Eesti keeles kasutatud ka nimesid lohe, laks. Lõhet on nimetatud kalade kuningaks. Ta on suur ilus kala, kelle pikkus ulatub 1.5 meetrini, kaal 39 kilogrammini. Lõhe on siirdekala. Lõhe keha katab peen hõbedane soomus, allpoolt küljejoont lõhel tähnid puuduvad. Meres toitub lõhe väikestest kaladest ja koorikloomadest. Jõgedesse kudema tulles ta katkestab toitumise ja kõhnub tugevasti. Pulmarüüs lõhe keha tumeneb ning külgedele ja pähe ilmuvad punased ja oranzid tähnid. Isaskaladel lõuad pikenevad ja kõverduvad, alalõuale tekib konksjas jätke, mis läheb ülalõual olevasse väljalõikesse. Väliselt sarnaneb meriforelliga. Lõhe turgutuspiirkond on Atlandi ookeani põhjaosa. Siit läheb ta kudema Euroopa jõgedesse. Varem oli lõhe väga arvukas kõigis Euroopa jõgedes, kus leidus sobivaid koelmuid. Hüdroehitused, jõgede reostamine kommunaal- ja tööstusheitvetega ning eriti ülemäärane püük on viinud selleni, et praegu on
Kuna põis on täidetud gaasiga, on selle tihedus veest väiksem. Kala võib tõsta end kõrgemale või madalamale reguleerides põies sisalduva gaasi hulka. Ujupõis võimaldab kalal ujuda erinevatel sügavustes ilma suure energiakuluta. Kuna magevee tihedus on merevee omast väiksem ning see ei toeta nii palju kala keha, on mageveekalade ujupõis suurem kui merekaladel. (Ujupõis; Ujupõis on ainult kaladele iseloomulik organ) 11 Sigimine Isaskaladel on sigimiselundiks seemnesarjad ja emaskalal munasarjad. Sigimiselunditest saavad alguse peened torukesed, mis lõppevad suguavaga päraku taga. Nende torukeste kaudu liiguvad sugurakud kehast välja. Emaskalade munasarjades valmivad munarakud (marjaterad) ning isaskalade seemnesarjades seemnerakud (niisk). Kudemise ajal heidetakse muna- ja seemnerakud vette. Viljastunud marjateradest arenevad suure rebukotiga vastsed, kes mõne aja pärast muunduvad oma liigikaaslaste sarnasteks maimudeks
Niiskade välispind on veresoonte rohkusest tingituna roosakas. Paljude kalaliikide sugunäärmed jäävad sellesse staadiumi pikemaks ajaks, sageli sügisest kuni kevadeni. 11 IV sugunäärmed on saavutanud maksimaalse suuruse. Munasarjad hõlmavad kuni 2/3 kehaõõnest. Marjaterad suured, läbipaistvad, üksteisest kergesti eraldatavad. Niisad valged, ilma nähtavate veresoonteta. Kõhule vajutamisel võib isaskaladel veidi niiska välja voolata. V kudemisaeg, suguproduktid on voolavad. Mari ja niisk on voolavad joana välja kergel kõhule vajutamisel. VI kudemisjärgne, suguproduktid on välja koetud. Munasari ja niisk väga väikesed, lõdvad, põletikulised, tumepunast värvi. Sageli jääb pärast kudemist munasarja üksikuid marjateri. Kalad saavad suguküpseks väga erinevas eas: väikesed kiiresti küpsevad kalad ( peipsi
Selline tootmistsükkel on Eestis kasutusel vaid Ilmatsalu ja Haaslava kasvandustes. Teised karpkalakasvatajad ostavad sealt vastsed või noorkalad ja peavad neid tiikides kuni turustamissuuruse saavutamiseni. 14. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) . Sugukalade optimaalne iga on 7-12 eluaasta vahemikus, kuigi suguküpsus saabub emastel juba nelja- viieaastaselt ja isaskaladel aasta võrra varem. Esmaskudejate marja ja niiska ei kasutata selle madala kvaliteedi tõttu. Eelistatakse 6kg raskuseid kalu, sest nendega on marja ja niisa võtmisel kergem ümber käia. Karpkala vajab marja küpsemiseks 1. Jan arvestades vähemalt 1000 kraadpäeva soojushulka. Enne marja võtmist peaksid kalad olema 10-14 päeva temp üle 15 kraadi, paljudamise optimaalne aeg on 20 mai kuni 5 juuni vahel. Paljunemisel lastakse suurtel kaladel tiigis kudeda.
