mehaanilisi laineid erinevates gaasides, vedelikes ja tahketes ainistes, kuhu kuulub ka infra-ja ultraheli koos kuuldava heliga.. Ruumi akustika väljendab, kuidas heli käitub ruumis. See tähendab, et kuulaja ja heliallikas on samas ruumis. Kui ruumis ei ole peagu üldse neelavaid pindu (seinad, katus ja põrand), siis heli põrkub pindade vahel ning võtab kaua aega enne, kui see vaibub. Sellises ruumis on kuulajal väga raske aru saada jutustajast, sest ta kuuleb nii otsest heli kui ka peegelduvaid helilaineid. Kui aga pinnad on kaetud materjaliga, mis neelab heli, siis peegelduv heli kaob palju kiiremini ja kuulajani jõuab ainult otsene heli. Niimoodi tõuseb ka üldine helinivoo ruumis. Materjali helineelavuse omadused on sõltuvalt sagedusest väljendatavad neelavuse koefitsiendiga α (alfa). Alfa (α) ulatus on 0 kuni 1.00 (täielikust peegeldusest kuni täieliku neeldumuseni).
'Rebane pilkab hunti'' ...Aga hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks; ''Kuidas hani hundi üle löönud'' ...Hunt jäänud vesise suuga järele vaatama, aga mis läinud, see läinud; ''Käpp puulõhes'' ...Karu saand suure kiskumisega käpad kätte, aga kindad jätnud peremehele; Kindad on siin ülekantud tähenduses. 6 ''Lindude ja loomade sõda'' Julgus pool võitu; Hinnangu andmine vanasõna või kõnekäänuga oleneb ka jutustajast. Suure Jaani päritoluga jutustajale Liisa Kümmelile on iseloomustav hinnangu andmine muinasjutu lõpus. Muinasjutu ''Hunt hammustab ära varese pea'' lõpetab ta üldtuntud vanasõnaga: ''Loll saab kirikuski peksa''. Teistkordsel esitamisel mõni päev hiljem olid jutus mõned detailid paremini sõnastatud, kuid varem lõppkokkuvõttes kasutatud vanasõna ei olnud. See on tõendiks, et jutustajal pole lugu sugugi alati
oma proosateostes astus Valery välja kirjanduse sõnalise põhiolemuse eest, mille kõrval igasugune apelleerimine kirjaniku siseelule näis talle puhta ebausuna. Isegi Proust, hoolimata tema nn analüüside näilisest psühholoogilisusest, seadis endale nähtavasti eesmärgiks äärmusliku subtilisatsiooni /peenestamine; targutamine/ kaudu pöördumatult segi ajada kirjaniku ja tema tegelaste vahekord: tehes jutustajast mitte selle, kes nägi või koges, isegi mitte selle, kes kirjutab, vaid selle, kes hakkab kirjutama (noormees romaanis -- aga kui vana ta on? ja kes ta on? -- tahab kirjutada, aga ei suuda, ja romaan lõpeb, kui kirjutamine lõpuks võimalikuks saab), lõi Proust nüüdisaegse kirjutuse epopöa: selle asemel et paigutada oma elu romaani, nagu nii tihti arvatakse, pööras ta kõik pea peale ja tegi oma elust enesest teose, millele ta raamat sai otsekui mudeliks, ning nii me mõistame,
Draama põhitunnused (peale seose teatriga): - tegevuslikkus (kr drama tegevus); Aristotelesel üks jäljendamise viis, kus jäljendatakse ,,kõiki jäljendatavaid tegevuses olevatena ning toimivatena". - dialoogilisus - lugu (narratiiv) - tegelased (inimesed või isikustatud (nt loomtegelased, asjad, üldmõisted) 50. Kuidas mõista väidet, et draamas puudub jutustaja? Kui näidendis on tegelane nimega Koor, Jutustaja, Autor vm, siis mille poolest erineb see proosateose jutustajast? - Dramaatikat eristab eepikast see, et puudub jutustaja kui teksti keskendav ja valitsev positsioon. Lugu näidatakse, mitte ei jutustata (läbivalt). Võib aga esineda tegelasi, kes täidavad jutustaja funktsiooni ja/või jutustamist tegevuse osana. - Autor väljendab end tegelaskonna kaudu. 51. Milles seisneb draamakirjanduse ajapoeetika eripära? Meenutage mõnd loetud näidendit kuidas suhestuvad selles kujutatud aeg (loo kestus) ja kujutamisaeg? 52
maik); kõik on taandatavad päralejõudmise variatsioonile. Narratiivi elemendid on Freytagi püramiidi punktid. Lugu on sündmuse kronoloogiline järjestus. Tekst (e süžee) on loo kunstikavatsuslik esitus. Jutustamine on teksti esituslik külg. Fokuseerimine on jutustaja ja tegelaste vaheline suhe (nullfokuseerimine on kõiketeadev jutustaja, sisemine piirab teadmised konkreetse tegelasega, väline annab tegelasele jutustajast enam teadmisi). Vaatepunkt määratleb, kelle seisukohalt lugu esitatakse. Jutustaja positsioon: heterodiegeetiline (väljaspool lugu, hierarhia tipus), homodiegeetiline (jutustaja on loo osaline), autodiegeetiline (jutustaja on kui peategelane). Jutustamise tasandid: ekstradiegeetiline (jutustaja tasand), diegeetiline (loo toimumise tasand), metadiegeetiline (jutustuse sees asub jutustus).
