Pika elu jooksul on vanur kogunud väärtusliku infopagasi, mida oma jutudes edasi anda järeltulevatele sugupõlvedele. (Inimese füsioloogia ja anatoomia. 616). Vananemise põhjused pole teada. Ühe seisukoha järgi on arvestatavaid vananemisteooriaid peaaegu saada; lisaks sellele on suur hulk teooriaid kergemast klassist. Mõningate uurijate meelest toimuvad otsustavad vananemismuutused jagumemisvõimetutes rakkudes, nagu närvirakkudes; teised väidavad, et jagunevates rakkudes, nagu epiteelirakkudes ja vereloomerakkudes. On toonitatud ka rakuvaheaine ja eriti selle kiudude, nagu kollageeni osa. ( Inimese füsioloogia ja anatoomia. 616). Kõik inimesed ei vanane ühesuguse kiirusega. Vananemine on pärilikult määratud protsess, mis järgib teatud graafikut, nagu ka kasv ja areng. Sellise "rakukella" olemasolule osutab ka asjaolu, et terve inimese rake ei õnnestu koekultuuridespiiramatult paljundada. Noore inimese
Rabensteiner. (s.a.). Harilik hallsamblik. Külastatud 8. jaanuar 2014. aadressil http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_hallsamblik 6 Alpi põdrasamblik Cladina stellaris Kirjeldus Tallus põõsjas, 5-15 cm kõrge, kollakas- või valkjashall, ümmargused harud. Viljakehad esinevad harva, vegetatiivse paljunemise vahendid puuduvad. Kuplitaolised põõsakesed koosnevad peenikestest ja tipuosas tugevasti jagunevates harudest koosnev tallus. Nendest kuplitaolistest põõsakestest tuleneb ka taime nimetus, need meenutavad eemalt vaadates justkui Alpi mägesid. Põdrasamblike tallused katavad maapinda ühtlase vaibana. Põdrasambliku liiki iseloomustab veel kahvatukollane värvus. Levik Alpi põdrasamblik on üks harva suhteliselt hästi tuntud samblikke. Kasvab maapinnal teiste põdrasamblike seltsis. Igapäevane kasutus
Diploidne - kõiki kromosoome on kaks, keharakkudes Genotüüp - geenide kogum Homosügoot - vaadeldava geeni osas on alleelid sarnased Heterosügoot - vaadeldava geeni osas on alleelid erinevad Karüogramm - Fotokujutist karüotüübist, kus kromosoomid on reastatud suuruse järgi nim karüogrammiks. Karüotüüp - Indiviidile iseloomulik kromosoomide arv, kuju ja vöödimuster Tsütogeneetika - uurib kromosoome jagunevates rakkudes 6. Geeni mõiste Geen kontrollivad loomade ja taimede värvust ja kuju, võimet näha ja kuulda, vastupanuvõimet haigustekitajatele jne. 7. Nende mõiste, toimumise koht, aeg ja tähtsus. Replikatsioon - DNA kahekordistumise protsess. Toimub raku tuumas, tuumapiirkonnas, mitokondrites ja kloroplastides . Toimub iga kord enne raku jagunemist (interfaasis), tekib ühest DNA molekulist 2 identset DNA molekuli.
