Jaan Kruusvall „Pilvede värvid“ (0)

Jaan Kruusvall „Pilvede värvid“
Tegevustik: 1944. aastal, väikeses külas.
Esimene vaatus
Ants saadetakse sõtta, kõik on selle üle kurvad, pime tädu kudus talle kindad.
Toimub suur pommitamine, tädi peitis end suurest hirmust keldri, kõik muretsevad Irma pärast. Tahavad tädi tütrele ja tütretütrele süüa viia Tallinna.
Ema ja isa on väga vanad, tervis pole eriti hea, ainuke abikäsi on Ants.
Ants saatis neile kirja, kuidas õpetab Suure- Jaanis noorsõdureid.
Irma poeg Väino on surnud ja otsustab seetõttu mehega Saksamaale sõita.
Irma küsis vanematelt selleks raha, isa ostis päranduseks renditalu ja Irma jätab perega hüvasti.
Kogu öö jälle pommitas, Ants saadeti rindele. Ema ja isa jutustavad normidest, tööst, inimestest jne.
Soomest käivad paadid millega põgenetakse, Magda ja Helin teatavad, et tahavad ka põgeneda Soome ja sealt edasi Rootsi. Küsisid jälle raha selleks.
Tädi lootis peale sõda välismaale heade arstide juurde saada ja kogus raha, et silmad korda saada. Tüdrukud laidsid selle plaani maha, sest tahavad ise raha endale.
Isa andis neile raha.
Teine vaatus
Anna pakub sõjapõgenikele peavarju. Õed läksid nendega jutustama, Hubert sebis Elli, Ell ütles, et ei lähe naiseks, sest keegi ei tule tagasi.
Hubertile meeldis, et Ell oskab talutöid teha ja nad suudlesid.
Sõjapõgenikud lahkusid öösel paadiga , Ell oli pahane, et ema ei lubanud äratada end.
Krõõt ja Leida tahavad ka Soome minna, tulid vanematelt jälle raha küsima.
Isa sai pahaseks, sest on laste heaks kõike teinud aga need tahavad aind raha ja lahkuvad .
Tädi ei taha enam elada sõja, pommitamiste, lennukite jne tõttu.
Ainuke hea asi oli, et süüa oli nii palju tol aastal, et jääb endalegi ja peavad ühe talve veel vastu.
Krõõt ja Leida lähevadki ära Soome, said soodsamalt ja müüsid kõik asjad maha, et minna. Isa on ikka pahane, üritab takistada aga tulutult.
Isa ei anna lastele üldse raha, ka mitte siis kui ema palub. Tütred lähevad minema.
Ants põgenes sõjast ja saabub koju. Teda tullakse otsima , aga Ell aitab teda.
Ema ja isa lamavad voodis ja arutavad elust jälle, kahetsevad ja kurdavad igasugu asju.
Tädi suri ära.
Ants põgeneb samuti paadiga minema, isa annab pojale oma viimase raha(Krõõda, Leida ja Ellu jaoks ka). Isa jätab pojaga hüvasti.
Ema ja isa panid paadis 3 kohta kinni, et põgeneda. Emal on süda tuim ja mõistus ei tööta.
Lõpuks otsustavad mitte minna, saadavad Ellu teatama, et nad ei tule ja et keegi nende järgi ei ootaks.
Isa ja ema jälle jutustavad, isa räägib vanadest aegadest kui paadiga pühapäeviti saarel käisid jne, meenutavad minevikku.
Vanakesed ei osanud oodata, et Ell ikkagi tagasi tuli ja ei läinudki Soome. Ell ei suutnud jätta maha oma vanemaid, kodu, kodumaad jne.
Tsitaadid:
„Meie oleme väike rahvas, kes meie käest küsib, kelle poolel sa tahad võidelda.“ (lk48)
„Lähevad need, kes kardavad.“ (lk60)
„Mis elu see on? Hirm. Paanika. Vaikimine .“ (lk80)
„Minu kodu on siin. Igal ajal, iga valitsuse ajal.“ (lk92)
„Elu on nii lühike olnud, et pole olnud aega armastusest rääkidagi.“ (lk93)
„Kuidas ma jätan kõik selle. Kodumaaga peab koos kannatama .“ (lk95)