arvatavasti esimesi kohalikke translatsioonivõrke. See ulatus Loksast kaugemalgi, Kasispeale ja Aasukülla. Ameerika Häälest puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik tegevus ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002 kodumaise Eesti Ringhäälingu reporterina ja aastani 2007 ka pagulaslehtede Vaba Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina. Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna -- alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades sürrealismisugemega luulevalimikega "Kirves ja tuiksoon" (Toronto, 1976) ning "Urb" (Tallinn, 2007). Teenete eest raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001. aastal Valgetähe III klassi ordeniga. Ilmar Mikiver suri 26. septembril 2010. aastal Washingtonis.
arvatavasti esimesi kohalikke translatsioonivõrke. See ulatus Loksast kaugemalgi, Kasispeale ja Aasukülla. Ameerika Häälest puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik tegevus ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002 kodumaise Eesti Ringhäälingu reporterina ja aastani 2007 ka pagulaslehtede Vaba Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina. Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna -- alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades sürrealismisugemega luulevalimikega "Kirves ja tuiksoon" (Toronto, 1976) ning "Urb" (Tallinn, 2007). Teenete eest raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001. aastal Valgetähe III klassi ordeniga. Ilmar Mikiver suri 26. septembril 2010. aastal Washingtonis.
hea eesi, kreeka ja heebrea keele tundja. Käsikiri valmis 1739.aastal ja 1739.aastal ilmus Tallinas Köhleri trükikojas raamat. (TÄHTUS: Piibel fikseeris ja ühtlustas eesi kirjakeele ja viisi, mis tugines põhjaeesti murdele) Kunstluule alglätted on kirikulaulus. Usupuhastus andis laulmisele koraali näol jumalateenistuses keskse koha. Ajapikku sugenes krikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse juhuluulest. Juhuluule on mingiks kindlaks sündmuseks kirjutatud luule Silmapaistvamaks värsisepaks sai Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor, Reiner Brocmann. Ta omandas barokkluule maneeri. Parim juhuluuletus on 1637 ,,Carmen Alexandrinum"- Peigmehe kiitusele järgneb pruudi ilu ülistus. Siis kirjeldatakse mõrsja isa rikkust. Laulik soovib noorpaarile jumala õnnistust ja palju lapsi. Lõpuks kujutatakse mõrsja saabumist oma mehe majja.
avatuks ilmaliku juhuluule viljelemisele eri zanres. Nii on R. Brockmannilt teada 66 juhuluuletust: 31 pulmadeks, 11 lahkunute mälestuseks, 11 reisiluuletust, neist 5 teelesaatmiseks ja 6 reisilt tulijate tervituseks, ning ülejäänud pühenduse või õnnitlusena muudeks puhkudeks. Võrreldes teiste gümnaasiumiprofessoritega jäi R. Brockmann produktiivsuselt alla vaid poeesiaprofessor Timotheus Polusele. Nagu tollal kombeks, avaldas ka R. Brockmann valdava osa oma juhuluulest mitmete autorite koondkogumikes, dedikatsioonid adressaatteoste järel. Alles hilisemal Kadrina (St. Katharinen) perioodil ilmus R. Brockmannil 4 iseseisvat õnnitlustrükist. R. Brockmanni ilmalikus juhuluules on esindatud nii ladina (24 luuletust) ja kreeka keel (üllatavalt vähe gretsistikaprofessori kohta, vaid 4 luuletust) kui ka vastavalt kõige aktuaalsematele kirjanduspüüdlustele saksa keel (33 luuletust)
