hammustab lõugadega torkab nahast suise läbi pruun-tondihobu, harilik vesineitsik peatäi, riidetäi Lutikalised Mardikalised 467 liiki leitud 3073 liiki, arvatakse olevat vähemalt 3400 kaks suurt liitsilma pistmistüüpi moodustub iminokk haukamistüüpi jalapikkused enamikel tundlad lühikesed kuni jalapikkused tundlad jooksujalad jooksu- või ujujalad 2 paari jäigad ja tugevad eestiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks taimemahladest täismoone vaegmoondega need kes elavad taimedel muneb peremehe lähedusse puudub aga voodilutikad on parasiidid fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid eritavad haisvat vedelikku ei kaitse
Hulgalülilised tundlad kinnituvad pea esiküljele Jalad on käigujalad prussakalistel on 6 jalga pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30 Jalad on hästi arenenud lühitundaliste tundlates ei ületa lülide arv 30 tagajalad-hüppejalad Tundlad on õige lühikesed, koosnedes kahest Jalad on ühepäevikulistel suuremast aluslülist ja peenest tundlapiust. tüüpilised jooksujalad lühikesed harjasjad tundlad Jalad on pikad ja peenikesed Täide lõuad on muundunud pisteharjasteks Jalad on tugevad ning hästi arenenud, haakejalgade tüüpi. Tundlad on 3-5 lülilised Jalad on enamasti jooksujalgade tüüpi nendega haistavad ja kombivad Jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad
koosneb 8-10 lülist. 11. tagakehasegment on taandarenenud kaheks lühikeseks jätkeks, tundeelundid. Selts: Termiidilised (Isoptera) Termiitid on mitmekujulised; jagunevad: töölised, sõdurid, emased (,,kuninganna") ja isased (,,kuningas"). Töölised: pikkus alla 1 cm. Värvuselt valkjad. Pea ümmargune ja äärmiselt liikuv. Silmad tugevasti redutseerunud või puuduvad. Tundlad pikad, niitjad. Hästiarenenud haukamissuised. Rindmikulülid kergesti eristatavad. Tugevad jooksujalad. Tagakeha silindriline; tipul paiknevad 2-5-lülilised tundlikud urujätked. Kehakate väga õhuke. Suguelundid taandarenenud, ei anna järglasi. Sõdurid: töölistest veidi suuremad. Keha sarnane töölistele. Pea on suurenenud, paksude katetega kitiinsilinder. Esinevad silmad. Tundlad pikad, niitjad. Suured, tugevad ülalõuad. Muud suiste osad taandarenenud ning pole võimelised ise toituma. Kuninganna: Pesa ainus munev emane. Pea ja rindmik tumedad, rindmiku seljal paikneb
Nime saanud kahe kileja tiivapaari järgi Tagakeha tipus muneti Muneti on ühendatud mürginäärmega mürgiastel Ees ja tagatiivad on omavahel ühendatud Maailmas on umbkaudu 150 000 liiki Veel infot Suurim kiletiivaline on 6cm pikk Jaava saarel elav odaherilane Väikseim on munakireslane pikkusega 0,21mm Kiletiivaliste suised on haukamis või libamistüüpi Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad Erinevaid Liike Puiduvaablane Võrgendivaablane Lehetäivamplane Click to edit Master text styles Käguvamplane Second level Munakireslased Third level Fourth level Aedniksipelgas Fifth level Must sipelgas Vaaraosipelgas Kimalane Erakmesilane Lehemesilane
labidakujuliselt laienenud, sageli Röövjalad hambulise servaga. Käpalülid laienenud, omavahel jäigalt ühendatud Tagajalad pikenenud, tugevate reite ja Ujujalad pikkade säärtega Sääred pikenenud, vastanduvad ühele pikale käpalülile (nagu kokkupandav Jooksujalad taskunuga), nende vahele jäävad kitiinist hambakesed Tagajalad pikenenud, säär ja käpalülid moodustavad ühe sirge, tihedate pikkade Kaevejalad harjastega, mis jala tahapoole liikudes laiali lähevad Jalad saledad, kõik jalapaarid ühtlaselt arenenud, reied keskmise pikkusega, Hüppejalad
ette välja sirutatult, ööliblikad aga peidavad need tiibade alla. Tundlad on alati niitjad, umbes sama pikad kui keha, harva tunduvalt lühemad (sugukond Hydroptilidae) vi pikemad (sugukond Leptoceridae). Liitsilmad on suured ja kerajad, täppsilmad vivad sltuvalt liigist kas esineda vi puududa. Suised on tugevasti muundunud ja taandarenenud, nii et ehmestiivalised saavad vaid juua vett vi taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab neil munemise ajal paremini ujuda nii vee peal kui vee all. Tiibu 4 on kaks paari, eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. Tiivad on kaetud karvakestega, harva ka soomustega, kuid ehmestiivalise tiivasoomused erinevad liblikate omadest. Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja
