Rahvuskonvent tahtis teha inimesi võrdseks ning vangistas Louis XVI, sest ta raiskas suuri summasid enda jaoks ning mis tõi majandusliku kriisi. 4. Millised poliitilised jõud olid esindatud Seadusandlikus Kogus? Mis olid nende eesmärgid? Jakobiinid- Nõudsid pidevalt uusi muutusi ja kuningavõimu veelgi suuremat piiramist Soo- Siia kuulusid need saadikud, kes ei suutnud ennast poliitiliselt määratleda. Toetasid kord jakobiine, kord monarhiste. Monarhistid- Kuningavõimu pooldajad. 5. Miks kukutati jakobiinid võimult? Rahvas tundis, et jakobiinide valitsemine ei olnud neile kergendust toonud. 1794. aasta juulis arreteeriti Robespierre ja tema lähimad kaaslased ning hukati järgmisel päeval. Nii kukutati jakobiinide diktatuur. 6. Millised olid revolutsiooni tagajärjed (nii negatiivsed kui positiivsed)? o Prantsusmaa absoluutne monarhia hävis o Vana feodaalsüsteem kaotati
15.aprillil ilmus Konventi järgmine Pariisi kommuuni delegatsioon, milles nõuti 22 zirodiini saadiku konvendist kõrvaldamist. Mis ei läinud läbi. Võitlus zirodiinide ja jakobiinide vahel oli kandunud Pariisist provintsidesse. Osutus, et Lõuna-Prantsusmaal olid zirodiinid kohaliku kodanluse ja ametnikkonna seas kindlas ülekaalus, aprilli lõpus võtsid zirodiinid koos föjaanidega võimu üle Marsailles's [mahr-sei]. Konvendi komisjon kihutati minema ining hakat jälitama jakobiine, Toulonis [tuu-loh] liitusid zirodiinid rojalistidega ja panid toime kontrrevolutsioonilise pöörde. Jakobiinlik munitsipaliteet aeti minema ja jakobiinide juhid vangistati. Zirodiinid olid ammu märganud, et nende kukutamiseks valmistatakse ette ülestõusu ning nende seas ei leidunud kedagi, kes otsustavail päevil oleks juhi ossa asunud. Võimatu oli revolutsiooni paigal hoida. Kõik lootused pandi sellele, et Konvendis olid zirodiinid enamuses ning seega oli võimatu neid
Kõige parem näide kultusest on Püha Jumalaema kiriku kuulutamine Mõistuse Templiks. Üks revolutsiooni kõige negatiivseim asi oli uue kümnendsüsteemi kasutusele võtt ajaarvestuses, mis tähendas, et igas päevas on 10 tundi, tunnis 100 minutit, minutis 100 sekundit. Mõisted Generaalstaadid vaimulike, aadlike ja linnakodanike esinduskogu kesk- ja varauusaegsel Prantsusmaal Soo Seadusliku kogu saadikud, kes ei suutnud ennast poliitiliselt määratleda ja toetasid kord jakobiine, kord monarhiste. Zirondiinid Prantsuse revolutsiooni mõõdukam tiib. Rojalist kuningavõimu pooldaja. Giljotiin masin, mis on mõeldud surmanuhtluse täideviimiseks giljotineerimise ehk giljotiini abil pea maharaiumisega. See on mehaaniline tapamasin, mis muutus omamoodi revolutsiooni sümboliks. Asutav kogu III seisuse poolt loodud Rahvuskogu, millega liitusid hiljem ka osa aadlike ja vaimulikke.