Ükski politseinik või keegi muu ei takista teda. Algab viimane peatükk pealkirjaga ,,Lahkumine". Jutustaja satub koridoride rägastikku. Muu hulgas satub ta ka tagasi piiripunkti. Lõpuks märkab ta ühes koridoris Bobby't. Ta ei jõua Bobby'le järgi, kuid jõuab ühte ruumi, avarasse siseõue, mille keskel on väike bassein purskkaevuga. Basseini vastaskaldal seisab paarike. Nende juurde läheb Bobby, kes pakub neile mingit rohelist likööri. Kui Bobby Jutustajast möödub, sirutab ka Jutustaja käe klaasi järele, kuid Bobby keelab. Bobby lahkub ühe ukse kaudu ja kui Jutustaja talle järgnema hakkab, keelab Bobby ka seda. Jutustaja jääb basseini silmitsema ja kui ta silmad tõstab, märkab ta, et ka paarike on kadunud. Ta ei tea kuhu edasi minna. Lõpuks tundub talle, nagu näitaks keegi ühe ukse poole. Kui ta tähelepanelikumalt vaatab, ei näe ta enam kedagi. Ta läheb siiski suunatud ukse poole ja satub mingisse pimedasse ruumi
teda. Algab viimane peatükk pealkirjaga ,,Lahkumine". Jutustaja satub koridoride rägastikku. Muu hulgas satub ta ka tagasi piiripunkti. Lõpuks märkab ta ühes koridoris Bobby't. Ta ei jõua Bobby'le järgi, kuid jõuab ühte ruumi, avarasse siseõue, mille keskel on väike bassein purskkaevuga. Basseini vastaskaldal 8 seisab paarike. Nende juurde läheb Bobby, kes pakub neile mingit rohelist likööri. Kui Bobby Jutustajast möödub, sirutab ka Jutustaja käe klaasi järele, kuid Bobby keelab. Bobby lahkub ühe ukse kaudu ja kui Jutustaja talle järgnema hakkab, keelab Bobby ka seda. Jutustaja jääb basseini silmitsema ja kui ta silmad tõstab, märkab ta, et ka paarike on kadunud. Ta ei tea kuhu edasi minna. Lõpuks tundub talle, nagu näitaks keegi ühe ukse poole. Kui ta tähelepanelikumalt vaatab, ei näe ta enam kedagi. Ta läheb siiski suunatud ukse poole ja satub mingisse pimedasse ruumi
S.Chatman “Story and Discourse: Narrative Structure in Fiction” Implitsiitne autor organiseerib kõik jutustamise vahendid, kaasa arvatud jutustaja narrator – tekstis ära tuntav jutustaja, jutustav instants, võib olla ka üks tegelastest narratator – see, kellele jutustatakse, kes informatsiooni vastu võtab. Ta ei ole kergesti välja toodav. Samas aga iga passaaž eeldab nii kõnelejat kui seda, kellele kõneldakse. Narratator on täielikult jutustajast tingitud. reaalne autor (Joyce, kes sööb ja magab) implitsiitne narrator narratator implitsiitne autor võib olla kellele tekstis lugeja teksti looja eksplitseeritud, jutustatakse kellele tekst on äratuntav on orienteeritud
Tammsaare värsijuhud ei ole arvukad, nende astmevaheldus ja kunstikavatsus teenib tähelepanu. Kel ei oleks veel ,,Tõest ja õigusest" värskelt meeles küla lorilauliku Lullu moodivemmaldatud värsid? Ehtrahvalikus algupärasuses on unustamatu seegi salm: Uuh kuuradi, Jussi juuradi, Rangjalgadi, kenuskaeladi, Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus, Sest et Mari vahet Andres jõlkus. (Tõde ja õigus, lhk. 241). 2. Aga asusin ju kirjutama jutustajast ja mitte luuletajast. Hansen-Tammsaare esimesi valgele pääsenud jutustuskatseid võib tagasi jälgida ta õpilasaastaisse Tartus. 1900 sügisel ilmus vanas Tartu ,,Postimehes" väike uudisjutt ,,Kilgivere Kustas" tundmatu algaja sulest. A. H. nimetähtedega märgitud autor alles Treffneri gümnaasiumi kuuendas klassis, aga muidu 22 aastat vana. Tuletagem vähe lähemalt meelde seda lähtekohta. Vene hiiglaimpeeriumi, põliste