ja moodustanud imikärsa. Selliseid suiseid kasutatakse õitest nektari imemiseks. Kiletiivalistel on ülalõuad hästi arenenud ning nad on võimelised närima tahket toitu, kaevama või pesamaterjali koguma. Kiletiivaliste peas on tundlad, mis talitlevad peamiselt kompimise ja haistmise elundina. Tundlate lülide arv on kolmest kuni seitsekümmeni. Peas on paar liitsilmi ning kolm lihtsilma. Kiletiivaliste jalad on enamasti lihtsad jooksujalad. Kiletiivalste käpad on viie lüliga. Paljude kiletiivaliste tagakeha tipus on muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste emased munevad nii haploidseid mune, millest arenevad alati isased kui ka diploidseid mune, millest arenevad ainult emased või ühiseluliste 7 kiletiivaliste puhul ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Nende
Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad. 8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune
Eestis 2 liiki MORFOLOOGIA 3 – 85 mm Tundlad niitjad; urujätked saagi haaramiseks ja enesekaitseks; II ja III tagakeha segmendil mürginäärmad ELUVIIS/KOHT öise eluviisiga soojalembesed ja valguskartlikud; peamiselt maapinnal; emane muneb ühe kogumi mune ja valvab neid, vastsed jäävad emase hoole alla = lõimetishoole. 10. O. Blattodea – prussakalised Eestis 5 liiki MORFOLOOGIA 2,5 – 100 mm lame, ovaalne keha, pea varjatud kilbitaolise eesseljaga, kõik jooksujalad; lõhnanäärmed, mis eritavad suguferomoone; suguline dimorfism (isastel tiivad pikemad) ELUVIIS/KOHT Öise eluviisiga, toituvad peam. taimejäänustest; munad ooteegis. 11. O. Psocoptera – kõdutäilised Eestis 36 liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 10 mm Meenutavad lehekirpusid, kuid imilont puudub; Lai pea ja haukamissuised; näokilbi ja suiste vahel lisanäokilp. ELUVIIS/KOHT enamasti troopilised; hoonetes, pesades; segatoidulised 12. O. Mallophaga – väivilised Eestis ~40 (250) liiki
tavaline nõgese-plaattäi Orthezia urticae. Eestis 7 (võiks olla umbes 60) liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Nokalised Rhynchota Alamselts: Lutikalised Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Liikide arv: 40 000 55 000, Eestis 467 Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Coulianos, Carl-Cedric 2005. Annotated checklist and distribution of the true bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia
kasvavad põhiliselt talvel.Keha sale, lame, sabas 2 urujätket.Enamasti röövloomad. Valmikud väljuvad enamasti kevadel, elavad lühikest aega, ei toitu . N:harilik kevik, talikevik, salekevik. 57. Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm - 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel
vesineitsik (Calopteryx virgo ehk Agrion virgo), väikekõrsik (Lestes virens). 56. Kevikulised (Plecoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Suhteliselt suured putukad tumedate, tugevate katetega. Tagatiivad volditakse lehvikjalt eestiibade alla kokku, viimased on vaid pisut tugevamad. Pea on suur, pikkade niitjate hulgalüliliste tundlatega. Suised on väikesed- valmikud ei toitu. Jalad on saledad jooksujalad, 3-lülilise käpaga. Tagakeha 10-lüliline, paari urujätketega tipul. Eluviis: Varjatud või väheliikuvad, enamasti istuvad liikumatutena pilliroo vartel ja lehtedel, kaldal kasvavate puude koorel või kaldaäärsel rohul. Lendlus on lühike. Moone: vastsed on sarnased valmikuga, kuid tiivad ilmuvad alles vastseperioodi lõpul. Talvitumine toimub nümfistaadiumis. Kestutakse mitmeid kordi. Valmikud väljuvad kevadel.
Jalad kinnituvad rindmikule puusa abil, millele järgneb pöörel (tavaliselt ühelüliline, kiletiivalistel aga sageli kahelüliline). Pöörlale kinnitub reis, sellele omakorda säär ning käpp. Viimane koosneb 1-5 lülist. Käpa viimasel lülil on tavaliselt küünised. 13 Jalgade peamine ülesanne on üldiselt liikumine kõval pinnal. Kõige paremini on selleks kohastunud käigu- e. jooksujalad (näit. prussakas). Tavaliselt on sel puhul kõik jalapaarid sarnase ehitusega. Sageli on käigujalad aga ühel või teisel viisil moondunud. Paljudel mullas ja maapinnal elavatel putukatel on esimesed jalad muutunud kaevejalgadeks. Tavaliselt on sel puhul esijalad laiad ja tugevad, näitena võib tuua kaerasori. Paljudes putukarühmades (sihktiivalised, kirbulised) on jalad oluliseks täienduseks kesisele või puuduvale (kirbulised) lennuvõimele
annaabi.ee 