Prokarüootse raku genoomiks üks kaksikahelaline DNA molekul, mis on tavaliselt rõngasmolekul. Eukarüootidel on rohkem kui üks kromosoom. Mõnedel liikidel on erinevate kromosoomide arv isegi üle saja. Iga kromosoom koosneb lineaarsest DNA molekulist, mis on valkudega väga tihedalt kokku pakitud. Inimese kromosoomi DNA kontuurpikkus varieerub 2,5 kuni 5 cm vahel. Kõikide inimese kromosoomide DNA kogupikkus ulatub üle meetri. Jagunevates rakkudes on DNA kromosoomides eriti tihedalt kokku pakitud, kondenseerunud, ning iga kromosoom on valgusmikroskoobiga vaadeldes eristatav. Mittejagunevates rakkudes on DNA kokkupakituse aste väiksem ning kromosoomid ei ole üksteisest eristatavad. Jagunevates rakkudes on näha kromosoomide struktuursed iseärasused. Replitseerunud kromosoom koosneb kahest tütarkromatiidist, mis on teineteisega ühinenud tsentromeeri kaudu
iseloomustatud geenidest on seotud kas mingi haigusega või geneetilise defektiga. Märksa raskem on aga konkreetseid geene seostada selliste normaalse muutlikkusega tunnustega nagu kasv, kaal, naha pigmentatsioon, juuste värvus, vastupanu haigustele Kromosoomid kui pärilikkuse kandjad Kromosoomid Kromosoomid avastati 19. sajandi teisel poolel saksa tsütoloogi W. Waldeyeri poolt. Kasutades erinevaid värvimistehnoloogiaid on nad kõige paremini jälgitavad jagunevates rakkudes. Interfaasis ei ole individuaalsed kromosoomid eristatavad, difuusset materjali, mis värvub, nimetatakse kromatiiniks. Kromatiini erinevad regioonid värvuvad erinevalt nõrgemini eukromatiin ning tugevamini heterokromatiin, kus DNA kondensatsiooniaste on suurem. Kromosoomide arv Liigisiseselt on kõigil isenditel kromosoome kindel põhiarv n korduses. Tavaliselt on kordsusaste 2. Inimese kromosoomide põhiarv on 23: sugurakkudes on 23 kromosoomi (22
iseloomustatud geenidest on seotud kas mingi haigusega või geneetilise defektiga. Märksa raskem on aga konkreetseid geene seostada selliste normaalse muutlikkusega tunnustega nagu kasv, kaal, naha pigmentatsioon, juuste värvus, vastupanu haigustele Kromosoomid kui pärilikkuse kandjad Kromosoomid Kromosoomid avastati 19. sajandi teisel poolel saksa tsütoloogi W. Waldeyeri poolt. Kasutades erinevaid värvimistehnoloogiaid on nad kõige paremini jälgitavad jagunevates rakkudes. Interfaasis ei ole individuaalsed kromosoomid eristatavad, difuusset materjali, mis värvub, nimetatakse kromatiiniks. Kromatiini erinevad regioonid värvuvad erinevalt – nõrgemini eukromatiin ning tugevamini heterokromatiin, kus DNA kondensatsiooniaste on suurem. Kromosoomide arv Liigisiseselt on kõigil isenditel kromosoome kindel põhiarv n korduses. Tavaliselt on kordsusaste 2. Inimese kromosoomide põhiarv on 23: sugurakkudes on 23 kromosoomi (22
Prokarüootse raku genoomiks on üks kaksikahelaline DNA molekul, mis on tavaliselt rõngasmolekul. Eukarüootidel on rohkem kui üks kromosoom. Mõnedel liikidel on erinevate kromosoomide arv isegi üle saja. Iga kromosoom koosneb lineaarsest DNA molekulist, mis on valkudega väga tihedalt kokku pakitud. Inimese kromosoomi DNA kontuurpikkus varieerub 2,5 kuni 5 cm vahel. Kõikide inimese kromosoomide DNA kogupikkus ulatub üle meetri. Jagunevates rakkudes on DNA kromosoomides eriti tihedalt kokku pakitud, kondenseerunud, ning iga kromosoom on valgusmikroskoobiga vaadeldes eristatav. Mittejagunevates rakkudes on DNA kokkupakituse aste väiksem ning kromosoomid ei ole üksteisest eristatavad. Jagunevates rakkudes on näha kromosoomide struktuursed iseärasused. Replitseerunud kromosoom koosneb kahest tütarkromatiidist, mis on teineteisega ühinenud tsentromeeri kaudu. Tsentromeeri asukoht on erinevatel
