J.M.K.E kontserdiarvustus (0)

Kontserdiarvustus
Käisin 15. Jaanuaril 2011 kuulamas J.M.K.E 25. sünnipäeva kontserti Rock Cafe ´s, kus esitleti ka uut albumit „Jasonit ei huvita“.
J.M.K.E. on üks väheseid eesti punk -rokkbände, kes on suutnud veerand sajandit ilma pausideta tegutseda. Oma ajaloo jooksul on bänd välja andnud paraja kuhja plaate alates Stupido Twinsi poolt 1989 avaldatud hittsinglist „Tere perestroika “ ning rännanud peale Eesti ja Soome läbi hulga riike nii lääne kui ka ida pool.
Juubelikontserdil oli laval näha ka endiseid bändiliikmeid kuni esimese koosseisuni välja. Lisaks maandusid lavalaudadele J.M.K.E kauaaegne sõprusbänd Psychoterror, hiljuti debüütplaadiga maha saanud Monstercöuq ning veel üks legend aegade tagant, Singer Vingeri ja Vanemõe eelkäija Turist , kes sai sellel laupäeval esmakordselt kokku pärast 1986. aastat. Külalisvokalistidena astusid koos juubilariga üles Jaan Pehk, Vaiko Eplik , Ivo Uukkivi , Mart Kalvet ja loomulikult Tõnu Trubetsky .
Uksed avati kell kaheksa õhtul ja üritus ise kestis kokku umbes viis tundi. Esimesena astus lavale ansambel Turist, sellele järgnesid Monstercöuq ning Psychoterror ja viimasena kaua oodatud juubilar J.M.K.E. Ürituse sees oli ka väga palju äpardusi, mis tegi selle kontserdi veelgi huvitavamaks ja naljakamaks, aga nagu Villu Tamme mitmeid kordi ütles, et see on kõigest punk ja seal on kõik vead lubatud. Mitmeid kordi jooksis mõni fänn lavale ning korra kukkus J.M.K.E kitarristil isegi oma kitarr maha.
J.M.K.E alustas esinemist oma praeguses koosseisus ning siis hakkas Villu Tamme järjest kutsuma lavale külalisesinejaid. Esimesena kutsus ta lavale oma endise kitarristi ning peale teda endise trummari. Esimese vokalistina käis laval Ivo Uukkivi, kes ei jäänud oma esitusega üldse rahule. Pärast Ivot kutsuti välja Tõnu Trubetsky, kes tundus selleks ajaks juba purjus olevat. Tema laulmise ajal jooksis ka üks fänn lavale, kes kohe mitte ei tahtnud enam lavalt lahkuda, võttis mikrofoni ühte ning suitsu teise kätte ja proovis ka vahepeal kaasa laulda. Sellepeale aga läks vaja isegi kahte turvameest, et teda lavalt minema saada. Peale Tõnut kutsuti lavale Mart Kalvet, kellega lauldi kõige vanemaid J.M.K.E laule. Siis tehti umbes kahekümne minutiline paus, mille ajal läks väga palju rahvast minema.
Selle peale Villu natukene pettus. Pärast pausi esines J.M.K.E koos Jaan Pehkiga ning kõige viimasena astus lavale Vaiko Eplik.
Saal ise oli paksult rahvast täis ning inimesed olid seal väga kirjud , noortest kuni pensionärideni välja. Kui alguses oli saalis väga külm olla ja õhku oli palju, siis aja möödudes läks seal väga palavaks ja umbseks.
Ma läksin sinna kontserdile, kuna ma tahtsin teada, milline üks õige punk kontsert välja näeb ning tahtsin oma silmaringi laiendada, sest ma ise ei kuula tavaliselt sellist stiili. Üldjuhul ma saan väita, et jäin kontserdiga rahule. Ainukene asi, mis mulle eriti ei meeldinud oli see, et ma ei saanud sõnadest hästi aru, mis lauldi. Sõnad aga on punki puhul väga olulised, kuna seal pole tähtis mitte meloodia , vaid protesti sõnum, mis sõnade kaudu rahvale edasi antakse.