Fookus näitab, kui kaugele tegelaskuju ellu (mõtetesse, tunnetesse jms) meil on võimalik tungida ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda. Nullfokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust rohkem (jutustaja > tegelaskuju) _ Sisemine fokalisatsioon - jutustaja ja tegelaskuju teadmised on võrdsed (jutustaja = tegelaskuju) _ Väline fokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust vähem Homodiegeetiline jutustaja on jutustatava maailma osa Heterodiegeetiline jutustaja ei ole jutustatava maailma osa; Autodiegeetiline (homodiegeetiline) jutustaja on samas peategelane, jutustab otsekui oma lugu. nelja tüüpi jutustajaid: Ekstradiegeetiline-heterodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes jutustatava maailma osa ei ole); Ekstradiegeetiline homodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes on jutustatava maailma osa); Intradiegeetiline-heterodiegeetiline (2. astme jutustaja, kes ei ole jutustatava
võimalik tungida ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda. Genette, Gérard: Narrative Discourse. Oxford 1980. Nullfokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust rohkem (jutustaja > tegelaskuju) Sisemine fokalisatsioon - jutustaja ja tegelaskuju teadmised on võrdsed (jutustaja = tegelaskuju) Väline fokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust vähem Homodiegeetiline jutustaja on jutustatava maailma osa Heterodiegeetiline jutustaja ei ole jutustatava maailma osa; Autodiegeetiline (homodiegeetiline) jutustaja on samas peategelane, jutustab otsekui oma lugu. Omaelulooliste tekstide puhul räägib Philippe Lejeune `autobiograafilisest lepingust' , mis põhineb osalt autori ja jutustaja/peategelase samasusel ning asjaolul, et teost on määratletud kui autobiograafiat . Hermann Hesse "Stepihunt" Raamjutustus (ekstradiegeetiline jutustust jutustatakse)
KIRJANDUSE PÕHILIIGID: 1)Luule ehk lüürika ehk poeesia 2)Draama ehk näitekirjandus 3)Proosa ehk eepika-jutustav kirjandus näiteks:jutustus,romaan, kunst,novell,eepos TEEMAD:seiklus,armastus,ajalugu,õudus,kriminaalne,ulme,noorsoo-romaanid TUNNUSED:jutustav,süzee ehk tegevustik,karakter ehk tegelased,keda saab isesoomustada,miljöö ehk keskkond EEPIKA:tunnuseks jutustaja ja jutustatava olemasolu MÕISTED: SÜZEE-tegevustik KARAKTER-tegelane,keda saab isesoomustada MILJÖÖ-keskkond Eepika liigid/zanr: KIRJANDUSE VOOLUD KIRJANDUSE VOOLUD ROMANTISM ROMANTISM REALISM ZANRID ZANRID
elu tervet ajajärku. Mitu kõrvaltegelast grupeerunud peategelase umber. Tavaliselt (tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´) on jutustav kirjanduse piirdutakse ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega kui romaanis, põhiliik. Põhitunnuseks jutustaja ja jutustatava olemasolu. Peegeldab elu jutustamise vorm novellist hajusam, pole nii tihe, sündmused rahulikumad, väldib fantastikat. kaudu. Teosed jutustavad inimestest ja sündmustest, millest inimene osa võttis, inimese Novell eepika väikevorm (novella jutt). Pühendub inimese elu üksikule sündmusele, käitumisest, elamustest eri situatsioonides, suhtumisest mitmesugustesse nähtustesse, ei anna, mis juhtus enne või pärast
