Ülo Vinter Ülo Vinter sündis 3. jaanuaril 1924 Tallinnas. Ülo Vinteri loomepärandi kaalukaima moodustavad lavateosed (eriti muusikalid, balletid) ning muusika nuku- ja telefilmidele. Lisaks on ta kirjutanud sümfoonilist muusikat (sh orkestrisüit „Paunvere“), lastelaule, koorimuusikat, levimuusikat (sh laule ja teoseid kergemuusikaorkestrile) ja kammerteoseid. Tema loomingus leidub lürismi ja huumorit, loodusekujundeid ning karakterpildikesi. Mitmed teosed on pälvinud auhinnalisi kohti loominguvõistlustel.
,,Naiivsed palad", ,,Cruise Control" ,,Six-pack piano" ja hulk väiksemaid klaveripalu, Klaverikontsert ja ,,Time Sculpture" klaverile ja sümfooniaorkestrile. Samuti on ta ise enamikel juhtudel olnud oma klaveriteoste esmaettekandja. Ta on kirjutanud ka kammer- ja kooriteoseid, teatri- ja filmimuusikat. Olulisel kohal Rannapi loomingus seisavad kaks rock- kantaati: ,,Ilus maa" ja ,,Taevas ja maa" solistidele, segakoorile, klaverile ja rock-ansamblile. Kaalukaima osa tema loomingust moodustavad ligi 200 levilaulu. Rannap on kokku kutsunud ja juhtinud kolme ta oma loomingut esitavat rock-ansamblit: Ruja, Noor Eesti ja Hõim. Lisaks Rannapi enda ansamblitele on tema laule esitanud paljud Eesti juhtivad levilauljad Tõnis Mägi, Ivo Linna, Maarja-Liis Ilus jpt. Ta on oma lauludega võitnud Tippmeloodia aastase lauluvõistluse lõppkontserdi, ja Aastalõpu Võistluskontserdi.
Heino Elleri loometöö kestis 60 aastat: alates 1909. aasta klaveripaladest kuni lõpetamata 3. viiulisonaadini 1969. aastal. Kokku on tema loomingus ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost: kolm sümfooniat, kolm sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme, pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene viiulikontsert ja hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele. Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 teost), kaalukaima aga orkestrilooming (ligi 40 teost). Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei olnud Ellerile omane). Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Tema orkester on
orkestrile. Teksti aluseks on katoliku surnumissa kanooniline tekst eesti keelde tõlgitult tekst on võetud Mozarti reekviemi 1870. aastal ilmunud eestikeelsest väljaandest. KOKKUVÕTE Eesti heliloojate hulgas, Rudolf Tobiase, Mart Saare, Artur Kapi ja Heino Elleri kõrval, on Cyrillus Kreek üks mõjukamaid rahvusliku helikeele kujundajaid ja tähtsamaid uuendajaid eesti koorimuusikas. Kreegi muusika koosneb peaaegu täielikult eesti rahvaviiside seadetest ja töötlustest ning kaalukaima osa tema loomingust moodustavad kooriteosed. Kreegi muusikas on ühinenud rahvalaulu spontaansus ja akadeemilised heliloomingutraditsioonid. Kreegi elutöö on jätnud eesti muusikasse jälje, mida mitme erineva põlvkonna muusikaloojate, nende hulgas heliloojate Veljo Tormise, Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa jt, aga ka mitmete eesti jazzmuusikute jpt. loomingus võib tänagi selgelt tajuda. Kreegi elutöö hõlmab kolme lahutamatut ja üksteist täiendavat tegevust rahvamuusika kogumist ja
hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele. esile oma ootamatu dramaatika, kohati ka salapäraselt fantastiliste ja grotesksete meeleoludega ("Viirastused", 2. keelpillikvartett, "Eleegia", * Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 "Öö hüüded"). teost), kaalukaima aga orkestrilooming (ligi 40 teost). * TEOSED: Elleri stiil on omapärane sulam klassikalistest vormiprintsiipidest, 20. sajandi muusika väljendusvahenditest (impressionism ja ekspressionism) - koorimuusika: Jõel (Jõekaldal) (tekst Otto Roots, 1951) ; Laul sepast ning rahvuslikust koloriidist. Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on (tekst Ilmar Sikemäe, 1951) ; Merel (tekst Otto Roots, 1951)
vennaskonna tellimusel – mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeestekaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval. 7. Mis on epitaafid ja vappepitaafid? Too näited Epitaaf on lahkunu mälestuseks kirjutatud lühike tekst, tavaliselt hauasambal. Vappepitaaf ehk surnusilt on üksikisiku mälestuseks kirikusse üles seatud mälestusmärk. Suur osa Niguliste muuseumi väljapanekust on pühendatud reformatsioonijärgsele kirikukunstile, millest kaalukaima osa moodustavad epitaafid ja vappepitaafid. Hasselblatti epitaaf: Johann Hobbingi epitaaf: Dietrich Mölleri epitaaf: Adolf Eberschildti epitaaf: Epitaph mälestuseks Mustpea liikmetele: Friedrich Wartmanni epitaaf: Uexkülli vappepitaaf: Anton Philipp von Saltza vappepitaaf: Eestimaa aadliku ja Rootsi ohvitseri Heinrich von Knorringi vappepitaaf: 8. Kirjelda “Surmatantsu” ja lisa olulisi andmeid selle kohta
rahva ja riigi saatust. Eriti väikerahvastele on oluline mitmekülgselt võimekate persoonide esiletõus. Üks selliseid on Peeter Põld 20. sajandi väljapaistvamaid suurkujusid, kelle elutöö suurust aastakümneid maha vaikiti. Üliõpilaspäevist alates seisis ta ereda tähena rahvusliku liikumise tuntud liidrite kõrval võitluses eestluse eest ning venestuspüüete vastu. Peeter Põldu on enim seostatud haridusega, mis moodustabki kaalukaima osa tema elutööst: Peeter Põld Eesti hariduse teenäitaja nõnda on tabavalt määratlenud Aulis Aret. Peeter Põllu talent ning eeskuju ilmnes veel paljudel teistel elualadel: poliitika, ajakirjandus, seltsiliikumine, kultuur, karskus, usk. Peeter Põld pühendas kogu elu eesti rahva ja riigi teenimisele, juhindudes oma tegevuses ülimaist väärtustest usulistest väärtustest.
ekspressionismi ja impressionismiga. Uudset lähenemist on tunda eriti tema soololauludes ja klaveripalades, aga ka mõnedes koorilauludes. Teisalt loetakse Mart Saart üheks eesti rahvusliku muusikastiili rajajaks. Keeruliste, "lauldamatute" laulude looja pöördus oma küpsemas loomingus otsustavalt rahvalaulu poole, loobudes moodsast helikeelest. Ta on esimene eesti helilooja, kelle muusika on tihedalt rahvaloominguga läbi põimunud. Koorilaulud moodustavad kaalukaima osa Mart Saare loomingust. Neid on ta kirjutanud kogu elu: esimene teadaolev laul ("Kuu kelmus" naiskoorile) on pärit aastast 1902, viimased on kirjutatud vahetult enne surma 1963. a. Koorilaulude jaoks sai ta inspiratsiooni loodusest ja rahvaviisidest. Juba 1920.-1930. aastatel nägid avara mõtlemisega muusikud Saare kooriloomingus eesti rahvusliku muusikastiili etaloni, paremad linnakoorid olid tema loomingu ka üldiselt omaks võtnud. Mitmed koorijuhid