Tema oli omal ajal 88-aastasena Kihnu saare vanim laulik. Kooliõppust polnud ta kunagi saanud. Lugeda ta siiski oskas, aga mitte kirjutada. Laulma hakkas Liis juba kaheksa-aastaselt. Liis Alasilt on jäädvustatud 69 terviklikku regilaulu, millest suurem osa on pulmalaulud. Lauliku hääl oli kõrge ja tugev, sobiv koori eeslauljale - heliplaatidelgi kostab ta kaaslauljast üle. Liisist peeti lugu ka kui tublist tööinimesest ja tabava sõnaga jutustajast. Anne Vabarna (18771965) oli pärit Setumaalt, tuntud ka Jako Naane nime all. Ta sündis Peipsi järve kaldal Järvesuu vallas Võporsovo külas Tjopinkal. Pärast abiellumist kolis Anne Vabarna Värska lähedale. Ta oli kuulus setu laulik, lauluimä (nii on nimetatud vaid üksikuid, kõige kuulsamaid laulikuid). Anne oli harukordse võimega laulude looja ja improviseerija. Kirjutada ega lugeda ta ei osanud, seda enam mäletas kõike peast
Kõikidele kunstidele on omane jäljendamine. Näitekirjanduse põhilisteks väljendusvahenditeks on sõnad ja keha. Näitekirjandus väljendab dialoogi kaudu inimsuhteid, konfliktsituatsioone, millest tuleneb mingi tegevuslikkus. kr k tegu, tegevus. 20. sajandil asendub väline tegevus sisemisega. Näitekirjandusele on omane: 1) tegelased pöörduvad otse vaataja poole, autori/ jutustaja kohalolek on varjatud. Tänapäeval tuntakse jutustajast puudust. (J) N1/T1 N2/T2 L(Vimp) A L/V 2) Proosast eristab näidendit jutustaja puudumine. Näidendis peab seda kompenseerima dialoog, remark ning remarktekst. Monodraama on erivorm, kus peale otsese kõne puuduvad kõik näitekirjandusele omased tunnused: tegevuslikkus, dialoogilisus ja remark; 3) Dramaatika ruum ja aeg on alati olevikus. Analepsis
meeldis, ja just nii palju, kui nad ise tahtsid. Võlus ka iga tegelase erinev vaatenurk. Ükski ei kordunud, igaüks oli ainulaadne, nagu ka inimesed tavaelus on ainulaadsed. See teos on nii võrreldav eluga. Kirjandus on ajaloo talletaja. ,,Harala elulood" aitavad aitavad paremini oma rahva ajalugu mõista. See on midagi muud kui ajalooõpikust fakte uurida. Kogumik tutvustab ajalugu läbi üksikisiku, täpselt vastupidiselt õpikutele. Sellesse on pandud killuke ka jutustajast endast ning see teebki asja huvitavamaks. ,,Harala elulood" on kogumik lugudest inimeselt inimesele. Need on lähedasemad kui faktid. Kõik see aitab paremini ajalugu mõista ja hinnata. Kasutatud kirjandus Traat, Mats 2001. Harala elulood. Mats Traat ja Kupar Reinla, Astrid 1976. Mosaiikpanoraam. Looming nr. 8 Rummo, PaulEerik 1976. "Harala elulood" kogutud kujul. Keel ja Kirjandus nr. 10 Riisma, Pille; Rätsep, Astrid; Õunapuu, Tiina 2002. Eelmise sajandi eesti
annaabi.ee 