lühike pilke- või pilalugu, mis midagi või kedagi naeruvääristab. Iseloomustavad: päevakajalised teemad, kergus ja paroodilisus. Novell: lühijutt/proosa väikevorm. See keskendub sündmustikus vaid kõige olulisemale. iseloomustab: tegelasi vähe, tekst tihe ja pingeline, lõpp on ootamatu Fr. Tuglas "Hingemaa" Ballaad: pikem, jutustav luuletus, mille aineks mingi erakordne, enamasti sünge või kurva lõpuga sündmus. Nt: "kevad" marie under Romaan: jutustatava proosa suurvorm. Romaani iseloomustavad probleemirohkus, elukujutuse mitmekülgsus, mitu süzeeliini ja suur tegelaste hulk.,, romaan: "nimed marmortahvlil". Rahvusliku ärkamisaja sündmused jagatakse kolmeks perioodiks: 1. Rahvusliku liikumise algus (1850. aastate keskpaik-1869); 1857 - "Kalevipoja" ilmumine; 1857 - Johann Voldemar Jannsen alustas "Perno Postimehe" väljaandmist; 1864 - J. V
Kirjandus! 1)Kirjanduse põhiliigid:Eepika, Lüürika, Dramaatika 2)Eepika: eepilised teosed kirjeldavad enamasti sündmusi, ent esineb ka tundekirjeldusi. Põhitunnuseks on jutustaja ja jutustatava olemasolu. Kirjeldatakse päriselt asetleidnud sündmusi, kui ka väljamõelduid. Jutustava(eepilise) teose 3 põhitunnust: Süzee-tegevustik Karakter-inimloomust ja ajastut esindav kirjanduslik kuju Miljöö-keskkond Eepika= Romaan-palju probleeme, mitu süzeeliini, palju tegelasi Eepos-ulatuslik jutustav värssteos Novell-tiheda sisu ja väheste tegelastega jutustus, millel enamasti on vaid 1 keskne teema. Jutustus-novelli ja romaani vahepealne
vaimsete otsingute ja elumõtestuse teemaga. Ballad on pikem jutustav luuletus, mille aineks migi erakordne, enamasti sünge või kürva lõpuga sündmus. Eepika Eepika- on kirjandus liik, mis kujutab sündmuse tegelasi ja olukordi. Eeplisises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitluslaad on rahulik ja üksikasjalik. Autori suhtumine avaldub kautsel viisil. Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja jutustatava olemasolu. Jutustava teose kolm põhitunnust: Süzee ehk tegevustik karakterid ehk erinevate tegelaste iseloomustamine miljöö ehk tegevuse aeg ja koht Eepika zanrid(alaliigid): Eepos, roman, jutustus, novel, reisikiri, päevik, miniatuur, memuaristika. 1)Tutvustatakse tegelasi, kohta ja aega. 2)Sõlmitus sündmus, mis käivitab tegevustiku 3)Teose asendus- avanevad tegelastevahelised 4) kulminatsioon e haripunkt kõige pingelisemhetk suhted ja nende areng.
põrinal); 3. Alliteratsioon konsonantide kordus sõnades (nt kägu kukkus kuusikus) 4. Assonants vokaalide kordus sõnades (nt anna aega atra seada) Lausekujundid: Ebatavaline sõnajärg lauses, tahtlikud sõnakordused/sõna väljajätud, retoorilised küsimused jm. EEPIKA üks kirjanduse põhiliik lüürika ja dramaatika kõrval. Eepilised tekstid kirjeldavad peamiselt sündmusi, kuigi neis võib esineda ka tundeseisundite kujutamist. Põhitunnuseks on jutustaja ja jutustatava olemasolu. Proosa eepika väljendusvorm. Proosateostes jutustatakse sündmusest, tegelastest ja olukordadest rahulikult ja tõepäraselt. Süzee teose teema, ainestik. Karakter inimloomus. Miljöö keskkond, nii sotsiaalne kui ka looduslik. Kompositsioon teose ülesehitus. Allegooria mõistukõne, mille ülesandeks on rääkida probleemidest ja nähtustest varjatult. Tekstis kujutatud isikutes, nähtustes ja olukordades tuleb näha teisi isikuid, nähtusi ja olukordi.