Pealkiri väljendab tavaliselt teoses valitsevat meeleolu ning seostub tihti/enamasti loodusega. Arvuka osa tema loomingust moodustab klaverimuusika, kuhu kuulub u. 200 teost, sealhulgas "Kolmteist klaveripala eesti motiividel" (1940-1941), miniatuurid "Kellad", "Liblikas"). Oma lemmikpillile viiulile kirjutas Eller miniatuure (nt "Männid" ning "Avarused"), sonaate ja ka üheosalise viiulikontserdi h-moll (1937), mis on eesti muusika I viiulikontsert! Kaalukaima osa Elleri loomingus moodustab orkestrilooming (u. 40 teost). Sinna kuulub 3 sümfooniat, 3 sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme, pilte. Heino Elleri kõige populaarsem teos on "Kodumaine viis", mis oli algselt kirjutatud klaverile ning hiljem keelpilliorkestrile. "Kodumaine viis" keelpilliorkestrile on omamoodi eesti visiitkaart. See on üks Elleri enimesitatavaid teoseid ( kuulub tsüklisse "Viis pala keelpilliorkestrile")
tõotas kujuneda ooper ,,Lunastatud vanne". Teos saavutas 1935. aastal ,,Estonia" teatri poolt välja kuulutatud lavateoste võistlusel esimese koha. Pärast võimupööret kavatseti teos 3 lavastada ning esitada muuhulgas 1941. aasta lõpul Moskvasse kavandatud eesti kunsti dekaadil. Heliloojat sunniti aga ooperit vastavalt nõukogude võimu maitsele ,,parandama". Muserdatud helilooja hävitas lõpuks partituuri ning säilinud materjalid ei ole enam esituskõlbulikud. Oja loomingu kaalukaima osa moodustavad soololaulud. Enamik neist on kirjutatud 1930. aastatel. Tema laulud on sageli äärmuseni dramaatilised, valulikud. Mart Saare kõrval on just tema suutnud Juhan Liivi luulekujundeid kõige veenvamalt muusikasse valada. Tema üks tuntumaid laule on Anna Haava tekstile kirjutatud ,,Põhjamaa lapsed". Lisaks on ta kirjutanud mitmeid sümfoonilisi teoseid: ,,Ilupoeem", ,,Ajatriloogia", ,,Humoresk", ,,Sümfooniline fantaasia", sümfooniline süit ,,Aeliita", ,,Mere laul"
Heino Elleri loometöö kestis 60 aastat: alates 1909. aasta klaveripaladest kuni lõpetamata 3. viiulisonaadini 1969. aastal. Kokku on tema loomingus ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost: kolm sümfooniat, kolm sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme, pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene viiulikontsert ja hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele. Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 teost), kaalukaima aga orkestrilooming (ligi 40 teost). Elleri stiil on omapärane sulam klassikalistest vormiprintsiipidest, 20. sajandi muusika väljendusvahenditest ning rahvuslikust koloriidist. Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei olnud Ellerile omane). Rahvuslikkus võiks
mõisteaparaati nende vastastikuses, üksteist täiendavas toimes. Tuleb hoiatada, et sotsioloogilise ühiskonnakäsitluse refereerimisega satume paratamatult nende doktriinide mõjusfääri, millega opereerivad funktsionaalsed (sotsioloogilised) riigiteooriad (vt teema 1. § 7), mis omakorda on iseloomulikud anglo-ameerika õigussüsteemile. Omamoodi on see paratamatu, kuna kaasaegse sotsioloogia ning funktsionaalsete riigiteooriate arengusse on kaalukaima panuse andnud eriti USA teadlased. Klassikaline, nn lääne mõttemalli kohane käsitlus lähtub sellest, et looduskeskkond on üldisem nähtus, mille lahutamatu koostisosa allsüsteemina on sotsiaalne keskkond ehk ühiskond. Mõisted ühiskond, riik ja õigus (õigusnormid) on abstraktsioonid. Ühiskond (versus inimühiskond) on terviklik sotsiaalne süsteem, mis koosneb organiseerituse ning interaktsiooni kvalitatiivselt erinevatest tasanditest
annaabi.ee 
