar. Üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel.Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. Valgejänesed on enamasti 45-70cm pikad ja kaaluvad 2000-5800g. Sabapikkus on neil 40-80mm. Tagakäpa pikkus on 120-165mm. Valgejänes elab Eestis peamiselt metsades ja soodes. Lääne-Eestis ka kadastikes. Magab tavaliselt metsas või põõsas kivide varjus. Vahetevahel kraabib uru poegade varjamiseks. Külmade ilmadega on väga olulised lumme kaevatud urud. Valgejänes on hämariku –ja ööloom. Päeva veedavad nad tavaliselt kuskil varjatud kohas (nt põõsa all). Nad toituvad peamiselt rohust, erinevatest taimedest ja madalakasvulistest põõsastest. Talvel kui maas on lumi toituvad puude ja põõsaste osktest ja koorest. Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Piirkond
Lehe pikkus on 9...20 cm, laius 2,5...6,5 cm. Iseloomulikud on pikad rootsud ning valkjad, roosakaslillad kuni lillakaspunased lehetuped. Paljunemine: Peamine on vegetatiivne levimine risoomi abil, kuid paljuneb ka seemnetega. Kasvukoht: Sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikes, metsaservadel, jõekallastel. Puisniitudel, pärisniitudel, laanemetsades, lodumetsades, vähem loometsades, palumetsades ja salumetsades. Mürgistusnähud: oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi kiirenemine. Rasketel juhtudel teadvus kaob ja saabub surm. USSILAKK Paris quadrifolia Rahvapärased nimed: ussimari, hooramari, hundimari,
Järelkasv Põõsarinne Alusmets Puhmarinne puhma-rohurinne Rohurinne Alustaimestu Sambla- (ja sambliku-) rinne Loometsad Loometsad kasvavad õhukestel (vähem kui 30 cm) huumusrikastel muldadel, mis põua ajal kergesti läbi kuivavad. Põhjavesi on neil aladel sügaval ning pole väikestele taimedele otseselt kättesaadav. Seepärast kasvavad loometsades ja -kadastikes kuiva- ja lubjalembesed taimed. Puurinne on hõre. Levik: Saaremaa, Loode- ja Põhja-Eesti paealad Puurinde moodustavad harilik mänd, harilikku kuusk, arukask. Põõsarindes kasvavad harilik kadakas, harilik pihlakas, paakspuu, harilik kuslapuu, mage sõstar, kibuvitsad, põõsasmaran. Puhmarinne on liigivaene koosnedes peamiselt leesikast. Rohurinne on üsna liigirikas. Seal leidub kassikäppa, nõmm-liivateed, hobumadarat, verevat kurereha, longus helmikast,
profülaktikas ja ravimisel. Murulauk Murulauk on mitmeaastane sibultaim liilialiste sugukonnast laugu perekonnast. Murulauk kasvab looduslikult kogu Euroopas, Väike-Aasias, Kaukaasias, Kesk-Aasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kamtsatkal, Indias ja Põhja-Ameerikas. Levinud on murulaugu kasvatamine köögiviljana. Oma levila põhjaosas on murulauk ainus maitseroheline.Eestis kasvab murulauk looduslikult kohati Lääne- ja Põhja-Eestis loopealsetel, kadastikes ja rannaniitudel. Ta eelistab lubjarikast pinnast Murulauku kasutatakse maitsetaimena; tema lehed on sibulamaitselised. Tema lehti ja võrseid riivitakse vürtsiks kalale, kartulitele või supile. Sellepärast kasvatatakse seda sageli aedades ja müüakse köögiviljapoodides. Murulaugul on väävlisisalduse tõttu putukaid tõrjuv mõju, mida aiakahjurite tõrjeks kasutatakse. See aitab ka hallituse ja jahukaste vastu. Kuid mesilasi tõmbab ta ligi. Murulauku saab kasutada meditsiinis
Kahtlemata pole enamuse liikide puhul karjatamise aja ja koormuse täpset mõju uuritud. Seetõttu võib ka osutuda, et mõne I kaitsekategooriaga liigi puhul karjatamist igaks juhuks välditakse või need kasvukohad muust karjamaast taraga isoleeritakse. On liike, mis suudavad eksisteerida vaid piisava karjatamise tingimustes. Näiteks liblikaliigi komapunnpea (Hesperia comma) käekäik nommedel ja loopeasetes kadastikes soltub otseselt nii konkreetse toidutaime olemasolust kui ka niidu hooldusvottest - valmikud munevad vaid paljastunud maapinnal paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Karjatamise lakkamisel maapinnalähedane mikrokliima muutub ning asurkond ei suuda ellu jääda (Talvi 2004, Viidalepp ja Remm 1996). Kokkuvõte Karjatamise mõju taimekooslustele sõltub suurel määral loomade eelistustest. Eri liiki kariloomad eelistavad erinevaid taimi
hakanud kattuma turbaga. Alustaimestik: levivad kõrvuti mätaste ja märgade alade taimed. *NIIDUD: -mitmeaastaste rohttaimede rohumaad. Jagunevad karja- ja heinamaadeks (kasutuse järgi) ning primaarseteks ja sekundaarseteks (tekke alusel).Kuivadel muldadel-aruniidud, niisketel muldadel-soostunud niidud. *1)Looniidud.e alvarid-väga õhukese mullaga(alla 30cm). P.-L. Eesti paetasandikel. Madal rohutus on liigirikas. Looniitude säilimise eelduseks on karjatamine, ilma selleta muutuks kadastikes või arapikeks. *2)Pärisaruniidud-on moreeni-ja viirsavitasandikel, rähksetel, leostunud või gleistunud muldadel. Eesti kõige laialdasema levikuga niit. Rohustu muldade liigirikkus sõltub muldade toitainete sisaldusest ja veeoludest. 3)Puisniidud-hõredalt kasvavad puud ja põõsad,Maailma ühed liigirikkamad taimkooslused. Säilivad vaid inim kaasaabil. 4)Lammi e luhaniidud-esineb jõgede üleujutusaladel (Lõ, Kesk, Lä-E jõgedel (Emajõgi, Pedja, Kasari),lammimuldadel.