KOLJU AVAMINE JA HÜPOFÜÜSI ERALDAMINE Hüpofüüsi atsetoonimine: Hüpofüüsi maht: atsetooni maht = 1 : 10-15 51 Töötlemisaeg: 12 tundi + 6 – 8 tundi Kuivatada, kaaluda, õhukindlalt probiiri, aktiivsus säilib 5 – 6 aastat HÜPOFÜÜSI ETTEVALMISTAMINE SÜSTIMISEKS Hüpofüüsi suurus sõltub nii kala suurusest kui liigist. Latika hüpofüüs kaalub atsetooniga töödeldult ja kuivatatult isaskaladel harilikult 1,7–2,0 mg, emaskaladel 2,2–3,0 mg. Hüpofüüs veetustatakse keemiliselt puhta atsetooni abil ja kuivatatakse. Hästi suletud klaas- või plastanumas on hüpofüüs jahedas hoituna kasutuskõlblik mitu aastat. Süstimiseks kaalutakse vajalik kogus kuivatatud hüpofüüsi, hõõrutakse uhmris pulbriks ja lahustatakse – Füsioloogilises lahuses (0,6% keedusoolalahus), destilleeritud vees 0,5% novokaiinis HORMONAALNE STIMULEERIMINE
5. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) Etapid: 1) SUGUKALADE VALIK Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse, viljakuse jt näitajate alusel.Koostatakse ristamisplaan mis peaks valmis olema enne sugukalade väljapüüki. Helmeskate isastel võrdle hõbekokre ja karpkala.Sugukalade optimaalne iga on 7.-12. eluaasta vahemikus, kuigi suguküpsus saabub emastel juba nelja-viieaastaselt ja isaskaladel aasta võrra varem. Esmaskudejate marja ja niiska ei kasutata selle madala kvaliteedi tõttu. Sugukala mass on tugevas positiivses korrelatsioonis viljakusega. Eelistatumad on siiski kuni 6 kg raskused kalad, sest nendega on marja ja niisa võtmisel kergem ümber käia. Karpkala praeguse tootmismahujuures piisaks kümnest emasest sugukalast, et rahuldada kogu Eesti asustusmaterjali vajadus.Karpkala vajab marja küpsemiseks 1. jaanuarist arvetades vähemalt 1000 kraadpäeva soojushulka
*Sugukalade tüsedust mõjutavad kala sugu ja tõug. Sugukalade valik *Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse, viljakuse jt näitajate alusel. *Koostatakse ristamisplaan mis peaks valmis olema enne sugukalade väljapüüki. *Helmeskate isastel võrdle hõbekokre ja karpkala Valik vanuse järgi *Sugukalade optimaalne iga on 7.-12. eluaasta vahemikus, kuigi suguküpsus saabub emastel juba nelja-viieaastaselt ja isaskaladel aasta võrra varem. *Esmaskudejate marja ja niiska ei kasutata selle madala kvaliteedi tõttu. Valik massi järgi *Sugukala mass on tugevas positiivses korrelatsioonis viljakusega. Eelistatumad on siiski kuni 6 kg raskused kalad, sest nendega on marja ja niisa võtmisel kergem ümber käia. *Karpkala praeguse tootmismahujuures piisaks kümnest emasest sugukalast, et rahuldada kogu Eesti asustusmaterjali vajadus. Looduslikud tingimused *Karpkala vajab marja küpsemiseks 1
78 79 Sugukalade valik Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse, viljakuse jt näitajate alusel. Koostatakse ristamisplaan mis peaks valmis olema enne sugukalade väljapüüki. Helmeskate isastel võrdle hõbekokre ja karpkala 80 Valik vanuse järgi Sugukalade optimaalne iga on 7.-12. eluaasta vahemikus, kuigi suguküpsus saabub emastel juba nelja-viieaastaselt ja isaskaladel aasta võrra varem. Esmaskudejate marja ja niiska ei kasutata selle madala kvaliteedi tõttu. 81 Valik massi järgi Sugukala mass on tugevas positiivses korrelatsioonis viljakusega. Eelistatumad on siiski kuni 6 kg raskused kalad, sest nendega on marja ja niisa võtmisel kergem ümber käia. Karpkala praeguse tootmismahujuures piisaks kümnest emasest sugukalast, et rahuldada kogu Eesti asustusmaterjali vajadus.