Prokarüootse raku genoomiks on üks kaksikahelaline DNA molekul, mis on tavaliselt rõngasmolekul. Eukarüootidel on rohkem kui üks kromosoom. Mõnedel liikidel on erinevate kromosoomide arv isegi üle saja. Iga kromosoom koosneb lineaarsest DNA molekulist, mis on valkudega väga tihedalt kokku pakitud. Inimese kromosoomi DNA kontuurpikkus varieerub 2,5 kuni 5 cm vahel. Kõikide inimese kromosoomide DNA kogupikkus ulatub üle meetri. Jagunevates rakkudes on DNA kromosoomides eriti tihedalt kokku pakitud, kondenseerunud, ning iga kromosoom on valgusmikroskoobiga vaadeldes eristatav. Mittejagunevates rakkudes on DNA kokkupakituse aste väiksem ning kromosoomid ei ole üksteisest eristatavad. Jagunevates rakkudes on näha kromosoomide struktuursed iseärasused. Replitseerunud kromosoom koosneb kahest tütarkromatiidist, mis on teineteisega ühinenud tsentromeeri kaudu. Tsentromeeri asukoht on erinevatel
Samuti madala energeetilise tasuga geeniekspressiooni vaigistamine. • Boveri–Sutton kromosoomi theooria; Boveri kromosomaalsete territooriumite mudel, omaaegsed põhjused selles kahtlemiseks Teooria, mille kohaselt kromosoomid on geneetilise materjali kandjaks. Teooria selgitab, et mendellik pärandumine on seotud kromosoomidega. Samuti väidab, et kromosoomid on lineaarsed struktuurid, kus geenid paiknevad konkreetsetes saitides pikki kromosoome. Ehk jagunevates rakkudes olevad kromosoomid on geneetilise pärandumise aluseks. Näitasid, et kromosoomid esinevad paaridena ema ja isa kromosoommidest, mis eralduvad meioosis ning võivad olla aluseks mendellikule pärandumisele. Kromosomaalsete territooriumite mudel – kromosoomid ei paikne tuumas hajusalt, vaid neil kõigil on oma territoorium. Boveri väitis, et kromosoomi poolt hõivatud ala sees on kromatiini kimpudest kanalite võrgustik.
o Sisaldavad splaissosoomide snRNPd, snoRNAd, mitmeid RNA töötlusega seotud faktoreid (transkriptsioonifaktorid) o võivad osaleda snRNP-de ja snoRNA-de küpsemises ja transpordis; toimub pre-mRNA splaissingu jaoks vajalike komplekside taasmoodustumine; o ülesanne on tuua erinevad makromolekulid kiiresti kokku, et tõsta nende kontsentratsiooni ning omavahelise seostumise tõenäosust o Cajal-i kehade olemasolu on eriti vajalik tihti jagunevates rakkudes (tüvirakud, embrüonaalsed neuronid, kasvajarakud) PcG (polycomb) keha – osalevad Drosophila rakkude tuumades Polycomb- valkude vahendatud geenipaardumises ja vaigistamises ning asuvad tihti kromosoomide tsentromeeri piirkonnas. Polycomb-gruppi (PcG) kuuluvaid geene vaigistavad valgud, mis reguleerivad mitmesuguste geenide ekspressiooni. (täpne funktsioonn teadmata) Tuuma tähnid (speckles) - nad on snRNP-de ja pre-mRNA splaissinguga seotud