pruunivöödilise seljaga. Isaslindudel kalmistutel, on kollased laigud sabaservas. talumaastikel, Tiibade külgserval on rohevindil metsatukkades, helekollane triip. Rohevindil on terav kadastikes, puisniitudel roosakas hall nokk. Jalad on neil ja metsaservades. Talviti roosad. külastab ka lindude toidulaudu.
11 tüsedus seda võimaldas, ka põllumaana. Kadakas levib seemnetega, mis idanevad mulda sattunult alles teisel aastal. Kõige kiiremini võtab ta pikkust nooruses, 520 aasta vanuselt. Just selle ajaga jõuab kadakas hävitada liigirikka lootaimkatte. Õhemal mullal on häving aeglasem, tüsedamal kiirem. Valgust armastavad looliigid peavad halvenenud valgusoludes mõnda aega vastu. Ka umbes 40 aastat tagasi hüljatud niitudel, nüüdsetes kadastikes, võivad mõnes imekombel püsinud hõredamas kohas kasvada veel eriti visad lootaimed. Kuid looniitudele omane liigirikkus on ka sel juhul ammu minevik. Kaheksakümneaastastest kadakatihnikutest niidutaimi enam ei leia. Kadakaokaste varis on muutnud mulla happelisemaks, selleks ajaks on esimesed männid juba kadakatest läbi kasvanud ja teised ootavad järge. Laialdased lookarjamaad kaotati läinud sajandi keskel ette võetud loodude taasmetsastamise
01.06.1988 Erinaceus concolor concolor (kaelussiil (lõunasiil)) 1 Võru maakond, Urvaste vald kinnitatud Elupaik Mõlema siililiigi elupaigad on Eestis üldiselt sama tüüpi: okaskerad elavad aedades, parkides, põõsastikes, põlluservades ja ka metsades. Meie põhjamaises kliimas on nad koondunud inimese lähedale asulatesse, kus tihti paremad toitumis- ja varjevõimalused ning on ka pisut soojem. Paiguti on neid kohatud männikutes, sarapikes ja kadastikes. Aktiivsusperiood vältab harilikult aprillist septembrini. Külmal aastaajal liigub harva (üksnes soojemate ilmadega), õhutemperatuuril alla +5 °C pole aktiivne. Siil on öise eluviisiga; päeva veedab ta kerratõmbunult põõsas, rohus või varjepaigas. Liigselt korrastatud aias siil elupaika ei leia. Siil on levinud üle terve Eesti ning on väga arvukas. Arvatakse, et ühel hetkaril elab keskmiselt 0,3 - 3 siili.
sammal. Varrelehed on nii väikesed ja tihedalt vastu oksa või peavart surutud, et me palja silmaga vaadates neid lihtsalt ei märka. Seega paistavad loodehmiku oksad kui kollakasrohelised nöörid. Erinevalt niiduehmikust, tema nöörjad oksad ei harune üldse. Kasvab liivasel ja lubjarikkal mullal, niitudel ja loopealsetel. Loodehmikut võib pidada väga lubjalembeseks liigiks, avarates loometsades, kadastikes ja lubjakividel on ta väga sage. METSAKÄHARIK Suur ja tugev, kuni 20 cm pikkuste ebakorrapäraselt harunevate vartega hele- või kollakasroheline sammal. Moodustab maapinnal koheva samblavaiba. Lehed asetsevad vartel harali ja moodustavad varre tipus suure tuti. Tüüpiliselt kasvab ta viljaka mullaga metsades (laane- ja salumetsades); metsakäharik ei talu otsest päikesevalgust, seega saab ta kasvada vaid metsas. Väga sage metsasammal maapinnal,
annaabi.ee 