Alaägeda ja kroonilise mürgistuse korral domineerivad lõpustes turse ja epiteeli hüperplaasia, maksas ,neerus ja kõhunäärmes nii nekrobiootilisi kui ka proliferatiivseid muutusi. Alati on neil juhtudel kalal tugev naftaasaaduste lõhn ja maitse. 2) M-74 sündroom M74 on Läänemeres vabalt elavate lõhede ja nende järglaste haigus. Paljudel Rootsi ja Soome jõgedesse kudema tulevatel lõhedel, nii emas kui isaskaladel, täheldatakse ebanormaalset, laperdavat või kõikuvat liikumist. Selliseid kalu leidub sagedamini suuremate isendite hulgas. Nende kalade mari on enamasti hele, sisaldades vähe astaksantiini, mis tavaliselt annab lõhe marjale iseloomuliku punaka värvuse.Selgitamata etioloogiaga haigused. Lõhe eelvastsetel ilmnevad haigusnähud tavaliselt 23 nädalat pärast koorumist, kui suur osa rebukotist on juba ära kasutatud
süstimine suurtes kogustes koos vaseliinõliga, mis tagab nende prolongeeritud toime kala organismis. Olgu aga lisatud, et sellist profülaktikat on võimalik teha vaid sugu ja asenduskaladele. M74 sündroom 7 M74 on Läänemeres vabalt elavate lõhede ja nende järglaste haigus. Paljudel Rootsi ja Soome jõgedesse kudema tulevatel lõhedel, nii emas kui isaskaladel, täheldatakse ebanormaalset, laperdavat või kõikuvat liikumist. Selliseid kalu leidub sagedamini suuremate isendite hulgas. Nende kalade mari on enamasti hele, sisaldades vähe astaksantiini, mis tavaliselt annab lõhe marjale iseloomuliku punaka värvuse.Selgitamata etioloogiaga haigused. Lõhe eelvastsetel ilmnevad haigusnähud tavaliselt 23 nädalat pärast koorumist, kui suur osa rebukotist on juba ära kasutatud. Nad lamavad veekogu
Niiskade välispind on veresoonte rohkusest p. tingituna roosakas. Paljude kalaliikide sugunäärmed jäävad sellesse staadiumi pikemaks q. ajaks, sageli sügisest kuni kevadeni. r. IV sugunäärmed on saavutanud maksimaalse suuruse. Munasarjad hõlmavad kuni 2/3 s. kehaõõnest. Marjaterad suured, läbipaistvad, üksteisest kergesti eraldatavad. Niisad t. valged, ilma nähtavate veresoonteta. Kõhule vajutamisel võib isaskaladel veidi niiska välja u. voolata. v. V kudemisaeg, suguproduktid on voolavad. Mari ja niisk on voolavad joana välja kergel w. kõhule vajutamisel. x. VI kudemisjärgne, suguproduktid on välja koetud. Munasari ja niisk väga väikesed, y. lõdvad, põletikulised, tumepunast värvi. Sageli jääb pärast kudemist munasarja üksikuid z. marjateri. aa
annaabi.ee 
