Johann Voldemar Jannsen (0)

Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana- Vändra vallas. Elukutseks oli kantori, hiljem ka köstri ja koolmeistri amet Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Jannsen Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema 3 avaldatud teost 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik" Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka ajalehtedest ja kalendritest, need muutusid eestlaste seas ruttu populaarseteks.
Pärnu Postimees
Pärnu Postimees ehk Perno Postimees, just see pani aluse Eesti ajakirjanduse järjepidevale arengule. Pärnu Postimees väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta ning soovitas talusid hakata päriseks ostma. Üldse üritas Jannsen hea seista selle eest, et rahvas saaks teateid kodu- ja välismaalt, haridust, juhiseid põllumajanduse, majanduse ja tervishoiu kohta. Samas jäi ta tagasihoidlikuks poliitiliste ja ühiskondlike kitsaskohtade käsitlemisel . Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise " marahva " asemel "Eesti rahva" poole. "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" armastas Jannsen ikka ja jälle öelda. Ajalehe kaudu organiseeris ta rahvuslikku liikumist ning sidus selle keskuseid. Nii muutuski Pärnu Postimees ülimalt mõjukaks ja loetavaks ajaleheks, 1862. aastal oli lehel tervelt 2262 tellijat.
Tartu – aastad, rahvusliku liikumise tegelane
1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte, mis siiski oli samas stiilis eelmisega : "Eesti Postimees". See saavutas veelgi suurema populaarsuse, muutudes Eesti suurimaks päevaleheks, üle 2500 tellijaga. Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg. 1865. aastal asutas Tartusse laulu- ja mänguseltsi " Vanemuine ", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869. aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo, mille traditsioon on siiani säilinud; 1870. pani aluse Eesti Põllumeeste Seltsile, 1869. andis välja "Eesti Postimehe" lisana "Eesti Põllomees" – esimene eestikeelne ajakiri, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Mõni kuu enne esimest laulupidu ilmus Jannsenilt "Eestirahva 50-aastase Jubelipeo- Laulud", mis muuhulgas sisaldas ka algupärast loomingut. Kuigi Postipapa armastas kirjutada ka loodusest ja armastusest, siis õnnestunumad on siiski tema isamaalaulud , millest tänini on tuntud "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks.
Perekond Jannseni kodu Tartus, Tiigi tänaval, muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Jakobsonile ja Hurdile võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.
Eesti kultuurilukku on Jannsen läinud pideva eesti ajakirjanduse rajajana, eesti rahvusliku liikumise keskse tegelasena. Kõigi oma ettevõtmistega virgutas ta eestlaste rahvustunnet ja kultuuritarvet ning pani aluse elujõulistele kultuuriinstitutsioonidele.