kombeid ja kultuuri.) Nendest jutlustest saame teada, et Pühavaimu koguduse juures tegutses eestikeelne kool. Samuti on suureks kõneaineks nendest jutlustes laulmine. Mülleri jutlused on sisukad ja kindla kavaga. Nendest algabki meie ilukirjanduse proosa. Jutlus usuline kõne, millega vaimulik juhib koguduse mõttekäiku Piibli alusel. See on jumalateenistuse keskne osa. Juhuluule. Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas levima Eestis peamiselt Tallinnas ja Tartus 17. saj esimesel poolel. Luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljeleda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles. Idee oli uudne ja huvitav: nii hakkasidki pidustustel, pulmades, varrudel aga ka matustel kõlama eestikeelsed värsid. Paraku ei jõudnud need pärisrahva kuuldekaugusesse. 1630
Piibel fikseeris ja ühtlustas eesti kirjakeele ja viisi, mis tugines põhjaeesti murdele. Eesti kunstluule algus Kunstluule alglätted on kirikulaulus. Aja jooksul muutus kiriku lauluraamat eesti talupoja elus üha tähtsamaks ja temast tuleb otsida ka eesti kunstluule algust. On andmeid, et Tallinna linnakooli eestlasest õpilane Hans Susi tõlkis kirikulaule juba 16. Saj keskel. Juhuluule Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Seoses gümnaasiumide ja trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus levinud omapäratsev barokne luule. Reiner Brocmann Silmapaistvam värsisepp Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor, P. Felmingi sõber Johann Heinrich Rosenplänter Silmapaistvam estofiil. Oma nime on ta jäädvustanud eesti vaimukultuuri kogumise, tundmaõppimise ja publitseerimise algatajana. Selleks asutas ta ajakirja ,,Beiträge"
(1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). Professor Paul Alvre (TÜs 19681993) hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest (1971, 1973, 1974, 1975, 1983), vana kirjakeele küsisõnadest (1976, 1978, 1997), pronoomenite morfoloogiast (kes 1977; mis 1987), adverbidest paraku; paremini; veelaks; subi, suda~sutta;
aastani" (1956). · Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). (ei ole väga oluline) · Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest (1971, 1973, 1974, 1975, 1983), vana kirjakeele küsisõnadest (1976, 1978, 1997), pronoomenite morfoloogiast (kes 1977; mis 1987), adverbidest paraku;
pulmalaul. Pulmalaulud olid mõeldud härrasseltskonnale. Kadrina pastor Brockmann kirjutas ka saksa-, kreeka- ja ladinakeelseid luuletusi, mida on kokku mitusada. Teisteks autoriteks olid Juuru pastor Josua Möllenbeck, Heinrich Göseken, Kirbla pastor Daniel Göbel, Georg Salemann, Rõngu pastor Olaus Georg Salenius (kahesalmiline ,,Jocus Esthonicus" 1643) ning Joachim Salemann. Tähelepandav osa 17. sajandi eestikeelsest juhuluulest koosnes aga pühendusluuletustest-õnnesoovidest mitmesuguste erinevate teoste ilmumise puhul. Nende autoriteks olid Georg Salemann, Johann Sebastian Markand, Johann Cohsen jt. Esimene teadaolev eesti soost luuletaja oli Käsu Hans, Hans Kes. Tema 32-salmilise riimitud tartumurdelise aastal 1708 kirjutatud kaebelaulu aineks on Tartu hävitamine venelaste poolt Põhjasõja ajal aastail 1704-08, kui elanikudki Venemaale küüditati.
kirikulaulu tõlget. Paraku on need värsitehniliselt abitud proosatõlked ja seega laulmiseks sobimatud. Hilisemad tõlkijad H.Göseken, Adr. Virginius, J. Hornung jt on jõudnud märksa suurema rahvapärasuse, ühtluse ning rütmilisuseni. Olgu selle näiteks J. Hornungi kirikulaul „Kristus meie Õnnistus...“ teosest „Koddo ning Kirgo Ramat“ (1695). Juhuluule Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas Eestis, peamiselt Tallinnas ja Tartus, levima 17.sajandi esimesel poolel. Seoses ülikooli, gümnaasiumide, trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljelda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles. Nii et eesti keelgi oli pääsenud sakste pidusaalidesse.
annaabi.ee 