ideed ja eepilised struktuurielemendid. Peateoseks oli Marol eepos ,,Aeneis". Vergiliuse narratiiv on põnev tänu oma ambivalentsusele, määramatusele, illusoorsusele, s.t. me ei tea kunagi, kes täpselt üht või teist lugu jutustab või vaatleb. Algusest peale on aga ka teisi jutustajaid: muusa, erinevad jumalad jne. Kuna jutustatav lugu tuleneb kahest allikast, Homerose eri eepostest, on jutustamistehnika üles ehitatud Iliase ja Odüsseia lugude omavahelisele opositsioonile. Samas on jutustatava aja ja jutustamisaja suhe pidevalt kõikuv. Tüüpiline näide on tapmis- ja suremisstseenid, mis kõik on venitatud eepiliste võrdluste, otsekõnede ja kirjeldustega tegelikkusest pikemaks. Päris-narratiivile on siin vähe ruumi, peaasjalikult tegeldakse toimunu kommenteerimise ja selle üle järele mõtlemisega. Jutustatav lugu on väga kindlalt jagatud raamatu piiridega. Teos koosneb 12 laulust, millest igaüks käsitleb absoluutselt terviklikku tegevust. 108
juurde. 1.1.8.1.Kersti Kivirüüt ,,Okultismiklubi" autori arvates sai sellise sisuga raamatut sündida vaid seetõttu, et ta on Kuustes koolis ajalooõpetaja. Samuti ka sellest, et Vana Kuuste kandis on siiski paranähtusi. Kersti Kivirüüt, kuuldes õpilastelt või külarahvalt kohalikke legende, püüab tungida nende sügavamasse sisusse, et mõista rahvajuttude tekkimise põhjusi ja tausta, et määratleda jutustatava tõepärasust. Olles loova hingelaadiga noor inimene, on ta rahvajutte ka omatahtsi edasi arendanud nõnda vormuski ,,Okultismiklubi". Kersti Kivirüüdil on valminud juba uue noorteraamatu käsikiri, mis on saadeti tutvumiseks ja hinnangu andmiseks ühe kirjandusvõistluse züriile ning nüüd on edukalt ka ilmunud järg eelmisele raamatule. 1.1.9. Diana Leesalu ,,Mängult on päriselt" FÜÜSILINE VÄGIVALD JA KURITEGEVUS
KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ). Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu. Jutustaja vahendab kuulajale või lugejale toimuvaid, enamasti juba minevikus toimunud sündmusi. Teose aluseks olevatest sündmustest võib jutustada samas järjekorras, nagu nad toimusid, aga ka ümberpööratud järjekorras, lõpust alguse poole suundudes. Suurvormides ( eepos, romaan ) jutustatakse aeglase põhjalikkusega, rahulikult ning laia haardega, üksikasjalikult on välja arendatud kõrvalliinid ja episoodid, kasutatakse kordusi, tagasihaardeid. Novellis jt
Eepika omadused: laiaulatuslikkus, kangelaslikkus, sündmusrohkus, objektivism. Isiksust kujutatakse tavaliselt väljaspool olevat maailma. Isegi siis, kui on olemas jutustaja, on eepiline maailm alati laiem, suurem, mitmekülgsem sellest subjektiivsest jutustaja vaatepunktist. On olemas nn objektiivsuse jääk, mis kehastub nt saatuse mõistes või autoris, laulikus kui tekstitaguses jumaluses. Oluline on lõhe jutustamise oleviku ja jutustatava mineviku vahel. Lüürika seevastu on subjektiivne zanr. Tugineb tavaliselt asesõnadele (sina, mina). Monoloogilisus, mille adressaadiks on lüüriline sina. Lüürilise proosa all mõeldakse poeetilist intonatsiooni ja luuleteksti võtete kasutamist proosas. Rütmilisus, riim ja kõnekujundid. Draama tunnuseks on lavalisus, mis tähendab 1) reaalse maailma illusiooni loomist, 2) , et tegevus toimub olevikus, 3) adressaadi vahetu juuresolek on tähtis. Aja, koha ja
annaabi.ee 