lemmiktütrele Maria Christinale kenotaaf 1805-1809, 15m kõrgune *Veneetsia Frari kirikus õpilased tegid Canovale endale analoogse *Pauline Borghese *Napoleoni kuju Wellingtoni majas (Apsley House) *Psyche ja Eros *Kariidid (Edinburgh) *naiste skulptuurid Maalikunst JACQUES LOUIS DAVID (1748 Pariis - 1825 Brüssel). Pr. maalikunstnik. Tutvus Itaalias antiikkunstiga ja võttis selle eeskujul kasutusele lineaarplastilise käsitlusviisi. Osales SPR-is, toetas jakobiine ja kajastas loomingus rev-sündmusi. Oli Napoleoni õukonnamaalija. *Horatiuste vanne 1784 - klassitsismi programmiline teos *Tapetud Marat 1793 *Sabiinitarid *Napoleoni kroonimine *Leonidas *Venus võtab Marsilt relvad *portreed: auto, abikaasa, Ingres *Madame Recamier kanapeel *Napoleon FRANCOIS PASCAL SIMON GERARD (1770 Rooma - 1837) vaimustus antiigist, Napoleoni ajal elegantne ja romantiline *Josephine *Amor ja Psyche *Charles X kroonimine
Lõpuks õnnestus Konvendil rahvas lubaduste andmisega maha rahustada, kuid peale mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist ka hukati. Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. Küll aga tekitas valitsuse üha enam iseenese egoistlikke huve silmas pidav valitsemisstiil vastuseisu lihtrahva seas, keda jakobiinid olid vähemalt sõnades eelistanud. Tõusiklikud uusrikkad koondasid eneste kätte üha suuremaid rikkuseid ning võimu ning Pariisi rahvahulgad otsustasid sellele vastu hakata. 1795
järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. 1795. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis oli sarnanes pigem 1791. aasta kui 1793. omaga taastati varanduslik tsensus ning vabaturumajandus. See oli ka esimene vabariiklik põhiseadus, mis Prantsusmaal reaalselt kehtima hakkas. Selle kohaselt muudeti ka valitsusasutuste struktuuri:
välja anda seadusi, valitseja arreteeriti ning suleti koos perekonnaga vangikongi. Nende sündmustega kukutati Prantsusmaal kuningavõim. Kuningavõimu kukutamise järel hakati ette valmistama uue rahva esinduskogu- Rahvuskonvendi- kokkukutsumist, et koostada uus põhiseadus. Enamik Rahvuskonvendi saadikutest pärines kodanluse hulgast. 22. septembril 1792 kuulutati Prantsusmaa vabariigiks. Sellega polnud veel aga segadused lõppenud. Kuna ka Rahvuskonvendis oli liikmeteks nii jakobiine kui zirondiine, oli nende hulgas palju vaidlusi. Peamiseks probleemiks peeti kuninga küsimust. Jakobiinid nõudsid kuninga kui reeturi hukkamist. 1793. aasta jaanuaris algaski avalik kohtupidamine kuninga saatuse üle. Peale pikki vaidlusi mõisteti kuningas ühe häälega surma. 21. jaanuaril 1793. aastal viidi kohtuotsus Pariisi Revolutsiooni väljakul täide. 1793. aastal toimus Prantsusmaa lääneosas kuningavõimu pooldajate mäss. Keeruline oli ka välispoliitiline olukord
olnud revolutsioon veel läbi. Mõned inimesed arvasid, et konstitutsiooni jms on ju rev. läbi. Jakobiinid olid ja karmid ja täielikult kuningavõimu vastased. Pooldasid vabariiki. ja ZIRONDIINID- mitte nii radikaalsed. Veidi liberaalsemad ja leidsid, et eesmärk on täidetud ja kuninga võim on vähenenud. Oldi rahul, et on konstitutsiooniline monarhia.Revolutsioon tuli nende arvates kuulutada lõppenuks. Terve revolutsiooni jooksul nende vahel võitlused ning võitjateks võib lugeda jakobiine. Seadusandlikus kogus mõlemad pooled jakobiinid ja sirodiinid ja need, kes ei pooldanud kumbagi ehk SOOD. Algas Prantsusmaa poliitiline areng 1792. asusid teised Euroopa riigid tegema rinnet, et peatada Prantsusmaa ideid. Eesotsas Austria. Austria ründas 1792 Prantsusmaad ja algasid sõjad, mis kestsid kuni 1815. KOALITSIOONISÕJAD, mida kokku oli 8. Toimusid erinevatel aegadel. Europariigid ühinesid liiduks ehk koalitsiooniks.
Lõpuks õnnestus Konvendil rahvas lubaduste andmisega maha rahustada, kuid peale mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist ka hukati. Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. Küll aga tekitas valitsuse üha enam iseenese egoistlikke huve silmas pidav valitsemisstiil vastuseisu lihtrahva seas, keda jakobiinid olid vähemalt sõnades eelistanud. Tõusiklikud uusrikkad koondasid eneste kätte üha suuremaid rikkuseid ning võimu ning Pariisi rahvahulgad otsustasid sellele vastu hakata. 1795