K-glutamaadi kontsentratsioon rakkudes on nende geenide töölelülitamisel ligikaudu sama kõrge kui seda eelpoolkirjeldatud in vitro katsetes. Trehhaloosi kontsentratsiooni tõus 0,5 M-lt 1,0 M-le kontsentratsioonile soodustab samuti ES formeerumist ning võrreldes E70-ga on ES transkriptsiooniliselt aktiivsem just kõrgematel trehhaloosi kontsentratsioonidel. E70 ja ES afiinsust DNA-le mõjutavad veel DNA superspiralisatsioon ja RNA polümeraasi modifitseerimine. Aeglaselt jagunevates ja statsionaarse faasi rakkudes väheneb DNA superspiralisatsioon. ES seondub efektiivsemalt promootorile tingimustes, kus DNA superspiralisatsioon on vähenenud. Statsionaarse faasi rakkudes on RNA polümeraas assotsieerunud happeliste ühenditega nagu näiteks polüfosfaat (polü-P). Polü-P akumuleerub statsionaarse faasi rakkudes. Arvatakse, et polü-P modifitseerib apoensüümi statsionaarse faasi rakkudes, nii et see seob eelistatult S molekule. Polüfosfaadi kinaasi PPK
juba neli). Seeläbi suureneb oluliselt aktiivne pind tuuma ja tsütoplasma vahel, DNA hulk rakus aga ei muutu · Endomitoos tuumasisene mitoos , tuum ei jagune, kromosoomide arv tuumas kahekordistub POLÜTEENIA- kromosoomisisene kromatiininiitide kordistumine.Polüteenkromosoomid on jälgitavad interfaasi rakkudes. Just see teebki nad oluliseks, sest muidu on kromosoomide ehitust võimalik uurida üksnes jagunevates rakkudes. 26.Meioos,reduktsioon- ja ekvatsioonjagunemine,sporogenees taimedel Meioos on rakujagunemise viis, mille käigus eellasrakust (diploidsest somaatilisest rakust) tekib neli haploidse kromosoomistikuga tütarrakku. Nii tekivad sugurakud. Meioos koosneb reduktsioonjagunemisest (meioos I) ja ekvatsioonjagunemisest (meioos II), mis omakorda koosnevad neljast faasist sarnaselt mitoosiga. Meioosi reduktsioonijagunemine viib
patsiendid vananevad enneaegselt (WRN geeni mutatsioonid-> helikaas, - reparatsioon) „genoomikaitsja“ transkriptsioonifaktor p53: võib peatada rakutsükli (G1/S-faasi üleminekul, vajalik selleks et DNA reparatsiooni eest vastutavatel valkudel oleks aega kahjustused parandada)’ aktiveerib DNA reparatsiooniensüüme, kui DNA on kahjustunud või suunab raku apoptoosi, kui kahjustused on liiga suured võib põhjustada ka rakulist vananemist kiiresti jagunevates rakkudes UV-kiirgus, hüpoksia, ioniseeriv kiirgus ja muud tegurid võivad tekitada DNA kahjustusi, mis põhjustavad p53 aktivatsiooni (p53 seotud oma repressoriga, mis hoiab teda inaktiivsena) Aktiveeritud p53 aitab suurte kahjustuste korral rakke juhtida apoptoosi, takistades kasvajate arengut p53 tegutsemine võib hävitada ka näiteks tüvirakke Telomeerid Telomeerid on DNA-valgu kompleksid kromosoomi otstes, mis kaitsevad genoomi degradatsiooni ja interkromosomaalsete ühinemiste
metüleerimiskohad - Pseudouridineerimist ei saa teha kaheahelalises. Lämmastikalus keeratakse metüleerimiseks ahelast välja. - Kahe komplementaarse piirkonna vahel on Cl, mis piiratakse teatud ensüümi abil ringi. - snoRNA-d on kodeeritud intronites. Metüleerimist ja pseudouridineerimist tagavad RNA-d on premRNA intronites (mitte igasugustes geeni intronites) - on TOP geenide intronites (terminal oligopyrimidin track). Need geenid avalduvad kõigis jagunevates rakkudes (ribosoomide, transport jne geenid, põhiainevahetuse geenid). Need geenid on paljudes rakkudes avaldunud, hea intronitesse snoRNA geene 69 panna. St kui rakk jaguneb saadakse rRNA intronites protsessimise teel. Kui rakk ei jagune, siis neid pole, ribosoome ei lähe peaaegu vaja. - tuumakeses on elektronmikroskoobiga nähtavad täpid – cayal kehakesed. Neisse kogunevad snoRNA-d, seal toimub RNA modifitseerimine.
annaabi.ee 
