Ja päike tõuseb (0)

Ja päike tõuseb...
Ernest Hemingway esikromaan, pilguheit niinimetatud kadunud sugupõlvele, mis kannatab Esimese maailmasõja armide all. Inimesed on muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, sisemist valu hoitakse sügaval endas, mured juuakse maha, et mitte mõelda.
„Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb...“ (Koguja Raamat). Ja kõik tegelased on nagu see päike- ärkavad hommikul, lähevad sööma, kindlasti joovad, jäävad purju , lähevad magama, ärkavad, lähevad sööma, seejärel jälle jooma...Enne sõda oleks neist võinud saada pankurid või juristid, nüüd elavad nad kirjanike ja kunstnikena Pariisis, uitavad päeval kohvikutes ja baarides, joovad liiga palju, klatšivad rohkem kui töötavad ning püüavad oma eluga toime tulla. Eluga, mida muutis sõda.
Tegelikult on Hemingway raamat pisut kummaline. Väga paeluv, aga siiski kummaline. Sa nagu loed ja loed, ootad, et midagi juhtuks ja muutuks, areneks edasi ja jõuaks lõpuks kuhugi välja. Kõik nagu liiguks, sündmused toimuvad, aga asi seisab tegelikult paigal. Kamp nooremapoolseid inimesi, kes kõik on üksteisega tuttavad ja kuidagipidi seotud, jumaldavad enamus sama tütarlast, lähevad Hispaaniasse härjavõitlust vaatama ja kala püüdma. Pool seltskonda on pankrotis ja teised elavad nii, nagu homset polekski. „Rahaasjade arutamine ei vii inimest ilmaski edasi“ ütleb Mike , kes on pidevalt kellelegi võlgu. Millest elab jumaldatud tütarlaps, leedi Ashley, teab ainult jumal taevas.
Billil on vähemalt ilmunud raamat, mis „...oli talle hea hulga raha toonud ja tõotas tuua veelgi enam“. Jake tundub olevat ainuke enam-vähem normaalne inimene ja Robert Cohn on ontlik , aga teiste silmis igavene tujurikkuja. Samas on ta ainuke, kes on võimeline sügavaks tundeks, mis toob endaga kaasa pilked ja mittemõistmise.
Üldse on tegelastevahelised suhted natuke imelikud. Nende vestlused on pingutatud ja pealiskaudsed – nii võivad suhelda ka omavahel rongis kõrvuti istuma sattunud päris võõrad inimesed. Nad on viisakad ...ja väga ükskõiksed ja väga-väga muutliku meelega. Küll on keegi sõber, samas vihatakse teda. Küll käitus nagu jobu, aga muidu on täitsa tore poiss. Küll joob nagu voorimees ja magab kõigiga peale oma tulevase abikaasa, aga kõik jumaldavad teda ikkagi. Armuke, kes ei saa aru, et oli vaid seiklus, kihlatu, kes vaatab kõrvalt armastatu lõbutsemist ja lõpuks sõber, kes armastab tõsiselt ja keda nagu vastu armastatakse....aga neist ei saa kunagi paari. „Meil oleks võinud olla pagana tore koos elada...“ja „Jah, sellele on vähemalt ilus mõelda“. Ja ongi kõik. Raamat on läbi. Ja ise oled ka peale raamatu kinnipanemist suhteliselt läbi. Ohtralt veini, pinevus välise muretuse taga ja eelaimus millestki , mis paratamatult peab juhtuma. Kadunud sugupõlv, masendus ja maailmavalu. Niipea sellist raamatut ei tahaks lugeda, võib-olla edaspidi sest päike tõuseb ju jälle...