Jaapanist sunnitakse inimesi ähvarduste saatel lahkuma (0)

Jaapanist sunnitakse inimesi ähvarduste saatel lahkuma

Heidy Meriste

Ekspress .ee
04. APRILL 2011
Jaapanis olevaid vahetusõpilasi kutsutakse tagasi oma kodukoolidesse, sest arvatakse, et maavärin võib neile viga teha isegi, kui nad õpivad ohutus kauguses. Kardetakse , et koole võidakse vanemate poolt kohtu kaevata, kui nende lastega midagi juhtub.
Õpilased sunnitakse tagasi minema oma koolidesse, sest kardetakse nende turvalisuse üle. Mitmetel on õppetöö tuulde lennanud, sest poolikult läbitud semestri eest ainepunkte ei anta . Perekonnad on oma laste pärast nii mures, et isegi, kui koolid ei sunni neid lahkuma, vanemad ikka sunnivad ja kui see ei tööta, siis lubatakse lõpetada õpingute finantseerimised.
Autor pakub välja, et need, kes tegelikult ise kohal on otsustaksid, kas nad soovivad jääda või mitte, sest inimesed, kes sündmuskohal ise ei viibi ei tohiks olla võimelised seda otsust teiste eest tegema.
Jaapanis olev maavärin oli kohutav õnnetus, kuid neid kes selle läheduses ei viibi, ei tohiks see puudutada. See on halb, kui poole õpingu pealt sunnitakse tagasi minema ilma valikuta lihtsalt et hiljem seda uuesti sooritada . Loomulikult võib alati midagi valesti minna ja kunagi ei tea täpselt mis on ohutu ja mis ohtlik kaugus. Vanasõna ütleb küll, et parem karta, kui kahetseda, kuid selle üle peaksid otsustame need, kes tegelikult viibivad seal. Ma saan aru küll, et vanemad on oma laste pärast mures, kuid lihtsalt hirmutavate piltide nägamisest, mis telekast tuleb ei ole piisav põhjendus, et kutsuda oma laps tagasi. Ausalt öeldes, mina ei teadnud et midagi sellist tehakse nagu õpilaste tagasi kutsumine. See võib tunduda loogiline, kui õpitakse õnnetuse läheduses, kuid kui õppetöö toimub saare teises otsas siis see tundub lihtsalt naeruväärsena. Tagasikutsumise põhjused ei ole ka väga head. Koolid teevad seda puhtast kartusest kohtusse kaevamise pärast, sest kui tegelikult midagi juhtubki siis võidakse neile ette neita, et nad ei teinud midagi, et seda ära hoida.
Olen Jaapanis elanud ligi 7 kuud, kuid pole siiani veel kordagi ühtegi maavärinat tundnud. Reeglina jõuab info nende asetleidmise kohta minuni alles siis, kui Eestist huvi tuntakse, kas kõik ikka korras. Nõnda ka sel korral, kui tegu ei olnud „kõigest ühe järjekordse maavärinaga“.
Kuigi minu elukoht, Osaka , jäi katastroofist otseselt puutumata, raputasid minu maailma tagajärjed, mis bumerangina välisriikidest Jaapanisse tagasi on jõudnud. Näib, et katastroof jätkab ebaõigluse külvamist ning moel, mida esiti poleks arvatagi osanud.
Nimelt on paljude siinsete, eriti USA vahetusüliõpilaste kodukoolid teinud kategoorilise otsuse oma üliõpilased Jaapanist tagasi kutsuda. Fukushima läheduses ning ehk ka Tokyos asuvate üliõpilaste suhtes võib see ju isegi õigustatud olla, kuid paraku on taolist eeskuju järginud ka koolid, mille üliõpilased on Fukushimast suhteliselt ohutus kauguses. Põhjused aga on kohati absurdsed.
Esiteks ollakse geograafiliste väärarusaamade küüsis. Arvatakse, et Jaapan on „väike saar“, ent kui võrdluseks küsida, kes küll hakkaks Roomast inimesi evakueerima, kui Viinis juhtuks õnnetus, siis jäädakse vastus võlgu. Osaka on Fukushimast 560 km kaugusel ning siiani pole teadlased siinkandis veel terviseriski tuvastanud.
Teiseks pole asi mitte niivõrd õpilaste ohutuses kui selles, et ei taheta, et võidaks hiljem ette heita, et kooli X üliõpilane on nüüd vigane või surnud, sest kool X ei teinud midagi, et teda Jaapanist tagasi tuua. Et USAs on levinud komme inimesi ja asutusi kõikvõimalikel põhjustel kohtusse kaevata, siis kardetakse, et juhul, kui mõne üliõpilasega peaks midagi juhtuma, kaebaksid vanemad kooli lihtsalt kohtusse.
Nõnda on sunnitud tagasi minema ka üks mu jalgpallurist sõber Wisconsin-Whitewateri ülikoolist, kel vastasel korral lihtsalt ei lubataks järgmisel hooajal tiimis mängida. Kirsiõiehooaeg jääb nautimata ning ka kogu õppetöö on ametlikus mõttes tuulde lennanud, sest poolikult läbitud semestri eest ainepunkte ei anta. Veelgi kehvemas olukorras on aga üks teine tuttav Põhja-Texase ülikoolist, kes peab kooli poolt tagasi kutsutuna aga teisele asutusele kogu senini saadud stipendiumiraha tagasi maksma!
Ning need, kellele kool pole kohustuslikuks teinud tagasi pöörduda, tembeldatakse muretsevate lähedaste poolt egoistideks, kes ei hooli oma perekonnast. Taaskord võin näite tuua tuttavast, kel perekond ähvardas Jaapanisse jäämise korral õpingute finantseerimise lõpetada.
Võib ju muidugi olla, et iga mutrike ei mõista oma kohta suures tervikus, ning et parem on karta kui kahetseda, ent siiski tekib küsimus, kes siis ikkagi peaks tegema otsuseid – kas need, kes ise reaalselt viibivad sündmuskohal ning keda need otsused kõige enam puudutavad; lähedased, kes uudistes nähtud videoklippide poolt ära hirmutatud, või hoopis ametiasutused, mis hoolivad eelkõige vaid oma mainest?
Mul on hea meel, et Eestis võetakse olukorda rahulikumalt ja mõistlikumalt. Ka Tartu Ülikool on minu kui Jaapanis viibiva välisüliõpilasega kontakteerunud, kuid erinevalt paljudest USA ülikoolidest näidati üles austust minu kui otsustusvõimelise täiskasvanud inimese suhtes ning oldi eelkõige huvitatud sellest, kuidas ma ise olukorra tõsidust hindan.