ideaalidega sobimatu. Nii lepitigi kokku, et ministritest kõrgemal hakkab seisma RAHVAPÄÄSTEKOMITEE – LE COMITÉ DU SALUT PUBLIC, mida alguses juhtis Danton, siis Robespierre. Poliitilise politsei rolli hakkas täitma ÜLDINE JULGEOLEKU KOMITEE (LE COMITÉ DU SURETÉ GENÉRALE). Algas ajastu, mida ajaloolased kutsuvad JAKOBIINIDE DIKTATUURiks, kuid ka TERRORiks. Ometi ei maksa arvata, et enamik rahvast poleks jakobiine toetanud. Just nemad viisid läbi põllumajandusreformi, mis oli maarahvale olulise tähtsusega. Endised feodaalkohustused tühistati. Kõige vaesemad talupojad said tasuta 0,4 ha suuruse maatüki; maad võis ka emigrantide valdustest 10-aastase järelmaksuga juurde osta. Kogukonnamaad jagati vastavalt perekonna suurusele. Nii muutusid talupojad, kes moodustasid enamiku rahvastikust, maaomanikeks ja tootjaiks. See oli nii edumeelne samm, et teiste riikide talupojad ei osanud sellest undki näha
"kuningavõimu likvideerimine"; hilisemalt kujunevad jakobiinid; soov radikaalsetele muutustele, põhjustatuna vihast kuninga isiksuse ja poliitika vastu, või võimalust poliitilises võitluses esile tõusta), keskel ‘soo’ (pole kindlat orientatsiooni, hilisemas võitlemises liituvad nende pooltega, kes jäävad paralamendis peale, suur osa enamusest) o Marksistlik käsitlus: Kõrgelt hindas Suurt Prantsuse revolutsioone ja pooldas jakobiine (vähendas nende mõju, kes on jakobiinide vastu) - ‘parempoolne’ = ‘reaktsionäär’; põhimõtteliselt halvad inimesed, kes sepitsevad halbu ja tumedaid mõtteid revolutsionääride vastu - ‘vasakpoolne’ = ‘revolutsionäär’; reeglina lisame sellele nö positiivse aura; o Euroopalik käsitlus: vähem kokkupuutunud; levinud Lääne-Euroopas; jagamine võrdsuse küsimuse baasil;
Isanimed: tingimisi individuaalnimed. Isanimi e patronüüm. Eestlastel ajaloolistes kirjapanekutes isanimed olemas. Olemas olnud ka emanimesid e metronüüme. Terminoloogia võib tekitada segadust. Vanaisanimi, isanimi, pärisnimi. Nimede liigitamisel saab jagada mehenimedeks ja naisenimedeks. Sellega koos käib nimede tekkimise viisi: tuletamise viisi. Sooga seoses kasutusel terminid: naisvaste (sõsarnimi -> nimekuju mis teeb mehenimest naisenime: Jakob Jakobiine). On ka vastupidi: meesvaste (Eva Evo). Olemas ka kahesoolisi nimesid, Eestis kõige tuntum (Virgo, Aasa, Maria). Pseudonüüm pseudos (vale) varjunimi, salanimi. Tavaliselt kirjanikunimed, kunstnikunimed (Mait Metsanurk, Lydia Koidula). Pseudonüüm võib olla ka sooliselt eksitav. Olemas ka krüptonüümid, mis on pseudonime vorm. Kodeeritud pseudonüüm. Osnap - Panso. Onu Thal Uno Laht. Osa nimesid nimetatakse deminutiivideks e meelitusnimed, hüüdnimed.
ideaalidega sobimatu. Nii lepitigi kokku, et ministritest kõrgemal hakkab seisma RAHVAPÄÄSTEKOMITEE LE COMITÉ DU SALUT PUBLIC, mida alguses juhtis Danton, siis Robespierre. Poliitilise politsei rolli hakkas täitma ÜLDINE JULGEOLEKU KOMITEE (LE COMITÉ DU SURETÉ GENÉRALE). Algas ajastu, mida ajaloolased kutsuvad JAKOBIINIDE DIKTATUURiks, kuid ka TERRORiks. Ometi ei maksa arvata, et enamik rahvast poleks jakobiine toetanud. Just nemad viisid läbi põllumajandusreformi, mis oli maarahvale olulise tähtsusega. Endised feodaalkohustused tühistati. Kõige vaesemad talupojad said tasuta 0,4 ha suuruse maatüki; maad võis ka emigrantide valdustest 10-aastase järelmaksuga juurde osta. Kogukonnamaad jagati vastavalt perekonna suurusele. Nii muutusid talupojad, kes moodustasid enamiku rahvastikust, maaomanikeks ja tootjaiks. See oli nii edumeelne samm, et teiste riikide talupojad ei osanud sellest undki näha
eraldatusest ja riigikirikust. Tema neis kahes vastuolu ei näe. Riigikirik võib ju ka tagada olukorra, kus sellist usulis- poliitilist fanatismi ei teki. Tänu religiooni allutamisele (nagu ka Hobbes sellest Leviatanis kirjutas). 89 Usufanatismi suhtes oli Burke väga kriitiline. 1780 aastal pääses ta ise napilt eluga katoliiklaste vastasest rahutusest. Prantsuse jakobiine pidas 16. sajandi radikaalsete reformaatorite sarnaseks, kes levitasid mässutuld üle kogu Euroopa. Prantsuse revolutsioon näitas, et poliitilist valitsemist puudutav teooria võib saada samamoodi fanatismi allikaks nagu seda teinekord on olnud mõni usuline dogma. Samas teiselt poolt ja omal moel on religioon siiski poliitikaga ka seotud, kuigi see ei tähenda ei teokraatiat (jumalavõimu) ega ka klerikalismi (kirikuvõimu). Burke suhtus pühaliku aukartusega
annaabi.ee 
